Camille Saint-Saëns

Charles Camille Saint-Saëns [ʃaʁl kamij sɛ̃sɑ̃s] (9. oktoober 1835 Pariis – 16. detsember 1921 Alžiir) oli prantsuse helilooja, pianist, organist, koorijuht ja muusikakriitik. Ta on eelkõige tuntud oma instrumentaalansamblile kirjutatud tsükliga "Loomade karneval" ning teostega "Danse Macabre", "Samson ja Delilah", samuti 2. klaverikontserdiga, 1. tšellokontserdiga ja 3. sümfooniaga (orelisümfoonia).

Lapsepõlv

Saint-Saënsi isa oli valitsusametnik, kes suri kolm kuud pärast poja sündi. Poega kasvatasid ema Clémence ja tädi Charlotte Masson, kes hakkasid talle klaverit õpetama, kui ta oli kaheaastane. Sel ajal avastati ka, et Saint-Saënsil on absoluutne kuulmine. Peaaegu kohe hakkas ta ka ise komponeerima. Tema esimene säilinud helitöö on kirjutatud kolmeaastaselt 22. märtsil 1839. Kolmeaastaselt õppis ta lugema ja kirjutama, seitsmeaastaselt rääkis ladina keeles. Viieaastaselt esines ta esimest korda avalikul kontserdil, kus mängis klaverisaadet Beethoveni "Viiulisonaadile". Umbes samal ajal hakkas ta põhjalikult analüüsima "Don Giovanni" partituuri. 1842. aastal alustas ta klaveriõpinguid Camille-Marie Stamaty, Friedrich Kalkbrenneri õpilase käe all. Oma esimese avaliku soolokontserdi andis Saint-Saëns kümneaastaselt. Kuuldus temast kui imelapsest levis kiiresti, sealhulgas Ameerikasse, kus tema imetegusid mainiti Bostoni ajalehe artiklis. Ta võis mälu järgi esitada ükskõik millise Ludwig van Beethoveni 32 klaverisonaadist.

Varateismelisena asus ta Pariisi konservatooriumi orelit ja kompositsiooni õppima koos Fromental Halévyga, ent mainekat stipendiumi Prix de Rome ei saanud ta ei 1852. ega 1864. aastal. Sellele vaatamata võitis ta mitmeid eripreemiaid ja tänu oma kasvavale mainele tutvus ka Ferenc Lisztiga. 16-aastaselt kirjutas ta esimese sümfoonia. Oma teise sümfooniaga, "Sümfoonia nr 1 Es-duur", mis kanti ette 1853. aastal, hämmastas paljusid kriitikuid ja heliloojaid. Hector Berlioz, kellest sai üks Saint-Saënsi lähedasi sõpru, ütles tuntuks saanud lause: "Ta teab kõike, kuid tal puudub kogenematus."

Keskmised eluaastad

Aastatel 1858–1877 oli Saint-Saëns Pariisis Madeleine'i kiriku organist. Tema iganädalased improvisatsioonid orelil meelitasid kuulama hulga rahvast ja ajendasid Ferenc Liszti nimetama teda maailma suurimaks orelikunstnikuks. (Samas kirikus peeti ka tema matusetalitus.) Sel ajal valmis ka tema teos "Danse Macabre". Aastatel 1861–1865 oli ta klaveri eriala professor École Niedermeyeris, kus õpetas klassikalise muusika nagu Bachi ja Mozarti loomingu kõrval ka kaasaegset muusikat: Liszti, Gounod', Berliozi ja Wagneri teoseid. Tema kõige edukamad õpilased olid Andre Messager ja Gabriel Fauré, neist viimane oli Saint-Saënsi lemmikõpilane, kellest hiljem sai ka ta kõige lähedasem sõber.

Suurem osa tema teoseid on loodud klassitsistlikus ja romantistlikus stiilis. Ta on loonud kokku 12 ooperit, 3 sümfoonilist poeemi 5 klaveri-, 3 viiuli- ja 2 tšellokontserti, kantaate nii viiulile kui ka orkestrile^[küsitav].

1875. aastal abiellus Saint-Saëns Marie-Laure Truffot'ga. Neil oli kaks last, André ja Jean-François, kes 1878. aastal kahenädalase vahega surid. 1881 jättis Saint-Saëns oma abikaasa maha. Paar ei lahutanud abielu, kuid elas edaspidi lahus.