Eino Baskin
Eino Baskin (17. juuni 1929, Tallinn – 11. märts 2015, Tallinn)[1] oli Eesti näitleja ja lavastaja.
Baskin oli Eesti Draamateatri näitleja, osales seitse aastat raadiosaate "Meelejahutaja" tegemises, asutas Vanalinnastuudio ja Vana Baskini teatri ning andis välja mitu anekdoodiraamatut.
Elulugu
muudaVanemad
muudaEino Baskini vanemad olid Eesti juudid Hirsch Baskin (1900–1978) ja Maria Baskin (1905–1984, neiuna Raage). Isa oli rätsep ja ema juuksuriäri omanik. Nad abiellusid 1926. aastal, abielu lõppes 1944. aastal.
Haridus
muudaAastatel 1935–1940 õppis Baskin Tallinna Prantsuse Lütseumis, aastatel 1941–1944 Tšeljabinski 1. Keskkoolis ja aastatel 1944–1945 Tallinna Õhtukeskkoolis. 1951. aastal lõpetas ta Eesti NSV Riikliku Teatriinstituudi.[2] Keskkooli lõputunnistuse puudumise tõttu ta diplomit ei saanud, kuid pääses ainsana oma kursuselt tööle draamateatrisse.
Töökäik
muudaBaskin töötas näitleja ja sõnakunstnikuna Eesti Draamateatris (1951–1957 ja 1968–1980), Leningradi Komöödiateatris (1958–1961), Eesti NSV Riikliku Filharmoonias (1961–1964), Leningradi oblasti filharmoonias (1965–1967), Leningradi Music Hallis (1967–1969). Olles Leningradis ametis, elas ta aastatel 1966–1968 ka Armeenia NSV-s ja oli tegev samal alal.[3] Ta oli tuntud ka estraadikunstnikuna: aastatel 1952–1955 esines ta koos Jüri Järvetiga, hiljem sooloõhtutel.[2]
Menukas konferansjeeaeg 1960. aastate lõpul möödus Baskinil Eesti ja Venemaa teatrites. 1973. aastal hakkas Baskin juhtima igapühapäevase raadiosaate "Meelejahutaja" näitetruppi ning oli selle eestvedaja peaaegu seitse aastat.[4] 1995. aastaks, kui saatesari lõppes, oli valminud tuhatkond saadet.
1980. aastal asutas Baskin Vanalinnastuudio ja oli 2001. aastani selle kunstiline juht (aastatel 1997–2000 ka direktor), aastatel 2001–2004 lavastaja. 2004. aastal teater suleti ning suur hulk näitlejaid koondati, nende seas Kadri Adamson, Väino Laes, Marika Korolev ja Anne Paluver. Baskin jätkas tööd allesjäänud trupi ja tehnilise personaliga, asutades koos Aarne Valmisega 2005. aastal Vana Baskini Teatri.
Poliitiline tegevus
muudaBaskin oli 1998. aastast Eesti Keskerakonna liige. Ta kandideeris 1993., 1996., 2002., 2005., 2009. ja 2013. aastal kohalike omavalitsuste volikogude valimistel Tallinnas ning 1996. ja 2002. aastal osutus valituks.
1999., 2003. ja 2007. aastal kandieeris ta Riigikogu valimistel, kuid ei osutunud valituks.[5]
Isiklikku
muudaEino Baskin abiellus 1954. aastal Ita Everiga ning nende kooselust sündis poeg Roman Baskin. Abielu lahutati 1960. aastal.
1961. aastal abiellus ta Galina Dõrdinaga. Nende tütar Nora suri väikelapseeas. Abielu kestis 38 aastat, kuni Galina surmani 1999. aastal.
1964. aastal vanglakaristust kandes tekkis Baskinil suhe vangla meditsiiniõe Ljubov Moltšanovaga. 1965. aastal sündis nende tütar Nonna.[6]
Eino Baskinil oli suhe ka Malle Pärnaga, 1977. aastal sündis nende tütar Katrin Pärn.
Kolmanda abielu sõlmis Baskin 2000. aastal endast 28 aastat noorema Veera Tolliga.
Eino Baskin elas üle kaks südameinfarkti ja kandis kahel korral vanglakaristust.[7]
1987. aastal valmis temast dokumentaalfilm "Lend üle mägede" (režissöör Heini Drui) ning 2012. aastal dokumentaalfilm "Baskin" (režissöör Manfred Vainokivi). Ivar Põllu on kirjutanud näidendi "Baskin ehk Nalja põhivormid" (2015).
Teatrirolle
muuda- D. Fonvizin "Äbarik" (1952) – Mitrofan
- A. Jakobson "Kaitseingel Nebraskast" (1953) – Theodor N. Truman
- A. Lermontov "Maskeraad" (1954) – Kazarin
- O. Luts / A.Särevi "Tagahoovis" (1955) – Aleksander Belski
- E. M. Remarque "Lõpp-peatus" (1960) – Ross
- F. Dürrenmatti "Romulus Suur" (1971) – Isauria Zenon
- I. Ilf / J. Petrov "12 tooli" (1971) – Ostap Bender
- H. Bahr "Mees, naine ja kontsert" (1972) – Gustav Heink
- E. Vetemaa "Püha Susanna ehk Meistrite kool" (1974) – Meister
- W. Shakespeare "Richard III" (1975) – Edward IV
- K. Vonnegut "Õnne sünnipäevaks, Wanda June" (1976) – Looseleaf Harper
- A. Gelman "Ühe koosoleku protokoll" (1976) – Issa Suleimanovitš Aizatullin
- K. Trenjov "Ljubov Jarovaja" (1977) – Arkadi Jelissatov
- K. Szakonyi "Saateviga" (1979) – Bódog
- N. Simon "Päikesepoisid" (1981) – Al Lewis
Lavastusi
muuda- I. Ilf / J. Petrov "12 tooli" (1971)
- M. Žvanetski / P. Aimla "Ei mingit kahtlust" (1980) Vanalinnastuudios, ka osatäitja
- P. Chenot "Kes aevastas?" (1981), mängis ka Michel Garroni
- M. Žvanetski / E. Baskin "Kes on süüdi?" (1983), ka tõlge
- C. Magnier "Unerohi" (1985)
- E. Rostand "Cyrano de Bergerac" (1986)
- N. Gogol "Revident" (1987), mängis ka Rastakovskit
- P. Süskind "Kontrabass" (1989), ka kujundus
- Turu Linnateatris 1988
- V. Merežko "Naistelaud Jahisaalis” (1989)
- Lahti Linnateatris 1995
- N. Simon "Jumala soosik" (1990)
- E. Vilde "Pisuhänd" (1990) Göteborgi Eesti Teatris
- J.-N. Fenwick "Härra Schützi aumärgid" (1992)
- Lahti Linnateatris 1987
- T. Kall / E. Baskin "Prügikast ehk Alguse asi" (1993), ka osatäitja
- T. Kall "Prügikast 2 ehk Põhi paistab" (1994), ka osatäitja
- O. Luts / T. Kall "Tagahoovis" (1996)
- H. Bahr "Mees, naine ja kontsert" (1996)
- T. Kall "Raadio Null" (1997), ka osatäitja
- I. Ilf / J. Petrov ja P. Aimla / E. Baskin "12 tooli" (1998)
- N. Simon "Hotell California" (2002), mängis ka Marvinit ja Sidney Nicholsit
- J. Anouilh "Linnud" (2003)
- N. Simon "Pentsik pere" (2005)
- D. Churchill "Minu sõbratar maksuamet" (2008)
Filmograafia
muuda- 2010 "ENSV". Teleseriaal
- 2006 "Vana daami visiit". Mängufilm, Claire’i abikaasa Moby
- 2003 "Õpetajate tuba". Teleseriaal, vene keele õpetaja Gennadi Kuningas
- 2002 "Rebasenaine". Animafilm, onu (hääl)
- 1994–2010 "Õnne 13". Teleseriaal, Aleksander
- 1982 "Kolmnurk". Animafilm, Eduard (hääl), diktor (hääl)
- 1982 "Teisikud". Telemängufilm, ajalehe peatoimetaja
- 1979 "31. osakonna hukk" I jagu. Mängufilm, Rafael Krank
- 1978 "Kolm rubiini". Teleseriaal, režissöör
- 1978 "Kunksmoor ja kapten Trumm". Animafilm, Kapten Trumm (hääl)
- 1977 "Kunksmoor". Animafilm, Kapten Trumm (hääl)
- 1970 "Valge laev". Mängufilm, ajakirjanik
- 1961 "Juhuslik kohtumine". Mängufilm, Richard
- 1960 "Läänemere meloodiad". Mängufilm, Richard Särendi
- 1957 "Juunikuu päevad". Mängufilm, dubleerija
- 1957 "Tagahoovis". Mängufilm, Belski[8]
Tunnustus
muuda- 1984 – Eesti NSV teeneline kunstnik
- 1988 – Eesti NSV rahvakunstnik
- 2000 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
- 2001 – Valgetähe III klassi teenetemärk[9]
- 2002 – Oskar Lutsu huumoripreemia
- 2003 – Tallinna teenetemärk
- 2010 – Tallinna vapimärk
Teoseid
muuda- "Raudeesriide taga". Perona. Pärnu 1993
- "Otse läbi lillede. Vestlus Toomas Kalliga". Tänapäev. Tallinn 2003
- "Baskini kogutud anekdoodid I". Tänapäev. Tallinn 2004. See oli 2004. aasta läbimüügilt 5. raamat Eestis (8000 eksemplari).[10]
- "Baskini kogutud anekdoodid II". Tänapäev. Tallinn 2007
- "Baskini kogutud anekdoodid III". Tänapäev. Tallinn 2007
- "1000 paremat anekdooti". Koostaja Eino Baskin. Fookus Meedia. Tallinn 2009
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ "Suri Eino Baskin". Delfi Publik. 12. märts 2015. Vaadatud 12. märtsil 2015.
- ↑ 2,0 2,1 Eino Baskin. Eesti Teatriliit
- ↑ "Armeeniasse..." // "Raudeesriide taga". Perona. Pärnu 1993. Lk 192–196
- ↑ Toivo Tootsen (2012). Minu elu RAMETO-s. Tänapäev. Lk 113.
- ↑ http://www.vvk.ee/arhiiv/kandidaadi-otsing/?otsi_ajaloost=baskin
- ↑ Jaanus Kulli. "Baskin, naised ja armukesed". Õhtuleht, 17. juuni 2009
- ↑ Piret Tali. Eino Baskin. Tallinn 2009, lk 48 ja 130–131
- ↑ Eino Baskin. Eesti filmi andmebaas
- ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
- ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2006. Lk 348
Kirjandus
muuda- Piret Tali. "Eino Baskin. Naer läbi pisarate". Fookus Meedia. Tallinn 2009; 2. trükk Tallinn 2009
Välislingid
muudaTsitaadid Vikitsitaatides: Eino Baskin |
- Eino Baskin. Estraaditähestik. arhiiv.err.ee/video, 15. oktoober 1977
- Eino Baskini juubel. arhiiv.err.ee/video, 12. november 1989
- Eino Baskin: Nähtav või nähtamatu. arhiiv.err.ee/video, 15. veebruar 1996
- "Eino Baskin võitleb haigustega". Elu24, 10. oktoober 2008
- "Baskin teatrist loobuda veel ei kavatse". Postimees, 26. november 2008
- Jaanus Kulli. "Eino Baskin: "On tore, kui su kõrval on noor naine – kuigi sellel teemal on palju anekdoote"". Õhtuleht, 27. detsember 2008
- Ilmar Palli. "Eino Baskini elu ja sära". Maaleht, 23. juuli 2009
- Andrus Allika. "Juubilar Eino Baskin paneb rahva ka masuajal naerma". Pealinn, 26. oktoober 2009
- Veiko Märka. "Eino Baskin: Elu, mis ei mahu ühte raamatusse". Eesti Ekspress, 1. november 2009
- Piret Kooli. Eino Baskini viimane intervjuu ehk lugu, mis jäigi kirjutamata. Laupäevaleht LP, 14. märts 2015
- Haud Tallinna Metsakalmistul