Ökosotsiaalne turumajandus

Ökosotsiaalse turumajanduse (saksa keeles Ökosoziale Marktwirtschaft) on majandusmudel, mille eesmärgiks on vabaturumajanduse, sotsiaalse õigluse ning loodusressursside kaitse ja jätkusuutliku kasutamise omavaheline sidumine ja kooskõlastatud edendamine.

Mudelile pani aluse Rooma Klubi 1978. aastal ilmunud raport „Kasvu piirid“ ning sellest väljakasvanud arusaam, et inimkond elab olemuselt „lõpliku looduskapitali“, mitte sellest tekkiva „lõpmatu intressi“ arvelt. Paljud teadlased on arvamusel, et alanud klimaatilised muutused on põhjustatud majanduspraktikast, milles looduslikku keskkonda ja selle ressursse peetakse avalikuks hüveks, mille kasutamise eest ei pea midagi maksma. Kuna klimaatilised muutused on juba alanud, siis on sellega kahjustatud järeltulevate põlvkondade toimetulekut ja heaolu ning vältimatuks muutunud turumajandusliku mudeli muutmise vajadus. Inimühiskonna ja selle tsivilisatsioonide püsimajäämise eelduseks on sotsiaalse õigluse (ühiskondliku konsensuse) taastamine ja ökoloogilise vastutuse kehtestamine turumajanduslikus keskkonnas. Selle saavutamiseks on vaja majanduslikku eetikat, mis lähtub kristlikust sotsiaalõpetusest.

Ökosotsiaalne turumajandus on ordoliberaalse majandusõpetuse edasiarendus, milles riiklikul institutsioonil on keskne koht. Lahendusena nähakse lõppevate ressursside maksustamist ja range keskkonnavastutuse sätestamist põhimõttel: saastaja maksab ja kannab tekitatud kahjust tulenevad kulud. Oluliseks elemendiks selles oleks tootedeklaratsiooni kohustuse kehtestamine, millest peab ilmnema selle tootmisel tekkinud saaste ja tööjõu kasutamisest tekkinud mõjud (s.h lapstööjõukasutamine) ning toiduainete puhul ka geneetiliselt muundatud materjalide ja hormoonide kasutamine. Nende põhimõtete edendamisele on Saksamaal pühendunud Ökoloogia ja Demokraatia Sihtasutus (Stiftung für Ökologie und Demokratie e. V).

2019. aastal võttis saksa Allians 90 / Roheline partei (Bündnis 90/Die Grünen) enesele kohustuse arendada ökosotsiaalset turumajandust. See strateegia näeb ette, et keskkonna kahjustamist ja ressursside kasutamist saab piirata kas kvoote müües või siis tegevust või tootmistegevusest tekkivaid ressursse maksustades (CO₂ maks). Selline maksupoliitika on tulude suhtes neutraalne ja ei suurenda üldist maksukoormust. Laekunud tuludega saab toetada erasektori investeeringuid energiatõhusamate tehnoloogiate arendustesse, ressursitasude tõttu tõusnud hindade tõttu majandusraskustesse sattunud inimesi, reostunud keskkonnast tekkinud tervisekahjude ravikulusid.