Eino Tamberg

Eino Tamberg (27. mai 1930 Tallinn – 24. detsember 2010 Tallinn) oli eesti helilooja.

Elukäik

1953. aastal lõpetas ta Tallinna Konservatooriumi, kus õppis Eugen Kapi juhendamisel kompositsiooni.

Aastatel 1953–1959 töötas ta helirežissöörina Eesti Raadios.

1968. aastast oli Eino Tamberg Tallinna Konservatooriumi kompositsiooniõppejõud ja 1983. aastast professor.

Looming

„

Tambergi muusika – see on ülevate ja dramaatiliste tunnete teatraalne ja poeetiline maailm. Mõned kujundid selles korduvad läbi aegade: erutunud trompetihüüd, helge tonaalne kadentsikeerutus, säravad, salapärased ja ohtlikud orkestrivärvid.

“

Veljo Tormis

Eino Tambergi muusikale on omane teatraalne väljenduslaad; sagedased on ülevus ja dramaatilisus ning psühholoogiline taust. Eriti meeldis talle kujutada naise tundeelu. Stiililt on see uusklassitsistlik – Tamberg pöördus mitmete minevikustiilide poole. Ta kirjutas väga erinevates žanrites ja eri koosseisudele – nii tema orkestrimuusikast, ballettidest, ooperitest, vokaal-sümfoonilistest teostest kui ka lauludest pärineb töid, mis on jäänud olulisele kohale nii eesti muusikas kui ka eri maade interpreetide kavades. Ta on üks 1950. ja 1960. aastate eesti muusika "uue laine" esindajaid koos Arvo Pärdi, Veljo Tormise, Jaan Räätsa ja Kuldar Singiga. Samas kasutas ta võrreldes kaasaegsetega suhteliselt vähe atonaalsust (erandina "Toccata" ja "Joanna Tentata") ja rahvamuusikatsitaate. Eino Tambergi teoseid on esitanud teiste seas New Yorgi filharmoonikud, Washingtoni Rahvuslik Sümfooniaorkester, Göteborgi Sümfooniaorkester ja Stockholmi Kuningliku Filharmoonia Sümfooniaorkester. Hooajal 1997/98 oli Tamberg Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri resideeriv helilooja. 2010. aastal anti talle Eesti Muusikanõukogu preemia "inimliku ja õnnestava muusika" eest.

Muusikateadlane Evi Arujärv on jaganud Eino Tambergi elu kuueks loomeperioodiks ning andnud neile ka iseloomustavad nimed: "Rõõmsalt" (1955–1965), "Kirglikult" (1967–1978), "Con amore" (itaalia keeles: "armastusega"; 1981–1983), "Otsides" (1984–1990), "Mälestuste mälestus", (1991–1999), "Peatumatult" (alates 2000) . Esimese perioodi teostes on omal kohal tol ajal soositud rahvamuusika ja tantsulisus, eriti "Sümfoonilistes tantsudes", aga ka "Concerto grossos". Teisel perioodil katsetas Tamberg modernistlikke väljendusvahendeid, näiteks dodekafooniat ("Tokaatas" ja "Joanna tentatas") ning kihtidena faktuuri kirjutatud rütme. "Con amore" periood lõpetas paariaastase loomepausi, mil Tamberg kirjutas põhiliselt vaid lastemuusikat ning tõi tema loomingusse intiimsema põhitooni. Esikohal on õrnus, inimtunded ja armastus. Olulisemad teosed sellest ajast on viiulikontsert, oratoorium "Amores" ja ooper "Lend" 1980. aastate teise poole otsinguperioodiga leidis Tamberg enda jaoks taas instrumentaalkontserdi ja sümfoonia, millest said tema hilise loomingu olulisemad žanrid. Tema muusika oli siis erapooletum, vabam ja lakoonilisem, varasemast rohkem kasutas ta siis rahvamuusikat. Sel ajal kirjutas ta suhteliselt palju mitmesuguste sündmustele (ka "punastele") pühendatud tellimustöid. Tellimustööd olid tavalised ka esimesel kümnendil pärast taasiseseisvumist. Pidulike ja isamaaliste teoste kõrval kirjutas ta vaikusest, kurbusest, ootusest ja ööst. Tema koosseisud muutusid väiksemaks, faktuurid polüfoonilisemaks ja akordikasse lisandusid kvart- ja septimintervallid. Elu lõpus oli tema helikeel aforistlikult napisõnaline ja üldistava tundetooniga. Kõige enam kirjutas ta siis instrumentaalkontserte, varasemast rohkem ka kammerteoseid.

Tamberg keskendus alati korraga ühe teose kirjutamisele ega võtnud uut tööd ette, kui eelmine polnud valmis.

Eino Tambergi õpilaste seas on Raimo Kangro, Peeter Vähi, Margo Kõlar, Urmas Lattikas, Toivo Tulev, Mari Vihmand ja Mart Siimer.

Lavamuusika

Eino Tambergi tuntuim lavamuusikateos on barokkstilisatsiooniga ooper "Cyrano de Bergerac". Edmond Rostandi draama järgi Jaan Krossi tehtud libreto räägib armastusloo, kus kaks meest armastavad ühte naist, Roxane'i. Üks meestest, Christian, on ilus, aga vaimuvaene, teine, Cyrano, on suurepärane poeet ja oma aja julgemaid mõtlejaid, kuid ta peab end oma suure nina pärast inetuks. Kahe mehe koostöö tulemusena saab Roxane kuulda Christiani esitatud Cyrano armastusavaldusi. Kuid tõde jõuab Roxane'ini liiga hilja – kui Christian on sõjas hukkunud ja Cyrano mõrvatud.

Ooperi vastukajad on olnud positiivsed, eriti tõstetakse esile selle nauditavat heakõlalisust. Muusikateadlane Merike Vaitmaa: "Näib, et "Cyranos" väljendub omal kombel üks 1970. aastate muusikas mitmeti erinevalt ilmnev joon – uus vajadus puhtmuusikalise ilu järele, mis tundub olevat reaktsioon 1960. aastate uusi kõlalisi vahendeid otsinud, ent kõla esteetilise külje suhtes sageli ükskõiksele avangardimuusikale." Muusikakriitik Anneli Remme: ""Cyranod" kuulates saab paari tunni jooksul nautida renessanss- ja barokkmuusikale, klassitsismi- ja romantismiajastule iseloomulikke elemente kõige ilmekamal kujul ja äärmiselt musikaalses ühenduses. Lisandub vaimukas muusikaline dramaturgia. See, kes läheb Estoniasse "Cyranod" vaatama, leiab katarsisliku muusika, ilusates kostüümides esitatud loo pidepunktidega reaalses minevikus, rikkas eesti keeles väljendatud armastusdraama ja filosofeerimist väärt sõnade laenamise loo."

Tamberg polnud ise aga ooperiga rahul: "Ma armastan väga tema 3. vaatust, olen täiesti rahul tema 2. vaatusega ja pean 1. vaatust ebaõnnestunuks. See on dramaturgiliselt laialivalguv ja muusikaliselt ka mitte eriti huvitav – rohkem stilisatsiooni kui ehtsat tunnet. /.../ "Cyrano" on natukene stiliseeritud ooper, aariatega ja vana aja atribuutikaga. 1. vaatuses oli ka siiraid tundeid, aga stilisatsioon lõi selle siiruse üle."

"Cyrano de Bergerac" kanti 1999. aastal üle EBU Euroradio vahendusel, tänu sellele said seda kuulda paljud. 1978. aastal mängis seda Estonia teater külalisetendusel Leningradis, aasta hiljem Moskvas. Hispaania ajakirjanik Luis Monreal y Tajada nimetas Moskva etendust sealse suvehooaja tähtsaimaks sündmuseks. Peaaegu kolmkümmend aastat hiljem nimetab kriitik Robert Levine ooperit ajakirjas International Record Review vapustavaks.

Eino Tambergi teised ooperid on Estonia teatri tellimusel valminud sõjavastane "Raudne kodu" (1965) ja kunstniku barjääriderohkest sisemaailmast kõnelev psühholoogiline "Lend" (1983). Neile lisanduvad veel sünteetiline kaksikteos "Peeglimängud", mis koosneb lühiooperist "Inimeseks tahaks saada" ja lühiballetist "Peegli sisse minek" ning lavaline oratoorium, mille pealkirjaks "Kuupaisteoratoorium".

Lavamuusikast on tuntum veel ühevaatuseline "Poiss ja liblikas" (1963) ja "Ballettsümfoonia" (1959), mille täpsem žanrimääratlus on "sümfoniseeritud lühiballett", olles järjekordne näide Tambergile omasest žanrite sünteesist. Kõige kuulsam Tambergi ballett on Jaroslaw Iwaszkiewiczi jutustusel põhinev "Joanna tentata" ("Vaevatud Joanna"), kus Tamberg kasutas dodekafooniat, et vastandada kahte maailma: klassikalise harmooniaga kujutas ta rahva lõbusust ja normaalsust ning dodekafooniaga peategelase lõhestatud sisemaailma. Neid kahte maailma vastandas Tamberg ka tämbritega, kasutades eri tegelaste puhul kindlat pillide koosseisu. Muusikalisi kujundeid laenas ta aga muuhulgas militaar- ja rahvamuusikast ning koraalidest.

"Joanna tentata" on ainus Tambergi täispikk konkreetse süžeega ballett. 17. sajandi Prantsusmaale viiv lugu räägib ühe kloostri abtissist, keda vaevavad kurjad vaimud, mis väljendus nende veidrates liigutustes ja riivatutes kõnedes. Joanna hullutas oma käitumisega teisi nunnasid ning tema tõttu hukati kaks preestrit.

Orkestrimuusika

"Concerto grosso" võitis 1957 Moskvas toimunud üleliidulisel noorsoo- ja üliõpilasfestivalil esimese preemia ja kuldmedali ning avas heliloojale tee väljapoole Eestit ja isegi NSV Liitu. Teos oli algselt plaanitud instrumentaalkontserdina puhkpilliansambli soleerimisel, sest Tamberg hindas kõrgelt tollase Eesti NSV Riikliku Televisiooni ja Raadio Komitee Sümfooniaorkestri puhkpillimängijaid. Kui helilooja oli lisanud solistide hulka veel löökpillid ja klaveri, et saada teosele kõlalisi ja rütmilisi teravusi, võttis Tamberg pealkirjaks barokist tuntud "Concerto grosso", et see poleks liiga pikka ja lohisev. Kolmeosalisele teosele on omased melanhoolne meloodika, rütmipulsi kontrastid ja klassikalised vormid. Vastandatud on säravust ja lapselikku siirust; kurbust, helgust, energilisust ja tantsulisust. Tamberg ütles ise, et "Concerto grossos" on küll banaalsust, venivust ja muidki puudusi, kuid selle siirust ja enesestmõistetavust ei suutnud ta enam kunagi korrata.

Tambergi loomingus on ka neli sümfooniat, neist esimese kirjutas ta alles neljakümne kaheksaselt. 1978. aastal valminud esimene sümfoonia on pühendatud Voldemar Pansole, kes suri, kui teos oli pooleli. Esimese sümfoonia finaalis kasutas Tamberg rahvaviisi "Suure tamme laul", mida Panso väga armastas ja mis kõlas ka tema matustel. Sümfoonia lõpetab Tambergi kirgliku loomeperioodi, mil ta kasutas suhteliselt palju klassikalisi vorme. Selle lõpp oli algselt plaanitud kelmika ja mänglevana, kuid valmis lõpuks mõistagi traagilisena.

Neljas sümfoonia on üheosaline ja kannab pealkirja "Sümfoonia epiloogiga". Teose epiloogis jääb mängima väike koosseis: trompet, häälestatavad löökpillid ja klaver. Sellega kujutas Tamberg "eemaldumist ümbritseva talumatust pingest" ja "üksijäämist". Neljanda sümfooniaga pälvis Tamberg 1998 Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia, nagu ka neli aastat hiljem lavateosega "Peeglimängud".

Instrumentaalkontserdid

Uusklassitsistile omaselt kasutas Tamberg tihti klassikalisi žanre ja vorme. Üheks selliseks on instrumentaalkontsert, millest pärineb kaheksa teost: tuuba-, Irina Botškovale kirjutatud viiuli- ja Toomas Vavilovile kirjutatud klarnetikontsert, tšellokontsert, Martin Kuuskmanni tellitud fagotikontsert ning kaks trompetikontserti. Enamik neist pärineb alates 1990. aastatest, kuid kõige rohkem mängitakse tema vanimat teost selles žanris, esimest trompetikontserti.

Selle tellis 1972. aastal üks Venemaa paremaid trompetiste Timofei Dokšitser. Kontsert oli paar aastat hiljem kohustuslik teos NSV Liidu puhkpillimängijate konkursil, mistõttu on seda mänginud kõik paremad tolleaegsed noored nõukogude trompetistid. Evi Arujärv on esimese trompetikontserdi puhul tõstnud esile selle nooruslikult energilist häält, mis meenutab barokk-kontsertide kõla. Tähtsal kohal on Tambergile nii omased kirglikud kujundikontrastid ning erutatud, aga rõõmus rütmipulss. Tambergi paelus trompetite puhul säravus, tehniline virtuoossus, soojus, tooni ilu ja hea kostvus ning tihti andis ta neile orkestriteostes kandva rolli (näiteks neljanda sümfoonia epiloogis).

Vokaalteosed

Tamberg pidas kõige hingelähedasemaks teoseks oratooriumi "Amores" (1981). Selle kirjutas ta kohe pärast viiulikontserti, lõpetades 1. sümfooniale järgnenud kaheaastase loomekriisi. Tamberg valis selle tarbeks mitmeid luuletusi, olles eelnevalt uurinud kõiki tema koduseid luulekogusid. Valitud luuletustest koostas ta süžeearenguga libreto, milles oli laene muuhulgas nii piibli Ülemlaulust, Sapphost kui ka kaasaegsest luulest.

Tema esimene oopus "Rahva vabaduse eest" on samuti oratoorium. 1953. aastal Tallinna Konservatooriumi lõputööna valminud ja Viktor Kingisepa mälestusele pühendatud teos nimetati Moskva üleliidulisel sümfoonilise muusika pleenumil tolle aja üheks paremaks Nõukogude oratooriumiks. Aastal 1990 avalikustas Tamberg, miks ta kirjutas Viktor Kingissepast. Nimelt oli tol ajal keelatud kirjutada teoseid, kus minoorseid akorde oli üle kolmandiku. Kuid Tambergi dramatismiiha oli niivõrd suur, et ta valis teema, kus minoor oleks ainuõige ning tollast aega arvestades sobis selleks vangistatud kommunistlik kangelane kõige rohkem.

Eino Tambergi lauludele on iseloomulik kvaliteetne luule. Tema tuntumad laulud on kirjutatud Sandor Petöfi, Viivi Luige ja Heljo Männi sõnadele, kuid Tamberg kasutas soololauludes ka Jaan Kaplinski, Friedebert Tuglase, Doris Kareva, Juhan Smuuli, Marie Underi, Ellen Niidu, Hando Runneli ja teiste tekste. "Viis romanssi Sandor Petöfi sõnadele" on tema üks varasemaid teoseid, kirjutatud 1955. aastal vahetult enne "Concerto grossot". Kogumik sai oluliseks osaks Tiit Kuusiku repertuaaris, mis oli noorele heliloojale suureks austusavalduseks. Viiest romansist tuntuim on kolmas – "Tuul viib õilmelt lehe ära", mille Tamberg kirjutas juba 1950. aastal 20-aastaselt. Viimane osa ("Mu laulud") on aga sümboolne, tõmmates otseseid ja kriitilisi paralleele Nõukogude võimuga ("Miks orjarahvas siis ootab vaid, miks puruks ei rebi ta ahelaid?").

Kolm kümnendit hiljem kirjutatud laulutsükkel "Kolm lihtsat laulu Viivi Luige tekstile" sarnaneb stiililt Petöfi lauludega, kuigi on pisut lakoonilisem. Läbi looduskujundite räägib see inimese olemisrõõmust ja kurbusest, armastusest ja igaviku lähedalolekust. Nostalgilise võttena kasutas Tamberg esimeses laulus "Üht rida vanast laulust" ostinato'na teemat lastelaulust "Teele, teele, kurekesed". Teine laul ("Üks liblikas koju vii") on sügavalt melanhoolne, kolmas ("Vaata, kui tahad, mulle silma") pigem dramaatiline.

Märkimisväärse osa tema laululoomingust moodustavad lastelaulud, neist tuntuim on "Karumõmmi unenägu" Heljo Männi sõnadele. Tamberg kirjutas mõõdukalt kaasaegse helikeelega lastelaule, et noorem põlvkond harjuks uue muusikaga, samal ajal kui vanemad inimesed kaasaegset muusikat kuulata ei tahtnud.

Teoseid

• süit "Vürst Gabriel" (1955)
• Concerto grosso (op 5, 1956)
• ballett-sümfoonia (1959)
• ballett "Poiss ja liblikas" (1963)
• ooper "Raudne kodu" (1965)
• muusika filmile "Külmale maale" (1965)
• ballett "Joanna tentata" (1970)
• trompetikontsert nr 1 (1972)
• ooper "Cyrano de Bergerac" (1974)
• 1. sümfoonia (1978)
• oratoorium "Amores" (1981)
• 2. sümfoonia (1982)
• ooper "Lend" (1983)
• 3. sümfoonia (1987)
• "Fanfaarid" (Celebration Fanfares)
• "Tundeline teekond klarnetiga" (1996)
• "Desiderium concordiae" ("Igatsus üksmeele järele", 1997)
• 4. sümfoonia (1998)

Tunnustus

• 1975 – Eesti NSV rahvakunstnik
• 1997 – Riigivapi IV klassi teenetemärk
• 1998 – Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia (4. sümfoonia ja särava loominguaasta eest)
• 1999 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia (4. sümfoonia)
• 2002 – Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia (lavateos "Peeglimängud")
• 2005 – Eesti Kultuurkapitali helikunsti aastapreemia (mitme põlvkonna kompositsioonitudengite õpetamise ja väärika panuse eest Eesti helikunsti)
• 2007 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest
• 2008 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
• 2010 – Eesti Muusikanõukogu muusikapreemia (eesti muusika suurkujule inimliku ja õnnestava muusika eest)

Muud allikad

• Garšnek, Igor (2000). Eino Tamberg – Nocturne, Saxophone Concerto, A Sentimental Journey with a Clarinet, Concerto grosso (CD-plaadi ümbris). Bühl/Baden: Antes
• Kaarlep, Aime (2007). Eesti muusikalugu – kunstmuusika. Tallinn: Talmar ja Põhi
• Kuus Eesti tänase muusika loojat (1970). Tallinn: Eesti raamat (Tambergi peatüki autor on Priit Kuusk)
• Kõrver, Kristina (2010). Eino Tamberg – viiulikontsert, Ballett-sümfoonia (CD-plaadi ümbris). Tartu: Teater Vanemuine
• Normet, Virve (2005). Eino Tamberg – elamine kui loomingu aine. Tallinn: Tänapäev
• Tundeline teekond (2005). Tallinn: Eesti Muusika Infokeskus (raamatu kaasautorid: Veljo Tormis, Märt-Matis Lill, Raili Sule, Evi Arujärv)
• Vaitmaa, Merike (2010). Eino Tamberg – Joanna Tentata (CD-plaadi ümbris). Åkesberga: BIS

Välislingid

• Biograafia, teoste loetelu ja helinäited Eesti Muusika Infokeskuses