Aino Thauvón-Suits

Aino Emilia Thauvón-Suits (9. november 1884 Haapajärvi kihelkond, Oulu lään, Soome – 8. august 1969 Göteborg, Rootsi) oli soome päritolu estofiilist tõlkija ja kirjanik ning ühiskonnategelane Rootsi eestlaskonnas.

Aino Thauvón-Suits

Elulugu

"Aino Suits", 1914, Nikolai Triik

Aino Emilia sündis pastor Emil Thauvóni (1858–1926) ja Katarina Thauvóni (s. Hedmansson, 1859–1892) esimese lapsena. Aino oli 8-aastane, kui suri tema ema (talle sai saatuslikuks kuuenda lapse sünnitamine). Isale jäid lisaks Aino Emiliale lapsed Kaarlo Johannes, Arvo Immanuel, Toini Maria ja Lyyli Elisabeth. 1894. sai Aino kasuema, kui isa abiellus Maria Montelliga, ning sündisid veel lapsed Aili Maria ja Esko Emil.

Aino õppis Oulu tütarlastekoolis, hiljem Mikkeli tütarlastegümnaasiumis, mille lõpetas 1900. Pärast täiendas ta end Helsingi uues ühisgümnaasiumis, et astuda 1903. aasta sügisel Helsingi Ülikooli. Ta valis peaaineteks soome keele ja kirjanduse, soome ja võrdleva etnograafia, kunstiajaloo ülemastmes, soome ja võrdleva rahvaluule ja geograafia. Lisaks õppis ta joonistamist.

Oma tulevase abikaasa Gustav Suitsuga tutvus Aino 1906. aastal Helsingis Emakeele Seltsis (Kotikielen Seura), kus Gustav Suits pidas loengut. Aino ja Gustavi laulatus toimus 1911. aasta jaanuaris Pudasjärvil. Nad elasid Helsingis. Abikaasa Gustav Suits töötas Helsingi Ülikooli raamatukogus, hiljem vene gümnaasiumis soome ja rootsi keele õpetajana. 1914. aastal sündis nende esimene laps Maret Suits. Laps sündis Aino isakodus. Õnne varjutas Aino tervisekriis, kuid peagi tervis taastus.

Aino ja Gustav Suits aitasid kaasa Eesti iseseisvuse tunnustamisele läbi välisdelegatsioonide tegevuse korraldamise. Aino saadeti talunaiseks maskeerituna salajase kullerina Tallinna nõu pidama ja raha tooma. Missioon kestis augustist oktoobrini, osutudes arvatust hädaohtlikumaks. Gustav Suits sai ülesandeks luua Stockholmis Eesti Informatsioonibüroo Skandinaavias.

Luuletaja Eino Leino elas 1920. aastate alguses Suitsude juures Helsingis. Kui Gustav Suits oli 1921. aastal asunud tööle Tartu Ülikooli kirjandusajaloo professorina, korraldas Aino Suits Eino Leinole reisi Eestisse. Leino kutsujad olid Tallinna ja Tartu kirjanikud ning kunstiühingu Pallas seltskond.

19. mail 1921 sündis Aino teine tütar Helga. 1. juulil 1924 kinnitati Aino Suits Tartu Ülikooli soome keele lektoriks. Ta pidas soome keele loenguid nii algtasemel õpilastele kui ka edasijõudnutele, ta kursus "Jooni kaasaegsest soome kirjandusest" käsitles kirjanduslugu Kalevalast uuema kirjanduseni.

1933. aastal asutas Aino Suits koos Gustav Suitsu, Friedebert Tuglase, Alfred Koorti jt kultuuriinimestega Tartu Draamateatri Seltsi ja valiti selle esimeheks. Seltsi juures hakkas tegutsema näitekunstistuudio.

12. juulil 1941 põles Tartu pommitamise ajal maha Aino ja Gustavi Tiigi tänava kodu. Hävis kogu vara, sh nende käsikirjad ja hinnaline raamatukogu.

3. märtsil 1944 põgenes Aino koos oma noorema tütre Helgaga Nõukogude okupatsiooni eest laevaga Virgo Paldiskist üle Soome lahe Hanko sadamasse. 23. septembril siirdusid nad Turu sadamast laevaga Aeolus Gustav Suitsu juurde Stockholmi. Aino hakkas seal tööle rootsi keele õpetajana ja osales naisorganisatsioonide tegevuses. Abikaasa Gustav Suits sai tööle Nobeli Instituudi kirjastusse.

1950. aastate alguses Gustav Suits haigestus. Ta suri 23. mail 1956. Vaevalt kaks kuud hiljem suri vähki vanem tütar Maret.

Looming

Nime Emilia Tavia all:

• Friedebert Tuglas: Vilkkuva tuli: Novelleja. Eesti keelest tõlkinud Emilia Tavia. Otava. 1911

Nime Aino Thauvón-Suits all:

• "Minu mälestuste Eino Leino. Kannatav inimene" (Tuntemani Eino Leino – kärsivä ihminen). WSOY. 1958
• "Gustav Suitsu noorus". Eesti Kirjanike Kooperatiivi Kirjastus. Lund 1964
• Raamat "Aino Suitsu mälestused" jäi lõpetamata

Kirjandus

• Lasse Kangas. Viitasaaren kesäinen viehätys. Keskisuomalainen, 21. juuni 2012]
• Aino Suits. Päevaraamat 1901–1964. Varrak. Tallinn 2014