Blåkulla nõiaprotsessid

Blåkulla nõiaprotsessid

Blåkulla oli keskaegse Rootsi rahvausu kohaselt nõidade kogunemise ja pidutsemise (sabati) paik. Vastavalt laste tunnistustele rööviti nad öösel üleloomulikel viisidel oma kodudest: läbi korstnate, lukuaukude, läbi väikeste pragude seinas ning asendati mingite asjade või loomadega, mis võtsid nende kuju. Blåkullas viidi lastega nende sõnul läbi saatanlikke rituaale. Blåkulla näol ei olnud tegemist ühe, spetsiifiliselt kindla nõidade kogunemise kohaga vaid selleks sobis lähedal asuv täiesti tavaline küngas.

Suure hulga lapstunnistajate kasutamine kohtuprotsessidel oli Rootsi kohtupraktikas uus nähtus ning see oli üks põhjustest, miks just Blåkulla nõiaprotsessid on Rootsi nõiajahi ajaloos kõige enam tähelepanu pälvinud.

Nõiajahi eellugu

Nõiajaht sai hoo sisse 1484. aastal, kui kirik selle heaks kiitis. 1487 anti kahe dominikaani inkvisiitori poolt välja "Malleus Maleficarum" ("Nõiahaamer"), mis sai Euroopa nõiaprotsesside tähtsaimaks alusteoseks. Raamat koosnes kolmest osast, kus kõigepealt väideti, et nõiad tõepoolest eksisteerivad, ning seejärel õpetati, kuidas neid avastada, üle kuulata ja seejärel karistada.

Nõiajahi kõrgaeg oli aastatel 1580–1630, kokku 50 aastat. 17. sajandi keskel jäi nõiaprotsesse järjest vähemaks ja paljud süüdistatud lasti vabaks. Teadaolevalt viimane hukkamine Euroopas toimus Šveitsis 1782. aastal.

Nõiajaht Rootsis

Nõiajaht sai Rootsis hoo sisse Karl XI valitsemise ajal. Erinevalt teistest maadest põletati Rootsis nõidu vaid väga lühikese perioodi jooksul 1668–1676. Siiski äratasid need protsessid tähelepanu ja viisid ligi 300 inimese surmani.

Johan Johansson Gris

Rootsi väikelinnast Gävlest pärit Johan Johansson Gris (1663–1676), ajaloost tuntud ka kui "Gävle poiss", oli Stockholmis 1676. aastal toimunud nõiaprotsesside tähtsaim lapstunnistaja. Tegemist oli kingsepa pojaga, kes sai tuntuks kui lasi hukata oma ema Karin Nilsdotter Grisi, kuna väidetavalt oli viimane ta Blåkullasse viinud ja teda seal toimunud sabatil seksuaalselt ahistanud. Tema fantaasiarikastest lugudest said innustust teisedki lapsed, kes hakkasid samuti väitma, et ka neid rööviti öösel ja viidi Blåkullasse Saatana juurde. Alanud oli nõiahüsteeria.

Blåkulla

Tuntuim Rootsi nõiaprotsess toimus Mora linnas 1669. aastal. Mitmed lapsed kinnitasid, et nõiad olid nad viinud Blåkulla-nimelisse paika, kus nad pidasid Saatana juhatamise all sabatit. Paljud kohtualused said ihunuhtlust ja 22 põletati tuleriidal. Rootsi kohtute juurde moodustati spetsiaalne komisjon nõiasüüdistuse saanutele. Nõidade paljastamiseks kasutati peale kõige muu ka selgeltnägijate abi, keda leidus igas külas. Tasu eest olid nad nõus paljastama iga nõiakunstiga tegeleja.

Tunnistajatena ei tahtnud lapsed jätta endist valetajate muljet. Kui paljastatigi mõni valetaja, arvati ta automaatselt nende hulka, kes Saatana mõjutusel püüavad uurimisi nurjata. Kui mõni aga vastamisel vastu puikles, peeti teda kohe juba täieõiguslikuks nõiaks.

Malin Matsdotter

Tuntuim Blåkulla kohutprotsessidel hukatu oli Soome päritoluga Malin Matsdotter (1613–1676), tuntud ka Rumpare-Malini nime all. Ta on Rootsi kohtupraksises teadaolevalt ainus, kes hukati elusalt tuleriidale saatmise läbi, kuna naine vaatamata piinamisetele end süüdi ei tunnistanud. Mõnede pealtnägijate sõnade kohaselt käitus Malin kogu hukkamisprotsessi eel väga rahulikult ega tundnud eesootava tuleriidale saatmise ees mingitki hirmu. See olevat olnud veelkord tõestuseks, et tegemist oli tõepoolest nõiaga, kuna neid usuti mitte valu tundvat. Rumpare Malin oli viimane nõiasüüdistuses hukatu Stockholmis ja eelviimane terves Rootsis. Blåkulla tuntuimad ohvrid olid veel õed Britta Sippel ja Anna Sippel.

Nõiaprotsesside lõppemine

Pärast Malin Matsdotteri hukkamist kasvas inimeste seas kahtlus laste jutu tõelevastavuses ning ühiskonnas hakkas levima negatiivne meelestatus kohtute esitatud süüdistuste ja surmamõistetud ohvritele määratud kohtuotsuste osas. Kohtunikud muutsid seepeale oma ülekuulamisviisi: senimaani kirjutati laste poolt esimesel ülekuulamistel räägitu üles ning protsessil pidid lapsed öeldut vaid kinnitama, nüüd pidid lapsed kogu juhtunu kohtus ise üle kordama. Selgus, et laste ütlused olid iga kord erinevad ja vasturääkivad. Nõiasüüdistuse saanud Margareta Remmeri üle peetaval kohtuprotsessil tunnistas üks laps lõpuks üles, et tema ja teised lapsed rääkisid vaid seda, mida Gävlest pärit Johan Johansson Gris ja kaks teist noorukit olid neil käskinud kohtus öelda. Valetunnistuste ilmnemine viis Rootsi nõiaprotsesside lõppemiseni. 1677. aastal andis valitsus välja käsu lõpetada riigis nõiajaht. Seni nõiakunsti viljelemise eest kohtu all olnud lasti vabaks ning kohus otsustas valetunnistusi andnud lapsed hukata. Gävle poisi hukkamine leidis aset 1676. aasta novembris, kui poiss oli 13-aastane. Pealtnägijate tunnistuse kohaselt polnud poiss eelseisva hukkamise ees hirmul, vaid pigem nautis talle osaks saanud suurt tähelepanu. Praeguseks on teada, et tegemist oli lapsega, kes kannatas mütomaania ehk haiglasliku liialdamise ja valetamise käes.