Blair Mountaini lahing

Blair Mountaini lahing
	Ameerika Ühendriikide relvajõud saabumas Blairi
Toimumisaeg	25. august – 2. september 1921
Toimumiskoht	Logani maakond, Lääne-Virginia
Tulemus	Kaevandusfirmade Pyrrhose võit ; UMW populaarsuse allakäik; Kaevandusfirmade julmade tingimuste avalikuks tulek;
Osalised
Väejuhid või liidrid
Jõudude suurus
Kaotused

Blair Mountaini lahing (Battle of Blair Mountain) oli USA ajaloo suurim töölisülestõus ja suurim relvastatud ülestõus pärast kodusõda, kui Lääne-Virginia osariigis Logani maakonnas 1921. aasta 25. augustist 2. septembrini nädala jooksul ligi 10 000 relvastatud kivisöekaevurit võitlesid 3000 streigimurdja vastu. Lõpuks sekkus ka president Warren Hardingi käsul Lääne-Virginia rahvuskaart.

Taust

Pärast kaevurite ametiühingu UMW (United Mine Workers) rajamist 1890. aastal palkasid Logani maakonna naabruses oleva Mingo maakonna ja lähiümbruse kivisöekaevandused ainult neid, kes ei kuulunud ametiühingusse; ühingusse kuulumine oli piisav põhjus kaevuri otsekohe vallandamiseks. Kuna pea kõik ala kaevurid elasid kaevandustele kuuluvates linnades (company towns), tähendas vallandamine ka väljatõstmist.

1920. aastal otsustas UMW uus president John L. Lewis lõpetada kolme aastakümne pikkuse ettevõtete vastuseisu ametiühingu tegevusele. Töölisaktivist Mary Harris Jonesi ja kohaliku ametiühingu organisaator Frank Keeney abiga organiseeriti üle 3000 Mingo maakonna kaevuri ühinguga liituma. Liitujad vallandati ja kaevanduste omanikud palkasid seepeale Baldwini-Feltsi detektiiviagentuuri kaevurite peresid välja tõstma.

19. mail 1920 jõudsid Mingo maakonna Matewani linna 12 Baldwin-Feltsi detektiivi koos firma kaasomanik Thomas Feltsi venna Lee'ga, kes said kokku Thomase ja Lee venna Albertiga. Albert oli piirkonnas juba viibinud ja oli pakkunud Matewani linnapea Cabell Testermanile 500 dollarit altkäemaksu, et too paneks linnas majade katustele kuulipildujad, kuid Testerman keeldus. Kaevandused olid varemgi palganud Baldwin-Feltsi detektiivibürood, et ametiühingute tegevust takistada, Baldwin-Feltsi detektiividel oli maine ametiühingute vastu vägivalla kasutamise eest. Samal pärastlõunal jõudsid detektiivid Stone Mountaini kivisöekompanii valdusele. Esimesena tõsteti ühest majast välja naine koos lastega relvaähvardusel vihma kätte, pereisa ei olnud siis kodus. Seda pealt näinud kaevurid said kurjaks ja saatsid teate linna.

Detektiivid plaanisid pärast väljatõstmisi minna Matewani depoos kella viiesele Bluefieldi rongile. Kui nad olid teel depoosse, tuli neile vastu Matewani politseiülem Sid Hatfield ja kuulutas nad arreteerituks. Seepeale vastas Albert Felts, et tal on volitus Hatfieldi vahistamiseks. Kui üks kaevur teatas linnpeale, et Hatfieldi vahistatakse, sekkus vaidlusse ka linnapea Testerman. Ta vaatas volitust ja selle võltsitud olevat. Detektiive majade akendest, ukseavadest ja katustelt jälginud relvastatud kivisöekaevurid sekkusid ja tekkis tulevahetus, milles hukkusid kaks kaevurit, linnapea Testerman ja seitse detektiivi (kaasa arvatud vennad Feltsid). See sündmus sai tuntuks Matewani veresaunana.

Sündmus tõstis kaevurite moraali, politseiülem Hatfieldist sai kaevurite kangelane. Tekkis arvamus, et julmad kaevanduseomanikud on võidetavad. Suvel-sügisel 1920 tugevnesid Matewani ümbruses ametiühingud, kuid ka kaevurite ja kaevanduseomanike vastuseisud, aeg-ajalt toimusid tulevahetused. Ka politseiülem Hatfield aitas kaasa kaevurite vastupanu korraldamisele, muutes endise linnapea Testermani juveelipoe relvapoeks.

26. jaanuaril 1921 algas protsess Hatfieldi üle Albert Feltsi tapmise eest. Kuigi ta mõisteti lõpuks õigeks, oli UMW-l tagasilööke. 80% Mingo kaevandustest oli uuesti tööle pandud, kasutades väljastpoolt maakonda palgatud töölisi. Streikinud kaevurid olid pidanud tööle tagasisaamiseks kirjutama alla nn kollaste koerte lepingutele (yellow dog contracts), millega nad kohustusid ametiühingutega mitte liituma. Mais 1921 ründasid ametiühingute kaevurid ühinguvastaseid kaevandusi kolm päeva, mispeale kuulutati välja sõjaseisukord. Kaevurid tajusid sõjaseisukorda nende vastu suunatuna: sadu kaevureid vahistati ja iga väiksemgi seadusrikkumine võis kaasa tuua vahistamise, samas kui "seaduse ja korra" kaitsjaid nähti kui immuunsetena.

1. augustil 1921 läksid Hatfield ja ta sõber Ed Chambersi koos abikaasadega McDowelli maakonda kohtuprotsessile. Kuid maakonna kohtumaja trepi tipus ootasid juba Baldwin-Feltsi agendid, kes avasid Hatfieldi ja Chambersi pihta tule, mõlemad hukkusid kohapeal. Nende surnukehad toodi tagasi Matewani ja teated nende tapmisest levisid mägedes. Kaevurid said kurjaks Hatfieldi mõrva üle ja et tapjad suure tõenäosusega karistusest pääsevad, mispeale nad relvastusid ja tulid oma mägiküladest välja. Little Coal Riveri jõe ümbruses hakkasid kaevurid ala kaitsma ja patrullima. Kui Logani maakonna šerif Don Chafin saatis oma mehed neile peale, võtsid kaevurid neilt relvad ära ja sundisid põgenema.

7. augustil kogunesid Lääne-Virginia lõunaosa kaevurid osariigi pealinnas Charlestonis Lääne-Virginia osariigi kapitooliumi ees. Kaevurite juhid Frank Keeney ja Fred Mooney esitasid osariigi kuberner Ephraim Morganile petitsiooni kaevuriste nõudmistega. Kui Morgan need tagasi lükkas, muutusid kaevurid rahutuks, plaaniti marssida Mingo maakonda, vangistatud kaevurid vabastada ja sõjaseisukord lõpetada. Mary Jones proovis neid veenda plaanidest loobuma, kuna kartis kergelt relvastatud kaevurite ja hästi relvastatud Logani maakonna šerifijõudude tulemusena veresauna. Kuid teda ei kuulatud ning 20. augustist hakkasid relvastatud kaevurid Charlestoni lähedal Lens Creek mäe juures kogunema. Nelja päevaga oli kohale tulnud 13 000 kaevurit, kes alustasid marssi Logani suunas. Ka Charlestoni lähedal Saint Albansis kaaperdasid kaevurid kaubarongi, millele panid nimeks Blue Steel Special ja sõitsid Danville'i Boone'i maakonnas, et seal kohtuda teiste protesteerijatega enne Mingosse minekut. Keeney ja Mooney põgenesid üle osariigi piiri Ohiosse, mässavaid kaevureid asus juhtima Bill Blizzard. Samal ajal asus Logani maakonna šerif Chafin seadma üles kaitsevalle Blair Mountaini mäel. Teda toetas rahaliselt Logani maakonna kaevanduseomanike assotsiatsioon, moodustades riigi suurima ligi 2000-mehelise eraväe.

Lahingu kulg

Kaevurid kuulipildujaga

Esimesed võitlused toimusid 25. augusti hommikul, kui lõviosa kaevureid oli veel 25 kilomeetri kaugusel. Järgmisel päeval ähvardas USA president Warren Harding kohale saata sõjaväe koos Martin MB-1 pommituslennukitega. Pärast pikka koosolekut Boone'i maakonna halduskeskuses Madisonis otsustasid kaevurid hoopis koju minna. Kuid Don Chafin oli päevi oma eraarmeed kogunud. Vaid mõni tund pärast Madisoni koosolekut hakkasid levima kuulujutud, et Chafini mehed olid tulistanud Blair Mountanist põhjas Sharplesi asulas tulistanud ametiühingu pooldajate pihta, ja nende pered olid jäänud risttulle. Vihased kaevurid pöörasid ümber ja liikusid siiski Blair Mountaini suunas, paljud kaaperdasid veel teisigi ronge.

29. augustil toimus lahing täies ulatuses. Chafinil oli vähem mehi, kuid kõrgemad positsioonid ja parem relvastus. Nad palkasid ka eralennukeid, et visata kaevurite peale isetehtud pomme. Jeffery, Sharplesi ja Blairi asula juures visati lennukitelt alla palju esimesest maailmasõjast järelejäänud mürkgaasi- ja plahvatuslikke pomme. Vähemalt üks pommidest ei plahvatanud ja selle hoidsid kaevurid alles, seda kasutati hiljem kohtus asitõendina. Kindral Billy Mitchelli käsul saadeti Marylandi osariigist teele sõjaväe pommituslennukid õhuluuret tegema. Üks lennuk kukkus tagasiteel alla ja lennuki kolm meeskonnaliiget hukkusid.

Ameerika ajaleht teatab lennuvägede saatmisest Lääne-Virginiasse

30. augustil määras kuberner Morgan Lääne-Virginia rahvuskaardi kolonel William Eubanksi juhtima valitsus- ja vabatahtlike vägesid. Nädal aega kestnud tulevahetustes jõudsid kaevurid peaaegu Logani linnani ning sihtmärkideni Logani ja Mingo maakonnas. Chafini poolel langes ligi 30 meest, kaevurite poolel 50–100. Chafini abijõud olid 90 meest Bluefieldist, 40 meest Huntingtonist ja 120 Lääne-Virginia osariigipolitseinikku.

2. septembril jõudsid kohale föderaalväed. Kaevurid, kellest paljud olid veteranid, ei olnud nõus avama tuld USA sõdurite pihta. Kaevurite juht Blizzard andis käsu järgmisel päeval koduteed alustada. Kartes vahistamist ja relvade konfiskeerimist, peitsid kaevurid enne Logani maakonnast lahkumist oma relvad metsa, millest mõned, koos paljude padrunikestade ja kasutamata padrunitega hiljem leiti, aidates nii arheoloogidel võitlust rekonstrueerida.

Lahingu tagajärjed

Kaevurite vastu kasutatud pomm

Pärast lahingut süüdistati kokku 985 kaevurit mõrvades, mõrvakatsetes, mõrvadele kaasaaitamises ja Lääne-Virginia osariigi vastu riigireetmises. Kuigi mõned mõisteti sümpaatsete vandekohtute poolt õigeks, hoiti teisi aastaid vanglates, viimane neist vabastati tingimisi 1925. aastal. Blizzardi kohtuprotsessil näidati lennukilt heidetud mitteplahvatanud pommi valitsuse ja kaevanduseomanike jõhkruse asitõendina, ning ta mõisteti õigeks.

Lühiperspektiivis osutus lahing kaevanduseomanike ja juhtkondade võiduks. UMW liikmete arv kukkus mõne aastaga kiiresti rohkem kui 50 000-lt umbes 10 000-le, alles 1935. aastal suutis UMW Lääne-Virginia lõunaosas täielikult organiseeruda. Ka pärast esimest maailmasõda toimunud kivisöetööstuse allakäigu tõttu ei olnud ametiühingutega kaevandused enam rahaliselt jätkusuutlikud. Ametiühingute ettevõtmine kukkus peale Lääne-Virginia osariigi läbi ka naaberosariikides Pennsylvanias ja Kentuckys, 1925. aasta lõpuks suutis ametiühingute-osariikidest nendega kivisöetootmises konkureerida vaid Illinois.

Samas pikemas perspektiivis osutus kaevanduseomanikele lahing pigem Pyrrhose võiduks: lahingul õnnestus pöörata avalikkuse tähelepanu kaevanduste kohutavatele ja ohtlikele töötingimustele, ka ametiühingud hakkasid kasutama uusi taktikaid, et saada seadus töötajate poolele. Seistes vastu jõhkratele kaevanduseomanikele, viis see lõpuks 1930. aastate suure majanduskriisi ja uue kursi ajal hoopis palju tugevamate ametiühingute tekkele.