Edward II

Edward II (25. aprill 1284 Caernarvonshire, Wales – 21. september, 1327 Gloucestershire) oli Inglismaa kuningas (1307–1327), Iirimaa lord ja Akvitaania hertsog.

Edward II
Sünniaeg	25. aprill 1284
Surmaaeg	21. september 1327 (43-aastaselt)
Lapsed	Edward III

Tema valitsejatiitel oli

„"By the Grace of God, King of England, Lord of Ireland and Duke of Aquitaine"
"Dei Gracia Rex Anglie Dominus Hibernie et Dux Aquitanie"“

.

Edward II sündis Inglise kuninga Edward I 16. lapse ja 5. pojana. Tema vendadest 4 olid juba surnud ja viimane suri samal aastal. Nii sai Edwardist troonipärija. Tema õdedest sai täiskasvanuks 5 ja kui maha arvata üks, kellest sai nunn, kestab neist ülejäänute sugu tänapäevani.

Edward II oli esimene Walesi printsi tiitli kandja. Selle tiitli kinnitas Inglismaa parlament 7. veebruaril 1301.

Edward II kroonimine. Kaasaegne joonistus

Edward II

Edward II sai Inglise kuningaks 7. juuli 1307 – 20. jaanuar 1327, pärast oma isa surma, mis juhtus siis, kui nad olid 7. juulil 1307 sõjakäigul Šotimaa vastu. Isa palus oma pojal jätkata sõda šotlaste vastu, kuid pojal puudusid isa pealehakkamine ja ambitsioonid. Ta oleks parema meelega elu nautinud, aga kodumaa ebastabiilne poliitiline olukord ei võimaldanud eriti sedagi. Aadlike rahutused tema võimu ajal olid tavalised.

Edwardi valitud soosikud ei olnud rahvale meeltmööda. Esimene soosik oli Piers Galveston, kelle Edward nimetas Cornwalli hertsogiks. Galveston armastas teisi aadlikke solvata, arvates, et kuninga soosingu tõttu ei juhtu temaga midagi. Siiski keeldus hulk hertsogeid 1310 osalemast parlamendi töös, kui Galveston selles kaasa teeb, ja parlament kogunes alles pärast Galvestoni vabastamist. 1312. aasta juunis teised aadlikud vangistasid Galvestoni ja hukkasid ta.

23. ja 24. juunil 1314 kaotas Edwardi juhitud Inglise sõjavägi Bannockburni lahingus hävitavalt umbes 2½ korda väiksemale Šotimaa vägedele, mida juhtis Šotimaa kuningas (1306–1329) Robert Bruce. See lahing kinnistas Šotimaa iseseisvuse, kuigi ametlikult tunnustas Inglismaa Šotimaa sõltumatust alles kümmekond aastat hiljem. Bannockburni lahingut peavad õpetlased Inglismaa kõige hullemaks sõjaliseks kaotuseks pärast 1066 toimunud Hastingsi lahingut.

Edwardi järgmised soosikud olid Hugh le Despenser vanem ja Hugh le Despenser noorem. Despenserid olid hullupööra ahned: nad kuulutasid kehtetuks õiguspäraseid lepinguid, hõivasid teiste aadlike maid ja petsid neid, et oma varandust suurendada. Pärast seda, kui nende vaenlasteks olid muutunud kõik alates kuningannast kuni lihtrahvani, pidi Edward II mõlemad le Despenserid 1321 pagendama, misjärel neist said mereröövlid.

Prantsuse kuningas nõudis Akvitaania hertsogilt Edwardilt, Akvitaania hertsogkonna, Gascogne'i eest maksu, millest Edward keeldus. See tekitas kuningakodade vahel pingeid, mida lahendama saatis Edward oma naise Isabelle'i. Kuid Prantsusmaal leppis Isabelle kokku Roger Mortimeriga, et kukutavad ebapopulaarseks muutunud Edwardi ja uueks kuningaks saab Isabelle'i alaealine poeg Edward III, kelle nimel siis Isabelle ja Roger saaksid valitseda.

Need plaanid said teatavaks, aga Edward oli muutunud nii ebapopulaarseks, et ta ei suutnud leida õieti kedagi, kes talle appi tuleks, peale le Despenserite, mis teiste soovi kuningat abistada veelgi vähendas. Roger Mortimer ja Isabelle tungisid Inglismaale 1326. aasta septembris. Oktoobris tekkisid Londonis rahutused, sõjavägi keeldus kuninga eest võitlemast ja Edward põgenes Walesi. Kuigi Edward oli olnud Walesi prints, ei tahtnud sealsed elanikud Inglismaale alluda, vahistasid kuninga ja le Despenserid ning andsid nad Inglismaale välja, kus le Despenserid mõisteti surma ja hukati. Isabelle oli probleemi ees: ta soovis oma mehest vabaneda, kuid viisil, mis ei seaks kahtluse alla tema poja pärimisõigust. Sellepärast ei andnud ta Edwardit riigireetmises süüdistatuna kohtu alla, vaid tõenäoliselt tapeti Edward Londonis vangistuses, ilma et teda oleks kohtu alla antud.

1330 korraldas tollal 17-aastane Edward III paleepöörde, millega kukutas Roger Mortimeri ja laskis ta võimuliialdustes süüdistatuna ilma kohtuta hukata, Isabelle pagendati riigi ääremaadele. Ometi on kõik Inglise kuningad alates Henry VIII-st ka Roger Mortimeri järeltulijad.

Abielu ja lapsed

Edward II sündis Inglismaa kuninga Edward I ja Kastiilia Eleanori 16. lapsena ja 5. pojana.

Edward II abiellus 25. jaanuaril 1308. aastal Prantsusmaa kuninga (1285–1314) Philippe IV tütre, Prantsuse Isabelle'iga ( (1295–1358). Nad said neli last:

• Edward (1312–1377), Inglismaa kuningas 1327–1377
• Elthami John (1316–1336), Cornwalli hertsog
• Woodstocki Eleanor (1318–1355)
• Joanna (1321–1362), Šotimaa kuninganna

Kõik lapsed elasid oma isast kauem. John suri 20-aastaselt arvatavasti palavikku, ülejäänud lapsed abiellusid. Joan abiellus Šotimaa kuninga David II-ga, kuid lapsi tal ei olnud. Eleanoril oli abielust kaks poega, kes said mõlemad täiskasvanuks, kuid lapselapsi tal polnud. Edwardi sugu kestab tänapäevani ning kõik tema järel Inglismaad ja Suurbritanniat valitsenud monarhid on tema järeltulijad.

Isabelle oli kolme Prantsuse kuninga – Louis X, Philippe V, Charles IV – õde, kes kõik järglasteta surid. Seetõttu arvas Edward III, et Prantsuse troon peaks kuuluma temale, ja kuulutas iseend ka Prantsuse kuningaks. See põhjustas Saja-aastase sõja.

Eelnev Edward I

Inglismaa kuningas 1307–1327

Järgnev Edward III