Abbe arv

Abbe arv on dimensioonita suurus optikas, mis iseloomustab läbipaistva materjali, eeskätt optilise klaasi dispersiooni toimet ehk materjali murdumisnäitaja ja materjalist keskkonna piirpinnale langeva valguse lainepikkuse suhet. Abbe arv on dispersiooniga pöördvõrdeline: mida väiksema dispersiooniga materjal, seda suurem on selle Abbe arv. Oma nimetuse on see arv saanud saksa füüsik Ernst Abbe (1840–1905) järgi kes oli arvu esmane defineerija.

Murdumisnäitaja muutus sõltuvalt lainepikkusest räniklaasil SF-11 (ülemine joon), boorsilikaatklaasil BK-7 (keskmine joon) ja sulakvartsil (kriipsjoon)

Materjali Abbe arvu väljendatakse harilikult valemiga:

$V_{D}={\frac {n_{D}-1}{n_{F}-n_{C}}}\,$,

kus n_D, n_F ja n_C on materjali murdumisnäitajad Fraunhoferi D-, F- ja C- spektraaljoonte lainepikkustel (vastavalt 589,3 nm, 486,1 nm ja 656,3 nm).

Abbe arvu kasutatakse klaasi ja teiste optikasüsteemides kasutatavate materjalide liigitamisel nende kromaatilisuse alusel. Sellel arvul on oluline tähtsus näiteks väikese kromaatilise aberratsiooniga läätsede väljatöötamisel.

Vaata ka

• Valguse dispersioon
• Kromaatiline aberratsioon