Aukonsul

Aukonsul on konsulaarülesandeid täitev eraisik. Tal puudub konsulaarametniku kutse või erikutse. Ta on harilikult asukohariigi kodanik ja püsielanik.

Aukonsuli kandidaat ei tohi olla teise riigi välis- ega riigiteenistuses, välja arvatud akadeemiline tegevus õppe- või teadusasutuses.

Aukonsul ei saa üldjuhul konsulaarülesannete täitmise eest tasu. Asukohariigis on aukonsul sageli seotud muude ettevõtmistega ja lähetajariiki esindab ta osaajaliselt. Aukonsulitel on tähelepanuväärne positsioon ja erinevate valdkondade ametiesindajatega tihedad sidemed, mistõttu hoolimata töötasu puudumisest on aukonsuli amet neile omal moel kasulik. Kuigi aukonsulile harilikult palka ei maksta, saadab esindatav riik konsulaadile sageli kõik tehnilised vahendid ning asukohariik toetab vajaduse korral ka omalt poolt.

Töötajate omamine on aukonsulil pigem haruldane. Aja puudumisel võivad aukonsulid oma ülesandeid delegeerida ka karjäärikonsulaadile või saatkonnale, kus nendega tegelevad vastavad inimesed.

Maailmas oli 2011. aastal hinnanguliselt umbes 20 000 aukonsulit, Eestil oli 2012. aastal 144 aukonsulit 66 riigis.

Ülesanded

Üldisel tasemel reguleerib aukonsuli tegevust konsulaarsuhete Viini konventsioon, millega ka Eesti on liitunud. Eri traditsioonides võivad aukonsuli staatus ja ülesanded mõnevõrra erineda. Viini konventsioonis aukonsuli ühest määratlust pole, kuid eeldatakse, et diplomaatilise ametikoha täitja või kutselise konsulaarametnikuga võrreldes on tema tegevus enam piiratud. Ülesannete reguleerimisel arvestatakse ka lähetaja- ja asukohariigi teisi õigusakte ning rahvusvahelist kogemust.

Harilikult on aukonsuli põhiülesanded lähetaja- ja asukohariigi vaheliste majanduslike, kultuuriliste ja teaduslike suhete edendamine ning lähetajariigi ja tema kodanike huvide kaitsmine konsulaarpiirkonnas.

Eesti aukonsul

Eesti aukonsulaadi asukohta tähistav silt Zagrebis

Eesti aukonsul osutab konsulaarseaduse järgi välisministri määratud pädevuse piires konsulaarteenust ja konsulaarabi. Ta kooskõlastab oma tegevuse asukohariigis oleva Eesti välisesindusega – üldjuhul saatkonnaga – või välisministeeriumi Eestis asuvate struktuuriüksustega.Välisminister nimetab ta ametisse tähtajaliselt või määramata ajaks. Eesti iga aukonsuli pädevuse määrab välisminister käskkirjaga.

Eesti aukonsul ei pea olema esindatava riigi kodanik ja ta ei saa oma töö eest palka. Ta juhib konsulaarasutust ja katab selle kulud. Aukonsuli äraolekul konsulaarpiirkonnast konsulaarteenust ei osutata. Eesti aukonsulit ei loeta diplomaadiks, kuna konsulaarseaduse järgi pole ta välisteenistuses.

Ülesanded Eesti konsulaarseaduses

Eesti konsulaarseaduses on põhirõhk aukonsulaadi administratiivsetel ülesannetel. Aukonsuli kohustusteks on peamiselt isikutunnistuste, juhilubade (lähetajariigi, rahvusvaheline või esmane) väljastamine asukohamaal viibivatele kodanikele: isiku kirjalikul taotlusel tellib aukonsul vajaliku dokumendi, selle kinnitamise lähetajariigi ametiasutuselt, edastab dokumendi ametiasutusele. Aukonsulil on õigus tõlkida välisriigis või Eestis välja antud dokumente (haridust, tervislikku seisundit tõendav dokument jms), kui ta valdab piisavalt mõlemat keelt ning selleks on põhjendatud vajadus.

Asukohariigis ajutiselt viibiva või püsivalt elava kodaniku andmed saab isiku taotlusel registreerida aukonsul. Samuti kuulub aukonsulite õiguste hulka nende isikute andmete edastamine Eesti rahvastikuregistrisse. Aukonsulil tuleb konsulaarpiirkonnas Eesti riigi kodanikel tagada võimalus osaleda Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimisel ning rahvahääletusel.

Kui Eesti aukonsulaadi konsulaarpiirkonnas viibiv Eesti kodanik on langenud õnnetusjuhtumi, looduskatastroofi, haiguse, kuriteo või terroriakti ohvriks, on aukonsul kohustatud nõustama ja abistama hädasolijat ühenduse võtmisel perekonna või teiste lähedasega, tagasipöördumisel kodumaale, tema õiguste kaitsmisel ning haiglaravi või muu hädavajaliku korraldamisel. Tagatise olemasolul ja hädasolija kirjaliku avalduse alusel on aukonsulil õigus ja teatud olukordades isegi kohustus anda ka rahalist abi. Eesti aukonsul kaitseb vajaduse korral Euroopa Liidu liikmesriigi kodaniku huve, kui sellel riigil puudub välisesindus asukohariigis.

Isiku vigastustest, haigusest või surmast tuleb aukonsulil viivitamatult teatada perekonnale või teistele lähedastele ja välisministeeriumile. Vajaduse korral peab abistama lähedasi isiku või põrmu kodumaale toomise korraldamisel. Põrmu toimetamisel kodumaale pitseerib aukonsul kirstu või urni seda saatva isiku kirjalikul taotlusel pärast kirstu või urni sisu õiguspärasuses veendumist ning annab saatjale sellekohase tõendi.

Aukonsul on kohustatud kaitsma konsulaarpiirkonnas viibiva piiratud teovõimega hädasolija õigusi ja huve tema seadusliku esindaja puudumise ajal. Konsulaarpiirkonnas kinnipeetud või karistust kandva kodaniku või välismaalasega peab aukonsul kohtuma ja teda esindama kinnipeetu, tema volitatud esindaja, perekonna või teiste lähedaste põhjendatud taotlusel.

Vaata ka

• konsul
• välisriikide aukonsulid Eestis (1938)