Elmar Kits
Elmar Kits (27. aprill (vkj 14. aprill) 1913 Tartu – 24. märts 1972 Tartu) oli eesti maalikunstnik.
| Elmar Kits | |
|---|---|
| Sündinud |
27. aprill (vkj 14. aprill) 1913 Tartu, Eesti |
| Surnud |
24. märts 1972 (58-aastaselt) Tartu, Eesti |
| Rahvus | eestlane |
| Haridus | Kõrgem Kunstikool Pallas |
| Tegevusala | maalimine, joonistamine |
| Tuntud teoseid | "Linnaümbrus" (1942) |
Elukäik
muudaElmar Kits sündis 1913. aastal Tartus, lapsepõlve veetis Tartumaal Rõngu vallas, õppis Koruste külakoolis ja Hugo Treffneri Gümnaasiumis, mille lõpetas 1932. aastal. Elmar Kits lõpetas Kõrgema Kunstikooli Pallas 1939. aasta lennus, mida peetakse väga tugevaks.[1] Lõputööde näitusel oli tal väljas koguni 14 maali.[1] Tal olid Pallases ka parimad õpetajad. Kuna Kitse majanduslik olukord oli vilets, siis tasus tema esimese semestri õppemaksu Kaarel Liimand.[1] Pallase algklassis õppis ta Aleksander Vardi, aktiklassis Kaarel Liimandi, maaliklassis Villem Ormissoni ja lõpuks maaliklassis Ado Vabbe käe all.[1]
1930. aastate lõpp tähendas impressionismi taassündi. Kitsel õnnestus 1938. aastal käia ekskursioonil Helsingis prantsuse uuema kunsti näitusel, järgmisel aastal oli Tallinnas sama näitus, mis mõjutas oluliselt noori eesti kunstnikke.[1]
Ta töötas joonistusõpetajana ja maaliõppejõuna ning Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis monumentaalmaali kateedri juhatajana (1947–1949). Alates 1949. aastast tegutses ta vabakutselise kunstnikuna.
Kunstnik suri 1972. aastal 58-aastaselt. Aasta varem oli talle antud Eesti NSV rahvakunstniku aunimetus.
Isiklikku
muudaElmar Kitse abikaasa oli maalikunstnik Linda Kits-Mägi, kunstnik Saskia Kasemaa ja flöödimängija Margus Kits on Elmar Kitse lapsed.
Looming
muudaElmar Kits viljeles kõiki tahvelmaaližanre, dekoratiivpannood, monumentaalmaali ning raamatuillustratsiooni.
Nõukogude okupatsiooni ajal 1940. aastal kohanes ta kiiresti uue võimu nõudmistega kunstile.[1] Seda lubas ka tema oskus maalida suhteliselt realistlikult. Saksa okupatsiooni ajal Kitse ei mobiliseeritud ning ta oli igaks juhuks redus Viljandimaal Uus-Suislepa vallas, kus valmisid jällegi valgusküllased maastikumaalid.[1] Kunstnik hakkas looduses maalima vastu päikest, mis tegi värvid eredamaks ja varjud väiksemaks.[1] Ometi ilmusid Kitse maalidesse ka süngemad ja hallimad teemad. Palju maalis ta pommitatud Tartut.
1940. aastail maalis ta maastikke ja portreid, dünaamilisi lüürilise alatooniga figuurikompositsioone ning suure vormiüldistusega linnapilte.[2] Ta suutis säilitada isikupära ka ajal, kui Nõukogude kunstipoliitika surus kunstnikele peale realistlikku käsitlusviisi ja kindla temaatika (vt sotsialistlik realism).[2]
Koos Richard Sagritsa ja Evald Okasega maalis Elmar Kits Estonia teatri kuppelvõlvile Eesti suurima monumentaalmaali. Kunstnikud tegid selle töö kolme kuuga, sest lähenes tähtaeg – Oktoobrirevolutsiooni 30. aastapäev.[1] Maaliti tellingutel selili, sealsamas söödi, joodi ja magati.[1]
Uusi värvi- ja valguselamusi pakkusid loomereisid Armeeniasse ja Kesk-Aasiasse.[1] Elmar Kits sai 1956. aastal Eesti NSV teeneliseks kultuuritegelaseks.[1] Küllaldaselt jagus riiklikke tellimusi – küll tehastele, täitevkomiteedele, restoranidele ja hotellidele. Peale selle jõudis ta raamatuid illustreerida.[1]
1950. aastatel valmisid Kitse parimad impressionistlikult sillerdavad looduspildid.
Aastast 1958 ilmnes Elmar Kitse loomingus vormiuuendust, sealhulgas sürrealistlikku ja kubistlikku vormimängu.[2] 1960. aastail hakkas Kits monumentaalmaalis rakendama Eesti kunstis uudset stilisatsiooni ja abstraheeritud kujundeid, selles laadis on õnnestunuim kolmikmaal "Muusika. Ballett. Kujutav kunst". 1965. aastal tegi ta Tartu restoranile „Tarvas” sgrafiitotehnikas pannoo.[2]
1960. aastate keskel alanud viimase loomejärgu teostele on omased eriline improvisatsioonilisus ning groteskist traagikani ulatuv tundelaad; ta lõi poolabstraktseid kompositsioone ja fantaasiarikka ainestikuga väikseid temperamaale, nende kõrval maalis ta vanameisterlikult looduslähedasi südamlikke argielupilte.[2]
Elmar Kitse teoste kirglikumaid kogujaid on Andres Eilart.[viide?]
Isikunäitused
muuda- 1946 Tartu Kunstnike Maja ja Võru
- 1956 Tartu Kunstimuuseum ja Tallinna Kunstihoone
- 1966 Tartu Kunstnike Maja
- 1967 Tallinna Kunstihoone
- 1972 Tallinna Riiklik Kunstimuuseum
- 1973 Moskva
- 1978 TKM
- 1988 RKM ja TKM
- 1994 TKM
Rühmanäitused
muuda- 1940 kohvik "Ko-Ko-Ko", Tartu
- 1946 Tallinna Kunstihoone
- 1947 Moskva (koos Alo Hoidre, Richard Kaljo, Evald Okase ja Günther Reindorffiga)
- 1956 Moskva (koos Eduard Einmanni ja Richard Sagritsaga)