Apelsin

See artikkel on apelsinipuu viljast; ansambli kohta vaata artiklit Apelsin (ansambel)

Apelsin on apelsinipuu (Citrus × sinensis) vili.

Vilja ehitus

Apelsin on vilja ehituselt mari. Rohkelt eeterlikke õlisid sisaldav koor koosneb oranžist näärmelisest väliskestast (eksokarbist) ja selle all asuvast heledast ja säsikast vahekestast (mesokarbist). Vilja mahlakas sisekest on jaotunud kilejate vaheseintega kümneks sektoriks. Sektorites asuv viljaliha koosneb mesokarbist sissepoole sopistunud pikkadest peenikestest mahlaga täidetud kotikestest. Sektorites asuvad ka apelsini seemned.

Ajalugu

Eurooplased nägid apelsine esimest korda umbes aastal 100, kui Lõuna-Indiast toodud eksootilised viljad ilmusid rikaste roomlaste toidulauale. Rooma impeeriumi õitseajal rajati apelsiniistandikke Liibüast Marokoni. Tõsi, kohalikud viljad polnud küll nii magusad kui Indias kasvanud. Pärast impeeriumi langust, langesid unustusse ka Euroopa apelsiniaiad.^[1]

11. sajandil hakkasid Põhja-Aafrika islamiriigid taas apelsine Euroopasse tooma. Lõuna-Euroopas, eeskätt Itaalias, hakati tegelema mõrude viljadega nn Pärsia apelsini aretusega. Tõeliselt magusa apelsini tõid 15. sajandil Indiast Euroopasse Portugali meresõitjad. Portugali, Hispaania ja araabia meresõitjad istutasid apelsinipuid vilkamate laevateede äärde, et suure C-vitamiini sisaldusega viljad oleksid skorbuudi vältimiseks alati lähedalt võtta. 1493. aastal viis Christopher Columbus apelsini, sidruni ja tsitron ehk näsasidruni seemned Haitile ja teistele Kariibi mere saartele. Esimesed apelsinipuud istutas Ameerika mandrile Ponce de Leon 1513.^[2]

Levinumad sordirühmad

Nabaapelsinid

Nabaapelsin (Citrus × sinensis) Navel-rühm – geenimutatsiooni tulemusena areneb sellel sordil vilja ülaossa, koore alla, veel teinegi kogum viljasektoreid. Väljastpoolt jääb mulje nagu oleks viljal "naba", sellest ka nimi. Tõenäoliselt tekkis selline mutatsioon u 1810–1820 ühel Brasiilias apelsinipuuistanduses kasvaval puul. 1873 rajas keegi Eliza Tibbets Californiasse istanduse ning esimesed Riverside'i nabaapelsinid valmisid aastal 1878^[3]. Peatselt muutus magus ja mahlakas nabaapelsin ülipopulaarseks ning California puuviljaaedades kandis seda sorti üle poole miljoni apelsinipuu.<^[3] Kuna mutatsioon on muutnud selle sordi partenokarpseks ehk viljad on ilma seemneteta, saab nabaapelsinipuid paljundada vaid pookimise teel.

Veriapelsin

Veriapelsin (Citrus × sinensis) Blood-rühm – on tumepunase viljalihaga apelsin. Vili on väiksem kui tavaline apelsin, koor on reeglina näärmeline, kuid võib olla ka sile. Veriapelsinile iseloomuliku punase värvi annab viljale antotsüaniin, mis on tavaline lilledes ja näiteks viinamarjades, kuid haruldane tsitruselistes^[4]. Sõltuvalt sordist on mõnikord punane ka vilja koor. Värvi toon sõltub sordist, temperatuurist ja valgustingimustest, milles vili kasvas (mida rohkem varjus, seda intensiivsem punane). Veriapelsini koor on märksa tugevam ja seda on raskem koorida kui tavalist apelsini^[5]. Veriapelsini on peetud ka pomeli ja tangeriini või apelsini ja granaatõuna (mis on küll bioloogiliselt võimatu) ristandiks, kuid eksperdid on arvamusel, et tegu on siiski tavalise apelsini mutatsiooniga. Veel hiljuti usuti, et veriapelsin pärineb Vahemere maadest, tõenäoliselt kas Sitsiiliast või Maltalt, siiski on leidnud tõestust, et punaseid apelsine tunti Hiinas juba 4. sajandil. Euroopa kontekstis mainitakse punaseid apelsine üheksa sajandit hiljem (1646) ooperis "Hesperiidid". Firenze botaanik Micheli (1679–1737) on kujutanud ühel oma käsikirja illustratsioonil "Aurantium hierochunticumi" veinikarva mahla.^[6]

On olemas ka apelsinisorte, mis on pruunika koorega, nagu nt Kumato tomat. Selline on nt apelsinisort "Brownie".

Värske apelsinimahla müük Peruus

Kasutamine

Apelsinimahl on pressitud kas koos koorega purustatud tervetest apelsinidest (tööstusliku apelsinimahla kontsentraadi tarbeks) või pooleks lõigatud apelsiniviljast, kohe tarbimiseks. Apelsinimahl sisaldab C-vitamiini, kaaliumi, tiamiini, fosforit, foolhapet (B₉-vitamiini) ja B₆-vitamiini^[7].
Apelsiniõli on mahlatööstuse kõrvalsaadus. Seda kasutatakse jookide ja toitude maitsestamiseks ning lisandina parfüümides ja aroomiõlides. Apelsiniõli sisaldab 90% limoniini, koos teiste tsitrusõlidega lisatakse seda mitmete majapidamiskemikaalide koostisse (näiteks mööblipoleerimisvahadesse ja kätepesuvahenditesse).
Apelsinipuu õis on meeldiva lõhnaga ning seda on traditsiooniliselt peetud õnnetoovaks sümboliks. Ühendriikide lõunaosariikides on apelsiniõied armastatud osaks pruudikimbust.
Apelsiniõie essents on kasutusel parfümeeriatööstuses.
Apelsinipuu õielehti kasutatakse "roosivee" analoogi valmistamiseks. See meeldivalt tsitruselõhnaline vesi on leidnud oma kindla koha Prantsuse ja Lähis-Ida köögis, kus seda kasutatakse magustoitude ja küpsetiste koostises.
Apelsiniõielehe teed juuakse Hispaanias.
Apelsinimee saamiseks viiakse mesitarud tolmeldamist ootavasse tsitruseistandikku. Apelsiniõie mesi on kõrgelt hinnatud ning maitseb apelsini järele.
Apelsinimarmelaad on hoidis, mida valmistatakse reeglina pomerantsidest ehk mõruapelsinidest. Hoidise tegemiseks kasutatakse ära terve vili. Säsi ja seemned pannakse eraldi kotti ning keedetakse koos mahla ja kooreribadega, et neist eralduks marmelaadi tarretumiseks vajalik pektiin.
Apelsinikoort kasutavad aednikud tigude peletamiseks ning koduperenaised riidekoide riidekapist eemal hoidmiseks.
Apelsinikoore sukaadi kasutatakse kulinaarias.
Kuivatatud apelsinid leiavad kasutust floristikas ja dekoratiivesemete valmistamisel.
Alkoholitõmmist tarvitatakse mõningate ravimite, toidulisandite ja loodustoodete värvimiseks ning maitse parandamiseks.
Õli on tuntud karastusjoogi Fanta koostisosa.

Apelsin ravimtaimena

Soodustab seedimist ja viib organismist välja jääkained. On tõestatud, et apelsinikoores sisalduvad vitamiinid ja pigmendid stimuleerivad nakkuste eest kaitsvate antikehade teket, tõrjuvad vabu radikaale ja kiirendavad haavade paranemist.^[8] Antioksüdantsete omaduste tõttu vähendab apelsin vähiriski. Omalt poolt aitab sellele kaasa ka C-vitamiin, mis takistab kantserogeensete ainete teket seedetraktis sisalduvatest nitrititest ja nitraatidest. Bioflavonoidid muudavad veresooned elastsemaks, väheneb trombi- ja ateroskleroosioht. Apelsinide söömine normaliseerib seedetegevust ja aitab ära hoida kõhukinnisust. Apelsini viljalihas sisalduvad kiudained vähendavad tühja kõhu tunnet. Migreeni puhul on ammusest ajast soovitatud süüa 4–5 apelsini korraga^[9].

Aroomteraapias kasutatakse apelsini söögiisu suurendamiseks ja seedimise soodustamiseks, spasmide lõõgastamiseks, ülemiste hingamisteede ja nahapõletike, külmetushaiguste jm korral.

Vastunäidustused

Inimestel, kel esineb apelsinide vastu ülitundlikkus, tuleks apelsinide ning neist valmistatud toitude ja jookide tarvitamist vältida.

Apelsin kunstis

Inimese pikaaegne ja hea suhe selle maitsva viljaga on olnud loomulikult ka väga inspireeriv:

"Vaikelu rohelise laudlinaga" C. B. King, u 1815
Illustratsioon keskaegsest manuskriptist, 14. sajand
"Naine apelsiniga", J. J. Lefebvre
"O portocală desfăcută / Portocală", I. Andreescu

Suurimad tootjad, viljade toiteväärtus ja biokeemiline koostis

Suurimad tootjad 2012. aastal^[10]
Riik	Toodang, tonnides	Osakaal, %
Brasiilia	18 012 560	26,4
USA	8 166 480	12,0
Hiina	6 500 000*	9,5
India	5 000 000*	7,3
Mehhiko	3 666 790	5,4
Hispaania	2 933 800	4,3
Egiptus	2 786 397	4,1
Itaalia	1 770 503	2,6
Türgi	1 662 000	2,4
LAV	1 612 828	2,4
Maailm kokku	68 223 759	100
* – FAO hinnang

Toitained^[11]
Toitaine	Väärtus 100 g kohta	Ühik
Vesi	86,75	g
Kalorsus	47	kcal
Valgud	0,94	g
Lipiidid	0,12	g
Tuhk	0,44	g
Süsivesikud	11,75	g
Sahharoos	4,28	g
Glükoos	1,97	g
Fruktoos	2,25	g
Kiudained	2,4	g

Toiteelemendid^[11]
Toiteelement	Väärtus 100 g kohta	Ühik
Kaltsium (Ca)	40	mg
Raud (Fe)	0,10	mg
Magneesium (Mg)	10	mg
Fosfor (P)	14	mg
Kaalium (K)	181	mg
Naatrium (Na)	0	mg
Tsink (Zn)	0,07	mg
Vask (Cu)	0,04	mg
Mangaan (Mn)	0,03	mg
Seleen (Se)	0,5	μg
(1 g = 1000 mg; 1 mg = 1000 μg)

Vitamiinid^[11]
Vitamiin	Väärtus 100 g kohta	Ühik
C	59,10	mg
B₁	0,068	mg
B₂	0,051	mg
B₃	0,425	mg
B₅	0,26	mg
B₆	0,079	mg
B₄	8,40	mg
E	0,18	mg
A	11	μg
β-karoteen	71	μg
α-karoteen	7	μg
β-krüptoksantiin	116	μg
Folaadid	30	μg
Luteiin+ zeaksantiin	129	μg

Muu

Kääbusapelsini – jaapani kinkanipuu (Fortunella japonica) viljad on kinkanid ehk kumkvaadid.

Apelsini nimetati renessansiajal malus medicus'eks ehk ravimõunaks ja see on Medicite perekonna sümbol.^[12]

Vaata ka

Viited

↑ ""Orange Fruit History"". www.gardenguides.com (inglise). Vaadatud 04.12.2010.
↑ ""Orange"". www.etymonline.com (inglise). Vaadatud 04.12.2010.
↑ ^3,0 ^3,1 ""The History on Navel Orange tree"". www.gardenguides.com (inglise). Vaadatud 04.12.2010.
↑ Rapisarda, P; Paolo Rapisarda, Fabiana Fanella, and Emanuele Maccarone (2 May 2000). "Reliability of Analytical Methods for Determining Anthocyanins in Blood Orange Juices". Journal of Agricultural and Food Chemistry 48 (6): 2249–2252. doi:10.1021/jf991157h. PMID 10888531. http://pubs.acs.org/doi/full/10.1021/jf991157h. (kasutatud 04.12.2010)
↑ http://en.wikipedia.org/wiki/Blood_orange (kasutatud 04.12.2010)
↑ History runs deep for blood oranges. https://web.archive.org/web/20060903224041/http://ccmg.ucdavis.edu/CCTimes/41401.htm (kasutatud 04.12.2010)
↑ Rampersaud, GC (2007). A comparison of nutrient density scores for 100% fruit juices. Journal of Food Science 72(4) (kasutatud 4.12.2010)
↑ Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 222, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010
↑ Raal, A., Tervist ja vürsti maailma ravimtaimedest, Valgus, 2005
↑ ""Food and Agriculture Organization of the United Nations"". faostat3.fao.org (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 19.10.2016. Vaadatud 13.01.2015.
↑ ^11,0 ^11,1 ^11,2 ""USDA National Nutrient Database"". www.nal.usda.gov (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 24.12.2014. Vaadatud 13.01.2015.
↑ Richard Stemp (2007). "Renessansi salakeel", Sinisukk. lk 156. ISBN 978-9949-14-306-1

[gardenguides-1] ""Orange Fruit History"". www.gardenguides.com (inglise). Vaadatud 04.12.2010.

[etymonline-2] ""Orange"". www.etymonline.com (inglise). Vaadatud 04.12.2010.

[Hist-3] 3,0 ^3,1 ""The History on Navel Orange tree"". www.gardenguides.com (inglise). Vaadatud 04.12.2010.

[kurwd-4] Rapisarda, P; Paolo Rapisarda, Fabiana Fanella, and Emanuele Maccarone (2 May 2000). "Reliability of Analytical Methods for Determining Anthocyanins in Blood Orange Juices". Journal of Agricultural and Food Chemistry 48 (6): 2249–2252. doi:10.1021/jf991157h. PMID 10888531. http://pubs.acs.org/doi/full/10.1021/jf991157h. (kasutatud 04.12.2010)

[en.wikipedia-5] ttp://en.wikipedia.org/wiki/Blood_orange (kasutatud 04.12.2010)

[WHbLS-6] History runs deep for blood oranges. https://web.archive.org/web/20060903224041/http://ccmg.ucdavis.edu/CCTimes/41401.htm (kasutatud 04.12.2010)

[TXEBl-7] Rampersaud, GC (2007). A comparison of nutrient density scores for 100% fruit juices. Journal of Food Science 72(4) (kasutatud 4.12.2010)

[3qAo6-8] Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 222, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010

[ypMB3-9] Raal, A., Tervist ja vürsti maailma ravimtaimedest, Valgus, 2005

[fao-10] ""Food and Agriculture Organization of the United Nations"". faostat3.fao.org (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 19.10.2016. Vaadatud 13.01.2015.

[toit-11] 11,0 ^11,1 ^11,2 ""USDA National Nutrient Database"". www.nal.usda.gov (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 24.12.2014. Vaadatud 13.01.2015.

[rlTV6-12] Richard Stemp (2007). "Renessansi salakeel", Sinisukk. lk 156. ISBN 978-9949-14-306-1

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]