Tervitus on komme või rituaal, millega inimesed kohtumisel annavad märku austavast või sõbralikust suhtumisest teineteisesse või ka oma suhete iseloomu säilimisest või muutumisest.

Alfred Grévin, "Mees kummardab naisele" (19. saj)

Kõige tavalisem sõnalise tervitamise viis eesti keele kõnelejate seas on sõna "Tere!" ütlemine. Väga levinud on ajakohased tervitused "Tere hommikust!", "Tere päevast" ja "Tere õhtust!" ning nende argikeelsed variandid "Tere hommikut!" ja "Tere õhtut!".

Muid tervitusväljendeid: "Tervist!", "Tervitus!", "Terekest!", "(H)allo!", "Tšau!", "(T)sau!", "Hei!".

Vanasti oli kombeks vastata tervitusele "Tere!" – "Tere jumalime!"

Tänapäeval on tervituse "Tere!" tavaline formaalne vastus samuti "Tere!".

Tervitusega kaasneb enamasti silmside.

Sõnatut tervitust märgib tavaliselt kerge pea- ja/või käeliigutus.

Tervitusega võivad kaasneda ka mitmesugused füüsilised kontaktid, näiteks kätlemine, embamine, patsutamine, suudlemine.

Vaata ka

muuda
  NODES