Õigusfilosoofia

Õigusfilosoofia on õiguse aluseid käsitlev filosoofia haru. Õigusfilosoofia erineb ülejäänud filosoofiast sellega, et siin käsitletakse õiguse põhimõttelisi küsimusi, juriidilisi põhiprobleeme.

Õigusfilosoofia teemade ringi kuuluvad järgmised probleemid:

õigusfilosoofia olemus,
õiguse olemus,
õiguse muutumine e. ajaloolisus,
õiguskorra struktuur,
õiguse tunnetamise võimalikkus ja viisid,
õiguse kehtimise alused,
põhiväärtuste roll õiguses,
õiguse põhistatus jm.

Teoreetiline õigusfilosoofia uurib õiguse tekkimise ja arengu esmaseid aluseid ehk põhjuseid ja tegeleb õiguse olemuse probleemiga ning hindab konkreetseid õiguslikke nähtuseid sellelt aluselt. Praktiline õigusfilosoofia seevastu tegeleb õiguse lõppeesmärgi probleemiga, mis annab ka aluse konkreetsete õiguslike nähtuste hindamiseks.

Õigusfilosoofia põhisuunad

Õiguspositivism

Õiguspositivism on õigusfilosoofiline mõttesuund, mis annab õiguse sisu üle otsustamise inimese meelevalda ja ei anna mingeid sisulisi õiguse õigsuse kriteeriume.

Positivismi põhitunnused on:

Keskendumine positiivsele ehk kehtivale õigusele, mitte niivõrd ideaalile või mõtisklusele sellest, milline õigus peaks olema. Eesmärgiks on kogu metafüüsika eemaldamine õigusteadusest.
Õigus ja eetika on erinevad valdkonnad, mis tuleb lahus hoida, nende vahel puudub vältimatu seos.
Õigussüsteem kujutab endast suletud loogilist süsteemi, milles õiged otsused tuletatakse loogiliste võtetega varem kindlaksmääratud õigusnormidest.
Juriidiliste mõistete analüüsi kuulutamine oluliseks õigusteaduse ülesandeks ning selle eristamine sotsioloogilistest, ajaloolistest ning kriitilis-hinnangulistest uurimustest.
Seisukoht, et erinevalt faktiväidetest pole moraaliotsusi võimalik ratsionaalselt tõestada ega argumenteerida.

Loomuõigusfilosoofia

Loomuõigusfilosoofia on universaalsete ning üldiste seaduste kogu või ka moraali- ja õigusteoreetiline süsteem, mis neid seadusi kirjeldab ja süstematiseerib. Selle suuna põhiküsimus on, kas inimene võib vabalt otsustada õiguse sisustamise üle või eksisteerivad mingid piirid, millest ta ei või üle astuda ja mida ta ei saa muuta.

Loomuõiguse põhitunnused on:

Looduses kui harmoonilises tervikus või inimloomuses eksisteerib mingi ratsionaalne kord ehk sisemine korrastatus.
Loomuõigus on kõrgem positiivsest, inimeste poolt loodud ajutistest ja muutuvatest seadustest ning kujutab endast kriteeriumi otsustamaks, kas need seadused on inimeste jaoks moraalselt siduvad või mitte.
Loomuõiguseni jõutakse mõistuse ehk mõtlemise abil.

Alternatiivsed lähenemised õigusele

Õigusrealism

Realistide väitel on traditsioonilised õiguskäsitused liig formaliseeritud. Nende põhinõudeks on loobuda abstraktsetest konstruktsioonidest ning rääkida õigusest nii nagu see tegelikkuses funktsioneerib. Õigusrealism jaguneb kaheks: Skandinaavia õigusrealism ning Ameerika õigusrealism.

Kriitiline õigusõpetus

Kriitiline õigusõpetus oli õigusteoreetiline liikumine, mis rakendas õigusteaduses Frankfurdi koolkonna kriitilise teooria meetodeid. Liikumise peaeesmärgiks oli vaidlustada ja ümber lükata väljakujunenud tõekspidamisi õigusteoorias ja -praktikas.