Aerosaan

Aerosaan (vene sõnast aэросани) on propelleri jõul liikuv mootorsaan.

Kasutati postiveoks, kiirabi- ja päästesõidukina ning piirivalvemasinana. Peamiseks kasutajaks on olnud Venemaa, kuid ka teised riigid on neid kasutanud. Tsiviilülesannete täitmise kõrval on aerosaane kasutatud ka sõjamasinatena keeruliste lumeoludega piirkondades. Aerosaanide liikumiskiirus oleneb mootori võimsusest ning ulatub 25–140 km/h. Aerosaan võib olla nelja- või kolmesuusaline.

Aerosaanide sõjaline kasutamine sai alguse Esimeses maailmasõjas, kus nii Venemaa kui ka Saksamaa armee neid masinaid erinevate ülesannete täitmisel pruukisid. Punaarmee kasutas aerosaane ka Talvesõjas ja Teises maailmasõjas.

Ajalugu

Esimesed aerosaanid valmistati Venemaal 1903. aastal ning need leidsid hiljem laialdast kasutamist. 1905. aasta ajakiri Воздухоплаватель nimetas neid "lumel liikuvateks propelleriga saanideks". Esimene mudel kujutas endast kerget saani, millele oli kinnitatud sisepõlemismootor ja propeller. Juba 1907. aastal ehitas ja katsetas Moskva tehas Dux nn suuskadel autot. Aasta möödudes hakati seda sõidukit aerosaaniks nimetama. Venemaa tingimustes osutus leiutis väga kasulikuks. Pikad vahemaad ja mitu kuud püsiv lumikate tähendas, et kaugemad piirkonnad olid ligipääsetavad vaid taoliste mehhaniseeritud transpordivahenditega.

1912. aastal algas Venemaa sõjaministeeriumi tellimusel esimeste transpordi aerosaanide seeriatootmine. Selleks ajaks olid aerosaanid veel mitme riigi tähelepanu äratanud.

Esimene maailmasõda

Esimese maailmasõja puhkedes leidsid aerosaanid kasutamist ka sõjarindel. 1914/1915. aasta talvel kasutati neid eelkõige luure ja sidepidamisvahenditena. Sarnaseid masinaid kasutas ka Saksa armee. Saksa vägede ülemjuhataja kindral Hindenburg oli mõistnud, et Venemaa vähearenenud teedevõrgu tingimustes on aerosaan hindamatu väärtusega. Seepärast oli ta juba sõjale eelnenud aastatel aerosaanide arendamisel silma peal hoidnud.

1915/1916. aasta talvel ehitasid venelased spetsiaalse sõjaotstarbelise aerosaanide partii. Toodetud 24 masinast oli osa varustatud kuulipildujatega ning osa oli mõeldud haavatute transportimiseks. Aerosaanide kasutamine sõjarindel näitas, et neid võib edukalt kasutada erinevate lahinguülesannete täitmisel, alates sidepidamisest kuni laskemoona ja haavatute veoni.

Venemaa kodusõda

Aerosaanide tootmine jätkus ka pärast Oktoobrirevolutsiooni. Venemaa kodusõjas kasutasid aerosaane lisaks Punaarmeele ka Kaug-Idas sõdivad Jaapani väed ning Põhja-Venemaal asuvad briti üksused. Samuti olid aerosaanid Siberis asuva Koltšaki armee käsutuses.

Kuna sõda muutis raudteetranspordi problemaatiliseks, siis kasvas Punaarmee nõudlus erinevate maastikusõidukite järele. 1920. aasta alguses alustati uue aerosaanimudeli Be-Ka tootmist. Osa nendest masinatest jõudis ka rindele ning võttis osa lahingutest. Kolme aerosaani kasutati ka Kroonlinna ülestõusu mahasurumisel. Kuulipildujatega varustatud aerosaanid võtsid osa kindluse ründamisest tehes Punaarmeele katet ning tõmbasid enda peale suurtükipatarei tule.

Talvesõda

Talvesõjas osalenud aerosaanid suutsid peale võtta kuni viis inimest ning vedada enda järel ka nelja suusatajat. Käänulistel metsateedel oli arosaanide manööverdamisvõime piiratud. Samuti oli nende mäkketõusu võimekus vilets. Seetõttu liikusid aerosaanid üldjuhul laugel maastikul, jäätunud järvedel ja jõgedel.

Teine maailmasõda

Teise maailmasõja käigus kasutati aerosaane põhja piirkondades, kus lumeolud oli teiste masinate kasutamiseks liiga rasked. Aerosaanid suutsid sügavas lumes liikuda kiirusega 25–35 km/h. Aerosaanid kuulusid Nõukogude Liidu soomustatud üksuste (GABTU) vastutusalasse. Tellimusi esitati kergsoomusega aerosaanidele, mille esiosa kaitses 10 mm terasplaat.

Soomustatud aerosaanid olid jaotatud 45 masinast koosnevatesse transpordi- ja võitluspataljonidesse. Lahingusse saadeti need tihti koos suuskadel jalaväelastega, kes viidi sihtkohta transpordiaerosaanide peal või veeti neid aerosaanide järel. Samas pakkusid transpordiaerosaanidele kaitset kuulipildujatega varustatud raskemad soomustatud aerosaanid. Otsepealetungil aerosaane ei kasutatud, kuna need olid haavatavad eri tüüpi lõhkelaengutega, näiteks miinipildujatulega.

Peamised kasutajad ja tootjad

Kirjandus

Zaloga, Steven J., James Grandsen (1984). Soviet Tanks and Combat Vehicles of World War Two, lk. 185–87, London: Arms and Armour Press. ISBN 0-85368-606-8.
Science and Mechanics, Spring 1943, lk. 49.

Välislingid

The Propeller-Driven Sleigh (inglise keeles)
N007 Tupolev, aerosled with ground effect Moodne Tupolevi aerosaan (inglise keeles)
Soviet Combat Snowmobiles Nõukogude Liidu lahinguaerosaanid (inglise keeles)
Боевые аэросани Lahinguaerosaanid (vene keeles)