Esimene Hiina-Jaapani sõda
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Aprill 2024) |
Esimene Hiina-Jaapani sõda oli sõjaline konflikt, mis toimus 1. augustist 1894 kuni 17. aprillini 1895 Hiina Qingi riigi ja Jaapani Keisririigi vahel.
| Esimene Hiina-Jaapani sõda | |||
|---|---|---|---|
| Osa Alanduse sajandist | |||
 | |||
| Toimumisaeg | 25. juuli 1894 kuni 17. aprill 1895 | ||
| Tulemus |
Jaapani võit ja Shimonoseki rahu. - Hiina kaotab süseräänsuse Korea üle. - Hiina loovutab Taiwani ja Penghu saared Jaapanile. - Hiina avab osad sadamad kaubandustegevusele Jaapaniga. | ||
| Osalised | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Vähem kui aasta kestnud sõjategevuse jooksul oli edukas Jaapan, kes alistas Hiina väed nii maal kui merel. Kuna Jaapanit peeti ülemaailmselt nõrgaks, vähearenenud ja vaeseks riigiks, tekitas sõja ootamatu kulg vapustust Hiinas ja ka Euroopas. Lõpuks oli Qingi valitsus sunnitud alustama rahukõnelusi ning sõja lõpetas Shimonoseki rahu, mille tulemusel läksid Taiwani saar ja Penghu saarestik Jaapani koosseisu, pannes aluse Jaapani impeeriumile. Hiina oli sunnitud loobuma süseräänlikust positsioonist Korea suhtes, mis põhjustas ka viimase langemise Jaapani mõjusfääri.
Eellugu
muudaKorea vallutamine ei olnud jaapanlaste seas uus idee. Edo perioodil (1600–1868) kasutati terminit „seikan“, viidates 16. sajandi lõpul toimunud ebaõnnestunud katsetele Koread vallutada. Levinud oli ka uskumus, et keisrinna Jingū valitsusajal (201–269) oli jaapanlastel õnnestunud allutada oma võimu alla kolm iidset Korea kuningriiki. Kuigi tänapäeval ei saa seda sündmust ajaloolise faktina käsitleda, ei takistanud see 19. sajandi jaapanlasi seda tegemast. Igal juhul eksisteeris jaapanlaste vaimus iidset päritolu ideaal Jaapani tahtele allutatud Koreast.[1]
Pärast 1875. aasta sõpruse ja kaubanduse teemalist lepet Koreaga suurenes jaapanlaste huvi Korea vastu veelgi. 1880. aastatel sekkusid nii Hiina kui Jaapan sõjaliselt Korea siseasjadesse. Lõpuks sõlmiti Hiina ja Jaapani vahel lepe tõmmata väed Koreast välja ning teavitada tulevikus üksteist, kui kumbki osapool peab vägede Koreasse viimist vajalikuks. Siiski sattusid kahe riigi huvid Koreas omavahel aina enam vastuollu, mis muutis sõjalise konflikti tõenäoliseks. 1893. aasta rahutused ja 1894. aasta nälja poolt põhjustatud mäss Koreas lõi võimaluse mõlemal riigil väed kohale tuua, keda kumbki osapool enam tagasi kutsuda ei kavatsenud. Kui Jaapani sõdurid sisenesid Souli, murdsid sisse kuninglikku paleesse ning röövisid sealt kuningliku paari, muutus sõda vältimatuks.[2]
Sõja käik
muuda
25. juulil 1894 uputas Jaapani merevägi ilma hoiatuseta Hiina sõjalaeva Gaoshengi, millel hukkus üle tuhande Hiina sõjaväelase ja mis vallandas sõja kahe riigi vahel. Konflikt tähistas impeeriumide vahelise kaks aastakümmet kestnud rivaalitsemise kulminatsiooni ja pani proovile moderniseerimismeetmed, mida kaks riiki olid selle sajandi viimastel aastatel rakendanud.[3]
Hiina sai järjest lüüa mitmes olulises lahingus: Pingrangi ja Yalu jõe lahingutes (september 1894), Lüshunkou lahingus (november 1894) ja Weihaiwei lahingus (veebruar 1895). Oktoobri alguseks olid Jaapani väed Hiina väed Koreast välja ajanud ning järgmise kuu alguseks olid nad hõivanud olulised punktid Kirde-Hiina territooriumil, näiteks Port Arturi sadama.[3]
1895. aasta märtsis ähvardasid Jaapani väed juba Hiina pealinna Pekingit ja järgmisel kuul tuli Hiina valitsusel hakata taotlema rahulepingut, mis sisaldas impeeriumile alandavaid tingimusi.[3]
Nendest lüüasaamistest hoolimata oli osade Hiina üksuste varustus jaapanlaste omast parem. Näiteks oli Hiina armees kasutusel Saksa päritolu Mauser vintpüssid (versus Jaapani Murata). Suurtükiväes oli aga pigem jaapanlastel eelis. Hiina üksuste vähene liikuvus ja Hiina sõjalised traditsioonid soodustasid pigem kaitsmist kui ründamist. Hiina vägede üks peamisi nõrkusi oli ka väljaõppe puudumine: hästi relvastatud sõduritel puudus sageli oskus oma relva efektiivselt kasutada. Nõuetekohase väljaõppega ohvitserkonna puudumisel oli Hiinas jäänud tähelepanuta lihtsõdurite väljaõppe, mistõttu jäi see Jaapani vägedele alla. Samuti oli deserteerumine Hiina üksustest tõsine probleem kogu sõja vältel. Lisaks oli jaapanlastel paljudes sõja vastasseisudes arvuline ülekaal, hoolimata asjaolust, et Hiina armee oli Jaapani omast mitu korda suurem.[3]
Sõja lõpp
muudaShimonoseki rahu
muuda
Rahukonverents toimus 20. märtsist kuni 17. aprillini, mil allkirjastati Shimonoseki rahuleping. Leping asendas 1871. aastal sõlmitud Hiina-Jaapani sõpruse ja kaubanduse lepet.[4]
Rahulepingu tulemusel pidi Hiina loovutama Jaapanile Taiwani saare ja Penghu saarestiku. Samuti kinnitati lepingus Korea suveräänsust, mis tähendas Hiina süseräänistaatuse kaotamist ja Jaapani mõju kasvu riigis. Algselt pidi Hiina loovutama Jaapanile ka Liadongi poolsaare, kuid Venemaa, Saksamaa ja Prantsusmaa ühine sekkumine sundis Jaapanit sellest nõudmisest siiski loobuma.[4]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Esimene Hiina-Jaapani sõda |
Viited
muuda- ↑ Beauchamp, Edward R.; Schirokauer, Conrad (1995-08). "A Brief History of Japanese Civilization". The History Teacher. 28 (4): 581. DOI:10.2307/494651. ISSN 0018-2745.
{{ajakirjaviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|kuupäev=(juhend) - ↑ Kowner, Rotem (2012-11). "The Sino-Japanese War and the Birth of Japanese Nationalism. By Makito Saya. Translated by David Noble. Tokyo: International House of Japan, 2011. xxv, 184 pp. ¥2,000 (cloth)". The Journal of Asian Studies. 71 (4): 1153–1155. DOI:10.1017/s0021911812001556. ISSN 0021-9118.
{{ajakirjaviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|kuupäev=(juhend) - ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Fung, Allen (1996). "Testing the Self-Strengthening: The Chinese Army in the Sino-Japanese War of 1894-1895". Modern Asian Studies. 30 (4): 1007–1031. ISSN 0026-749X.
- ↑ 4,0 4,1 Schirokauer, Conrad; Lurie, David; Gay, Suzanne (1. jaanuar 2012). A Brief History of Japanese Civilization (inglise). Cengage Learning. ISBN 978-1-133-70926-8.