Louvre

Louvre
	Musée du Louvre
	Louvre, esiplaanil Louvre'i püramiid (2018)
Asutatud	1793
Asukoht	Pariis, Prantsusmaa
Aadress	Musée du Louvre, 75001, Pariis, Prantsusmaa
Liik	kunstimuuseum
Külastajaid	2,7 miljonit (2020); Prantsusmaa külastatuim muuseum; Külastajate arvult maailmas 1. kohal (2020);
Direktor	Jean-Luc Martinez
Kuraator	Marie-Laure de Rochebrune

Louvre (prantsuse keeles Musée du Louvre) on muuseum Pariisis Seine'i kaldal. See on maailma üks suuremaid kunstimuuseume: selle ligikaudu 380 000 museaali eksponeeritakse 72 735 ruutmeetril. Kogusse kuuluvad paljud maailmakuulsad teosed, nagu Leonardo da Vinci "Mona Lisa", "Mílose Venus", "Samothrake Nike", Théodore Géricault' "Méduse'i parv" ja Michelangelo "Surev ori".

2005. aastal külastas muuseumi 7,3 miljonit inimest, 2006. aastal 8,3 miljonit ja 2009. aastal 8,5 miljonit. Koroonapandeemia ajal 2020. aastal oli Louvre 150 päeva suletud ning külastajate arv vähenes 72 protsenti – 2,7 miljonini, kuid siiski jäi see tol aastal maailma enim külastatud muuseumiks.^[1] Pandeemia muutuste tuules avas Louvre 2021. aasta märtsis mahukama kodulehe, et muuseumi saaks külastada ka veebi teel. Varasemast mahukamas portaalis on välja pandud 482 000 kunstiteost.^[2]

Ajalugu

Kunstimuuseum asub Seine'i parempoolsel kaldal endises Louvre'i palees, mis ehitati 12. sajandil Philippe II Auguste'i kuningapaleena. Esialgu oli Louvre kindlustus, 1546. aastal taandas François I selle kuninglikuks residentsiks. Koos linna laienemisega kaotas loss ajapikku kaitsefunktsiooni ja kindlustuse osa lammutati. Hoone vanimad seni alles olevad osad, nn Lescot' tiib, on ehitatud 1540. aastate lõpus. Sajandite jooksul on hoonet mitmel korral laiendatud. Enamik tänapäevastest hooneosadest on ehitatud 17. ja 19. sajandil ning liigituvad stiililiselt antiigiks ja Itaalia renessanssarhitektuuriks.^[3]

1682. aastal kolis Louis XIV kuningapalee Versailles'sse ning Louvre jäi kasutusele peamiselt kuninglike kogude, sealhulgas antiikskulptuuride kogu säilitamise kohana. 1692. aastal kolisid hoonekompleksi ilukirjaakadeemia (Académie des Inscriptions et Belles-Lettres) ning kuninglik maalikunsti- ja skulptuuriakadeemia (Académie Royale de Peinture et de Sculpture).

Prantsuse revolutsiooni ajal andis Rahvuskogu välja käsu kujundada Louvre'ist muuseum, kus eksponeeritakse rahva meistriteoseid. Osa paleest avati muuseumina 10. augustil 1793. Esialgu oli väljas 537 maali. Need olid varem kuulunud kuningale või konfiskeeritud kirikult. Aastail 1796–1801 oli muuseum suletud, seejärel avati Napoleoni muuseumi (Musée Napoléon) nime all. 1815. aastal sai muuseum tagasi praeguse nime.

1989. aastal ehitati muuseumi sisehoovi klaasist ja metallist püramiid, nn Louvre'i püramiid.

Louvre'i panoraamvaade 2006. aastal:

Kogud

Louvre'i kogud on jagatud kaheksasse osakonda, millest igaüht juhib oma kuraator:

Vana-Egiptuse kogusse kuuluv "Gebel al-Araki nuga" (3300–3200 eKr)

Vana-Egiptus – koondab ligi 5000 museaali perioodist 4000 eKr kuni 4. sajand pKr, mida eksponeeritakse 30 saalis. Kogusse kuuluvad kunst, papüüruserullid, muumiad, mitmesugused esemed, riideesemed, ehted, mängud, muusikainstrumendid ja relvad. Tuntumad museaalid: "Gebel al-Araki nuga" (3300–3200 eKr), "Istuv kirjutaja" (2620 või 2500 eKr) ja "Tanise suur sfinks" (2600 eKr).
Lähis-Ida – koondab museaale varasest Lähis-Ida islamieelsest tsivilisatsioonist. Osakond on jaotatud piirkondade alusel kolmeks: Levant, Mesopotaamia (Iraak) ja Pärsia (Iraan). Selle kogus on leide Sumerist ja Akadist, tuntuim eksponaat on Hammurapi seadustekoodeksi steel (1755–1750 eKr).
Vana-Kreeka, etruskid ja Vana-Rooma – koondab museaale perioodist 4000 eKr kuni 6. sajandini pKr ulatuslikult territooriumilt: Kreekast, Itaaliast ja mitmelt poolt ümber Vahemere. Kogu on muuseumi üks vanemaid, osa selle museaale on pärit François I ajast. Tuntumad eksponaadid on Auxerre'i kore (640–630 eKr), "Samothrake Nike" (200–190 eKr), "Mílose Venus" (130–100 eKr) ja "Belvedere Apollo" (120–140 pKr).
Islami kunst – muuseumi uusimasse kogusse kuuluvad 13. sajandist pärit kunstiteosed ja esemed, nagu keraamika, klaas, metallist, puust ja elevandiluust esemed, vaibad, tekstiilid ja miniatuurid.

Skulptuurikogusse kuuluvad Michelangelo "Võitlev ori" (1513) ja "Surev ori" (1513–1516)
Skulptuurikogusse kuuluvad skulptuurid, mis ei kuulu Vana-Kreeka, etruskide ja Vana-Rooma osakonda. Algselt kuulus Louvre'i kogusse sadakond skulptuuri, ülejäänud olid Versailles's. 1847. aastast alates hakati kogusid liitma ning praegu on need jagatud kaheks: Prantsuse skulptuure eksponeeritakse Richelieu tiivas ja muid teoseid Denoni tiivas. Kogus on ligikaudu 6000 teost ning see on suurim prantsuse skulptuuride kogu maailmas. Autorite seas on Michelangelo, Donatello, Andrea della Robbia, Giovanni da Bologna, Gian Lorenzo Bernini, Antonio Canova ja Pierre Puget.

Maalikogusse kuuluv Jacques-Louis Davidi "Napoleon I ja Josephine'i kroonimine Pariisi Notre-Dame'i katedraalis 2. detsembril 1804" (1805–1807)
Dekoratiivkunst – koondab teoseid keskajast 19. sajandi keskpaigani. Kogusse kuulub väga erisuguseid esemeid: klaasist, metallist, emailist ja fajansist esemed, mööbel, pietra dura tehnikas vaasid, majoolika, ehted, kuninglikud esemed ja tapeedid.
Maalikunst – kogusse kuulub ligikaudu 7500 teost,^[4] mille valmimisaeg jääb 13. sajandi ja 1848. aasta vahele. Kaks kolmandikku maalide autoritest on Prantsuse päritolu. Esindatud on läbilõige kogu Lääne kunstiklassikast. Tuntumate tööde seas on Leonardo da Vinci "Mona Lisa", Théodore Géricault' "Méduse'i parv", Jacques-Louis Davidi "Napoleon I ja Josephine'i kroonimine Pariisi Notre-Dame'i katedraalis 2. detsembril 1804" ja "Horatiuste vanne", Caspar David Friedrichi "Kaarnapuu", Raffaeli "Krahv Castiglione portree", Michelangelo Caravaggio "Ennustaja" ja Johannes Vermeeri "Astronoom".
Trükised ja joonistused – koondab paberil olevaid materjale, ligikaudu 225 000 museaali.^[5] Nende seas on kirjutisi, miniatuure, joonistusi, raamatuid, käsikirju ja litosid. Museaalide hapruse tõttu eksponeeritakse neist vaid murdosa.

Vaata ka

Louvre-Lens

Viited

↑ Emily Sharpe, José da Silva (30. märts 2021). "Visitor Figures 2020: top 100 art museums revealed as attendance drops by 77% worldwide". The Art Newspaper. Vaadatud 6. oktoobril 2021.
↑ Marie-Anne Kleiber (24. märts 2021). "Le Louvre lance un site Internet plus immersif et une base publique recensant ses collections". Le Journal de Dimanche. Vaadatud 7. oktoobril 2021.
↑ Louis Hautecœur (1928). Histoire du Louvre: Le Château – Le Palais – Le Musée, des origines à nos jours, 1200–1928. Paris: L'Illustration.
↑ Pierre Rosenberg (2007). Dictionnaire amoureux du Louvre. Paris: Plon. Lk 229. ISBN 2259204031.
↑ "Les collections du département des arts graphiques". arts-graphiques.louvre.fr. Vaadatud 7. oktoobril 2021.

Välislingid

Louvre'i koduleht (inglise, prantsuse, hispaania ja hiina keeles)
Louvre'i digikogud (inglise, prantsuse, hispaania ja hiina keeles)
Louvre'i 360-kraadine virtuaaltuur. stockholm360.net. (inglise keeles)
Claude Mignot (1999). The Pocket Louvre. A Visitor's Guide to 500 works. New York: Abbeville Press. ISBN 0789205785. (PDF, inglise keeles)

[1] Emily Sharpe, José da Silva (30. märts 2021). "Visitor Figures 2020: top 100 art museums revealed as attendance drops by 77% worldwide". The Art Newspaper. Vaadatud 6. oktoobril 2021.

[2] Marie-Anne Kleiber (24. märts 2021). "Le Louvre lance un site Internet plus immersif et une base publique recensant ses collections". Le Journal de Dimanche. Vaadatud 7. oktoobril 2021.

[3] Louis Hautecœur (1928). Histoire du Louvre: Le Château – Le Palais – Le Musée, des origines à nos jours, 1200–1928. Paris: L'Illustration.

[4] Pierre Rosenberg (2007). Dictionnaire amoureux du Louvre. Paris: Plon. Lk 229. ISBN 2259204031.

[5] "Les collections du département des arts graphiques". arts-graphiques.louvre.fr. Vaadatud 7. oktoobril 2021.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]