Ülo Sooster
Ülo Ilmar Sooster (17. oktoober 1924 Ühtri, Hiiumaa – 25. oktoober 1970 Moskva) oli eesti modernistlik kunstnik.
| Ülo Sooster | |
|---|---|
| Sünninimi | Ülo Ilmar Sooster |
| Sündinud |
17. oktoober 1924 Pendi talu, Ühtri, Hiiumaa |
| Surnud |
25. oktoober 1970 (46-aastaselt) Moskva |
| Rahvus | eestlane |
| Haridus | Kõrgem Kunstikool Pallas, Tartu Riiklik Kunstiinstituut |
| Tegevusala | maalimine, joonistamine |
| Koduleht | |
| https://sooster.ee | |
Elulugu
muudaÜlo Sooster sündis Hiiumaal Ühtri külas Pendi talus[1]. Ühtri algkooli (1936) ja Kärdla reaalkooli (1936–1939) lõpetamise järel õppis Sooster aastail 1939–1940 Tallinna Prantsuse Lütseumis. 1943. aastal astus ta Kõrgemasse Kunstikooli Pallas, kuid juba aasta pärast võeti ta Saksa armeesse. Aastail 1944–1949 jätkusid ta kunstiõpingud juba Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis.[2]
Sõjajärgse Tartu kunstnike seltskonnas oli Sooster vaieldamatult üks andekamaid. Koos kunstnike Henn Roode, Esther Roode, Heldur Viirese ja Valdur Ohakaga mõeldi muutunud oludes võimaluse üle Nõukogude Liidust põgeneda. Riigivastaste plaanide ja mõtete eest saadeti Sooster koos mitme kaaslasega kuueks aastaks Karaganda vangilaagrisse.[3]
Sarnane saatus viis teda kokku oma tulevase abikaasa, juuditar Lidia Serhiga, kellega Sooster abiellus 1956. aastal. Eestisse tagasitulemine ei osutunud kergeks. Kuna Hiiumaale neid elama ei lubatud, siirduti naise kodukohta Moskvasse.
Sooster töötas Moskvas vabakutselise kunstnikuna ja raamatuillustraatorina, peamiselt kirjastuse Знание (Znanije) ja ajakirja Знание – сила (Znanije – sila) juures.[2] Ülo Sooster on tegelenud ka raamatuillustratsiooniga, sealhulgas eesti kirjanike venekeelsetele väljaannetele, näiteks Oskar Lutsu “Kevade”. Ta on teinud kunstnikutöö kahes populaarteaduslikus ja kahes multifilmis täiskasvanuile.[4]
Kuulus 1960. aasta rühmitusse.
Ülo Sooster leiti surnult oma ateljeest. Tema surma asjaolud jäid segaseks.[5] Sooster suri 25. oktoobril 1970 Moskvas ja maeti 28. mail 1971 Tallinna Metsakalmistule.[6]
Isiklikku
muudaÜlo Soosteri poeg Tenno-Pent Sooster on samuti kunstnik. Ülo Soosteri onutütar oli keraamik Mall Valk. Ülo Soosteri õde on tõlkija Tiiu Relve.
Looming
muudaAastad 1958–1962 olid kunstnikule eriti viljakad. Just siis ilmusid Soosteri loomingusse kunstniku omamütoloogia juhtmotiivid kadakas, kala ja muna. Nende kõrval aga ka Nõukogude ajal radikaalseks peetud kosmoerootika.[7] 1960. aastatel hakkas Sooster katsetama täiesti abstraktsete kujunditega. Samas oli perioode, mil valmisid peaasjalikult vaid portreed või naise ja mehe suhteid kujutavad erootilised joonistused. See oli aeg, mil Sooster kuulus Moskva underground-kunsti tipptegijate hulka. Ta esines Moskva avangardistide kurikuulsal näitusel Moskva Maneežis detsembris 1962, sai näitust külastanud NSV Liidu partei- ja valitsusjuhi Nikita Hruštšovi raevuka kriitika osaliseks (koos Vladimir Jankilevski ja Boriss Žutovskiga) ning kaotas töö.[3] 1960. aastatel tõusis Sooster Moskva avangardi ideeliseks juhiks.[2]
Näituseid
muudaTema esimene isikunäitus toimus postuumselt 1971. aastal Tartu Kunstimuuseumis. Ülo Soosteri 100. sünniaastapäevale pühendatult toimus 2024. aastal kaks näitust: „Ülo Sooster. Vangla ja armastus“ Ajaloomuuseumis[8] ja „Sooster 100. Vaade erakogudest“ Mikkeli muuseumis.[9]
Teoseid
muuda- "Punased munad". 1960–1961. Õli. 34 x 49 cm.
- "Silm munas". 1962. Õli. 75 × 109,5 cm.
Mälestuse jäädvustamine
muuda1994. aastal, Ülo Soosteri 70. sünniaastapäeval, püstitati Ühtris Pendi talu õuele kunstniku venna Ants Vahtrase ja AS Hiiukoja eestvõttel kunstniku mälestuseks monument. Mälestusmärgi autor Tõnis Tilga ühendas sellesse kaks Soosteri meelismotiivi – kadaka ja muna.[4]
Viited
muuda- ↑ Google kaardilink
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Rita Raudsepp, Näitus "Ülo Sooster-90", Hiiumaa Muuseum, 2014
- ↑ 3,0 3,1 Metsamärt, Aleksander (17. oktoober 2024). "Ülo Sooster – prillidega hiidlase portree saja-aastasena". Kultuur. Vaadatud 11. novembril 2024.
- ↑ 4,0 4,1 "ÜLO SOOSTER". Hiiumaa kodulugu. Vaadatud 11. novembril 2024.
- ↑ "Ülo Soosteri sõber: ta tapeti. Kultuskunstniku lühikeseks jäänud elu ja traagiline surm". Eesti Naine. Vaadatud 11. novembril 2024.
- ↑ "Haud kalmistute registris Haudi". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. august 2014. Vaadatud 19. augustil 2014.
- ↑ ERR, Reet Weidebaum | (17. oktoober 2024). "Kunstiajaloolane: Ülo Sooster on kunstnik, kes ei allu lahterdamisele". ERR. Vaadatud 11. novembril 2024.
- ↑ "ÜLO SOOSTER. VANGLA JA ARMASTUS". Ajaloomuuseum. Vaadatud 11. novembril 2024.
- ↑ "FOTOD | Ülo Sooster 100. Mikkeli muuseumis avanes legendaarse kunstniku mänguline maailm". Eesti Päevaleht. Vaadatud 11. novembril 2024.
Kirjandus
muuda- Ilja Kabakov. Ülo Soosteri piltidest: subjektiivseid märkmeid. Tallinn, 1996. ISBN 5-89920-122-3
- Lidia Sooster. Minu Sooster. 2000 ISBN 9985-834-34-8
- Olev Remsu. Ülo Sooster ja teised sretenskilased. Postimees, Arter, 31, okt 2020,
- Liisa Kaljula, Elnara Taidre. Ülo Sooster. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 2024.