Ale
Ale (ka aletegemine, aletamine, aletegu, alepõllundus, saarte murdes ja mulgi murdes saat[1], põhja- ja lõunaeesti murretes ka sõõrd[2]) on põllumaa saamine metsa maharaiumise, metsamaa põletamise ning selle tuhaga maa väetamise teel.
|
See artikkel räägib aleteost; õlleliigi kohta vaata artiklit Ale (õlu); valla kohta vaata artiklit Ale vald |
Aleks võidakse nimetada ka sel teel saadud põllumaad või põldu (alepõld).[3] Aleks võidakse nimetada ka aletegemiseks maharaiutavat või maharaiutud metsa[3]. Aletegemine on ka üks maaharimis- ehk viljelusviis (aleviljelus).[4]
Ajaloost
muudaAletegemine on maailma metsaaladel laialdselt tuntud. Põhja-Euroopa metsavööndis oli aleviljelus vanimaks maaharimise viisiks.
I aastatuhande keskpaiku pKr. hakkas alet ja selle kõrval kasutatud söödiviljelust eesti aladel välja tõrjuma põlispõldudega kesaviljelus.[5] Eestis kadus aletegu kõige varem Saaremaal. Ka Põhja-Eestis loobuti ebasobivate pinnaseolude tõttu aletamisest varakult, sest sealne õhuke mullakiht võis ale käigus isegi hävida. Aletegu oli oluline muudel Eesti aladel veel 16.- ja 17. sajandil ning säilis kõige kauem, kohati kuni 19. sajandi lõpuni, tüsedamate muldadega Lõuna-Eestis.[6]
Ale tegemine
muudaAlet haris kogu küla ühiselt. Talvel (okaspuud) ja kevadel (lehtpuud) langetatud 10–20 aasta vanune noor mets kuivas sügiseni või järgmise kevadeni. Seejärel veeti suuremad puud ära, oksad ja peenem võsa laotati laiali või koguti kokku. Kui põletusmaterjali oli piisavalt, kaeti kogu ale pind ühtlaselt langetatud puiduga ning süüdati pealttuule servast ja põletati täielikult. Kui materjali oli vähe, seati puit vaaludesse ning süüdati vaaludest äärmine. See veeretati konks- või harkotstega teivastega (lõunaeesti murdes topits) aeglaselt järgmise vaaluni. Või põletati oksad ja võsa koos ning aeti ühtlaselt tuhk laiali.[5]
Külv
muudaTerad külvati otse tuha sisse, alles seejärel künti ja äestati. Peamised taimed, mida alemaal kasvatati olid oder ja rukis, samuti naeris. Esimesel aastal andis alemaa harilikult saaki rohkesti, kuid seejärel viljakus vähenes tunduvalt. Alemaale külvati 3–4 aasta jooksul, seejärel jäeti kurnatud maa 10–20 aastaks sööti. Seda kasutati karjamaana kuni järgmise aleteoni. Mõnel juhul hakati maad sõnnikuga täiendavalt väetama.[7]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ [1] Väike murdesõnastik Vaadatud 26.07.2020 .
- ↑ [2] Väike murdesõnastik Vaadatud 26.07.2020.
- ↑ 3,0 3,1 "Eesti keele seletavas sõnaraamatus"
- ↑ "Põllumajanduse areng" Vaadatud 26.07.2020.
- ↑ 5,0 5,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 20
- ↑ "Kui suur on olnud Eesti metsasus?" Maaleht 26. oktoober 2017.
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1996. Lk 11
Välislingid
muuda |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Ale |
- Alepõllundus. Eesti Loodus nr 4, 2007