Ärevushäire

Ärevushäire on psühhiaatriline häire, millega kaasneb pidev ja pikaajaline ärevus.

Ärevushäire saab määratleda näiteks paanikahäireks, agorafoobiaks, sotsiaalfoobiaks, ägedaks stressireaktsiooniks, posttraumaatiliseks stressihäireks või mõne aine põhjustatud ärevushäireks. Ärevushäiret esineb naistel tunduvalt rohkem kui meestel. Patsiendid kogevad püsivat ärevust, sest nende veendumused enese ja maailma kohta muudavad nad vastuvõtlikuks mitmesuguste olukordade väärtõlgendamisele ähvardavatena. Ärevushäiret esineb tihedamini kui depressiooni, kuigi ärevushäirele pööratakse vähem tähelepanu ning haigestumine on tõusvas suunas. Samas pöörduvad generaliseerunud ärevushäirega inimesed ise sagedamini arstide poole. Esmaselt diagnoositi haigus 1996. aastal ja ligi 400 patsiendil. 2007. aastaks oli see arv tõusnud 700-ni.

Paanikahäiret iseloomustavad kõige enam liigse kartuse/suure hirmu episoodid, mis võivad tekkida ilma selge põhjuseta. Paanikahood, ka tugevad, ei kesta üle paari minuti, kuid võivad paari tunni jooksul korduda. Hoo ajal esineb järgmistest sümptomitest neli: õhupuudus, lämbumine, iiveldus, higistamine, vappumine ja ebareaalsuse tunne. Kui tunnuseid on vähem kui kolm, on tegemist piiratud sümptomitega hooga.

Ärevushäiretüübid

Spetsiifiliste foobiate puhul esineb hirm vaid ühe teatud olukorra või eseme ees. Nende foobiate all kannatab ligi 10% kogu rahvastikust. Esinemissagedus meeste ja naiste seas on enam-vähem võrdne. Spetsiifilise foobia puhul ei teki patsientidel paanikahoogusid, vaid nad hakkavad teatud olendit või eset vältima. Vältimine ja hirm on piisavalt tugevad, et segada inimese igapäevaseid tegevusi.

Agorafoobia

 Pikemalt artiklis Agorafoobia

Agorafoobia on tänapäeval ärevushäiretest üks levinumaid ning selle all kannatab üks kahekümnest inimesest. Agorafoobia kujutab endast hirmu avaruse ning paanikahoogude ees. Kõige olulisemaks sümptomiks selle häire puhul on piinlikkuse kartus.

Sotsiaalfoobia

 Pikemalt artiklis Sotsiaalfoobia

Sotsiaalfoobia on agorafoobia kõrval üks kõige levinumatest häiretest, mis kujutab endast hirmu piinlikkuse või häbi ees olukordades, kus teised inimesed saavad antud patsienti jälgida. Kõige suurem hirm esineb avaliku esinemise ees.

Generaliseerunud ärevushäire

 Pikemalt artiklis Generaliseerunud ärevushäire

Generaliseerunud ärevushäire puhul on tegemist kroonilise ärevusega, mis ei kesta vähem kui kuus kuud. Generaliseerunud häirete puhul ei esine patsientidel paanikahoogusid, foobiaid või kinnisideid. Tunnetatakse vaid pidevat ärevust ja muret.

Obsessiiv-kompulsiivne häire

 Pikemalt artiklis Obsessiiv-kompulsiivne häire

Obsessiiv-kompulsiivne häire on seotud liigse kontrollimisega. Häirega kaasnevad sundmõtted ja -teod, mis hakkavad segama kogu inimese ülejäänud elu. Sundmõtted võivad esineda ilma tegudeta, kuid seda esineb vaid 25% haigetest. Meestel esineb häiret tunduvalt vähem kui naistel. Obsessiiv-kompulsiivse häirega võib kaasneda ka depressioon ja foobiline vältimine. Häire esineb 2–3% elanikkonnast.

Posttraumaatiline stresshäire

 Pikemalt artiklis Posttraumaatiline stressihäire

Posttraumaatiline stresshäire tähendab töövõimet pärssivate psühholoogiliste sümptomite tekkimist pärast traumaatilist sündmust. Häire võib tekkida kõigil, kes on läbi elanud tõsise trauma. Posttraumaatilise stressihäirete levinud sümptomiteks on piinavad mõtted traumast, sündmustega seonduvad luupainajad, mälupildid, teistest võõrandumine, emotsionaalne tuimus ja püsivad ärevuse ja unetuse sümptomid. Häire mõjutab 3–4% elanikkonnast.

Põhjused

Ärevushäired võivad olla seotud pärilikkusega. Vähemalt 15–25% lastest, kelle ühel vanemal esineb agorafoobia, on suurem tõenäosus haigust ka ise põdeda. See siiski ei tõesta, et häire oleks pärilik. Pigem on tegu keskkondliku soodumusega, kus laps ise õpib vanema eeskujul olema agorafoob. Lapsepõlve kogemused võivad soodustada otseselt ärevushäirete teket. Ärevushäirete põhjused võib jaotada kolme suuremasse gruppi: sotsiaalse keskkonna mõju; füüsilise keskkonna mõju; individuaalne neurohormonaalne sättumus. Geneetilistest teguritest on häire väikesel määral perekondlik, samuti võib olla puudujääk närviülekande korrektses mehhanismis või asjaolus, et inimene on lähiajal pidanud läbi elama negatiivseid elusündmusi. Uuringud on ka näidanud, et haigust võib tingida neurohormonaalsüsteemi iseärasus ja suurem tundlikkus.

Sümptomid

Sümptomid jagunevad kaheks.

Somaatilised ja autonoomsed

Somaatilised ja autonoomsed sümptomid on südamekloppimine, hingamisraskused, suukuivus, iiveldus, lihasepinge, higistamine, pööritus kõhus, külm nahk.

Psüühilised

Psüühilised sümptomid on hirm ja ohutunne, ärrituvus, paanika, ootusärevus, äärmuslik seesmine hirm, muretsemine, võimetus lõõgastuda. Liigne muretsemine kurnab organismi suurel määral. Näiteks võib pikaajaline lihasepinge tekitada pea- ja seljavalusid, keha valmisolek millekski, mis peaks kohe juhtuma, ning uneprobleemid kurnavad organismi veelgi.

Diagnoosimine

Mingeid spetsiifilisi uuringuid häire diagnoosimisel ei kasutata, kõige olulisem on põhjalik vestlus. Kui on põhjust kahtlustada kilpnäärme ületalitlust, võib vajalikuks osutuda hormoonide uurimine verest, mõne muu haiguse kahtluse korral tehakse vastavale haigusele omased uuringud – elektrokardiogramm, vereanalüüs jm. Häirest täpsustatud ülevaate saamiseks võidakse kasutada ärevushäire hindamise skaalat.

Ohud

Suurimad ohud kaasnevad ravimite kõrvaltoimetega. Näiteks väheneb suuresti reaktsioonikiirus, mille tõttu on piiratud paljud tegevused. Ravimite koosmõjul alkoholiga võib tekkida surmav hingamispuudulikkus. Pikaajalisel tarvitamisel võib tekkida teatud ravimite suhtes tolerantsus ning sama efekti jaoks vajatakse järjest suuremaid annuseid. Võib tekkida ravimisõltuvus, millega kaasneb võimatus kontrollida ravimi tarvitamise hulka. Ärevushäirete ravimite valel lõpetamisel võib tekkida veel ägedam ainete põhjustatud ärevushäire. Häire võib tekkida võõrutusprotsessil ning selle tagajärjel tekivad paanikahood.