Aleksander Paldrok

Aleksander Paldrok VR I/2 (1936. aastani Aleksander Paldrock; 16. mai 1871 Kavastu vald, Tartumaa – 1. juuli 1944 Kuressaare) oli eesti arstiteadlane ja sõjaväelane (kindralmajor). Eesti Teaduste Akadeemia tegevliige (1938–1940).

Aleksander Paldrok (akvarell)

Elukäik ja teadustegevus

Aleksander Paldrok (aastani 1936 Paldrock) sündis 1871. aastal Tartumaal kaupmees Karl Paldrocki peres, õppis Tartus gümnaasiumis ning lõpetas selle 1889. aastal. Aastatel 1890–1895 õppis Tartu ülikooli arstiteaduskonnas ja lõpetas ülikooli arsti kutsega. Juba 1898. aastal kaitses doktoriväitekirja „Zur Entwickelungsgeschichte der Dickdarmbrueche“, millega omandas meditsiinidoktori kraadi.

Paldroki edaspidine elu ja töö oli tihedalt seotud naha- ja suguhaiguste erialaga, küll praktiseeriva arstina, küll teadlase ja õppejõuna. 1904. aastal hakkas ta eradotsendina õpetama dermatoloogia ning naha- ja suguhaiguste kursust ning töötas ta Tartus dermatoloogia ning naha- ja suguhaiguste eradotsendina.

Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks nimetati ta 1938. aastal loodusteaduste alal.

Sõjaaeg ja professoriks saamine

Vene-Jaapani sõja puhkedes pidi ta katkestama oma teadusliku töö ja asuma sõjaväeteenistusse. Töötades arstina viibis ta aastatel 1910–1912 välismaal. 1915. aastal nimetati Paldrok Tartu ülikooli naha- ja suguhaiguste dotsendiks, kaks aastat hiljem erakorraliseks professoriks. 1919. aastal asus ta dermatoloogia ja veneroloogia õppetooli korraliseks professoriks. Ennastsalgava töö eest Sõjaväe Tervishoiuvalitsuses ülendas Vabariigi Valitsus prof. A. Paldroki 1920. aastal sanitaar-kindralmajoriks ja talle anti Vabadusrist.

Dermatoveneroloogide õpetamise korraldamine

Paldrok oli võimekas organisaator. Tema sellealased võimed tulid eriti ilmsiks nahahaiguste polikliiniku ja kateedri rajamisel. Korraldustöö kõrvalt õpetas ta välja dermatovenerolooge. Paldroki algatusel avati 7. septembril 1919 ülikooli juures iseseisev dermatoveneroloogia kateeder, mille juhatajana ta töötas 1941. aasta veebruarini.

Leprosoorium ja leeprauurimused

Aleksander Paldrok juhatas 1921. aastast ka Tartu lähedal asunud Muuli leprosooriumi. Rahvusvaheliselt saigi professor Paldrok kuulsaks just oma leepraalaste uurimustega. Ajavahemikus 1894–1941 avaldas ta üle 100 teadustöö. 1925. aastal esitas Aleksander Paldrok leepra süsihappelume ja kullapreparaatidega ravimise meetodi. See originaalne meetod äratas üldist tähelepanu maailma leproloogide hulgas, mille tõttu Tartut külastasid paljude riikide tuntud teadlased. Korduvalt esines Aleksander Paldrok rahvusvahelistel leeprakonverentsidel ja -kongressidel Moskvas, Genfis, Budapestis, Stockholmis, Uppsalas, Kairos ja mujal. Paldroki poolt kasutusele võetud ravimeetod ei ole leeprahaigete ravimisel tähtsust minetanud tänini.

Nobeli meditsiiniauhinna kandidaat

Selle ravimeetodi eest esitati ta kolm korda Nobeli meditsiiniauhinna kandidaadiks. Paldrok oli valitud Leopoldina-nimelise teaduste akadeemia liikmeks Saksamaal (1927), Pariisi Leeprauurijate Seltsi aupresidendiks, Pospelovi-nimelise Seltsi liikmeks Nõukogude Liidus, Rootsi Arstide Seltsi liikmeks jne. Ungari valitsuselt teenis Paldrok 2. järgu teeneteristi teadusliku tegevuse eest.

Õpikud, artiklid ja rahvavalgustus

Professor Paldroki teaduslik uurimistöö ei piirdunud üksnes leepra uurimisega. Ta on kirjutanud artikleid ka mikrospooria, psoriaasi, nahavähi, erütematoosi, eriti aga gonorröa ja muude suguhaiguste profülaktika alalt. Tema sulest on ilmunud naha- ja suguhaiguste õpikud eesti ning vene keeles.

Aleksander Paldrok pööras suurt tähelepanu sanitaarharidustööle ja pidas populaarteaduslikke loenguid. Tema sulest ilmus ka populaarteaduslikke raamatuid, neist tähtsamad on „Loomulik ravimisõpetus“ (1931) ja „Edu, tervis, ilu“ (kokku 10 vihku, 1933).

Ühiskondlik ja seltsielu

Ülikoolitöö kõrvalt võttis Aleksander Paldrok osa ühiskondlikust ja seltsielust. Ta oli Fraternitas Estica asutajaliige ja auvilistlane. Ta oli pikemat aega Tartu Noorte Meeste Kristliku Ühingu esimees ja skautide maleva vanem. Paldrok propageeris karskust ja oli ka ise karsklane. Ta hindas kõrgelt sporti ja oli noorpõlves ise sportlane. Tema perekonnas kasvas üles kuus last.

Elu lõpuaastad

Aleksander Paldroki haud Kudjape kalmistul

1941. aastal asus ta Saksamaale, kust pöördus tagasi Eestisse 1942. aastal. Aleksander Paldrok suri 1. juulil 1944 Kuressaares ja on maetud Saaremaale Kudjape kalmistule.

Tunnustus

• Püha Anna Keiserliku Ordu III klassi orden
• Püha Stanislavi Keiserliku ja Tsaarliku Ordu II klassi orden
• 1920 Vabadusristi I liigi 2. järk
• 1921 Eesti Punase Risti mälestusmärgi III järk
• 1927 Eesti Punase Risti mälestusmärgi II järgu I aste
• 1930 Eesti Punase Risti mälestusmärgi I järgu II aste
• 1932 Jeruusalemma Püha Laatsaruse Ordu Suurrist
• 1938 Valgetähe II klassi teenetemärk

Teoseid

• Der Gonokokkus Neisseri : eine literärische und bakteriologisch-expreimentelle Studie. Jurjev, 1907
• Suguhaigused. Tartu, 1924
• Noorsoo suguelust. Tartu, 1931
• Loomulik ravimisõpetus. Tartu, 1931–1934
• Eestist Egiptusesse: reisumärkmeid. Kuressaare, 1939

Kirjandus

• Vestlus prof Paldrockiga võitlusest leepraga. Uus Eesti, 23. november 1937, nr. 319, lk. 5.
• Professor Aleksander Paldrok. Kirjanduse nimestik 1896–1991. Tartu, 1994.

Välislingid

• Aleksander Paldrok Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Zur Entwickelungsgeschichte der Dickdarmbrueche
• Professor Aleksander Paldrok. Kirjanduse nimestik 1896–1991
• Heidi-Ingrid Maaroos, Professor ja akadeemik Aleksander Paldrok 150