Esimese öö õigus (film)

1925. aasta film, lavastanud Balduin Kusbock

Esimese öö õigus ehk Jus primae noctis oli 1925. aastal filmistuudios Taara-Film valminud Eesti tummfilm. Selle stsenarist ja režissöör oli Balduin Kusbock ning operaatorid Ernst Treier ja J. Silis.

Esimese öö õigus
Žanr draamafilm
Režissöör Balduin Kusbock
Stsenarist Balduin Kusbock
Operaator J. Silis
Peaosades Mary Melsas,
René Leer,
Heino Vaks,
Niina Kusbock,
Hartius Möller,
Adalbert Kirschenberg,
Carl Treumundt,
Ludmilla Puhmas-Karma,
Johhanes Jea
Filmistuudio Taara-film
Aasta 1925
Esilinastus 27. oktoober 1925
Riik Eesti Eesti
Keel tummfilm / eesti
IMDb profiil
Sissekanne Eesti filmi andmebaasis

Film ei ole säilinud. Sellel oli 9 osa, kogupikkus on teadmata.

Film linastus "Taara-Film" margi all, mis oli Tartus 1924 asutatud filmitootmisfirma, mida tegelikult juhtis Tartu kinode Athena ja Illusion omanik Jaan Otter.

Mängufilm esilinastus 27. oktoobril 1925 korraga kahes kinos: Athenas ja Illusionis. Alates 7. novembrist 1925 näidati seda Tallinna kinodes Grand Marina ja Piccadilly.

Filmi ainese üheks arvatavaks inspireerijaks oli Matthias Johann Eiseni poeem "Kuldja" (1923) ehkki otsest kinnitust sellele pole. Peaaegu kõikides "Esimese öö õiguse" reklaamkuulutustes oli filmi eestikeelsele pealkirjale sulgudes lisatud ka ladinakeelne nimetus - jus primae noctis, mida kannab ka "Kuldja" kümnes laul. Postimehe lühisõnumis (29.10.1925) soovitati samuti filmi sisu paremaks mõistmiseks lugeda Eiseni "Kuldjat".

Sisukokkuvõte

muuda

Helja Vainola on Vabadussõjas halastajaõde. Laatsaretis kohtab ta haavatud Inglise leitnanti John Smithi, kes on sõjas vabatahtlikuna. Noored armuvad, John palub Helja kätt, kuid neiu tahab lõpetada meditsiiniõpingud ülikoolis. Mõne aasta pärast Eestisse naasnult riivab John autoga Helja tallu sõites teel kogemata vana professorit ja viib ta Helja juurde toibuma. Johni palvel räägib teadlane eestlaste ajaloost ning noorpaar kuuleb vana professori käest Eesti sünge mineviku ja jõhkra keskaegse tava - esimese öö õiguse - kohta rahvapärimusloo, mis elustub ekraanil järgmiselt.

Rüütel Uno von Sternhell igavleb mõisas. Hingekarjasel paater Albertil ei tule enam ühtki uut lõbustust pähe. Ajaviiteks prassinud, minnakse lõpuks jahile, kaasas eestlasest paaž Mangu, keda ihaldab rüütliproua Stella von Sternhell. Teel heidab rüütel silma orjapiiga Lindale. Mangu armub kaunisse neidu ja palub luba teda kosida, olles selle nimel valmis kasvõi taas orjaks minema. Isand soostub, kuid otsib võimalust oma kõlvatu kire rahuldamiseks. Selle juhatab talle kätte paater: von Sternhell nõudku mõisahärrade esimese öö õigust. Mõisamehed röövivadki mõrsja otse pulmapeolt, kuid Mangu koos talumeestega tabab nad lossiväravas. Mangu surmab kahevõitluses mõõgaga von Sternhelli, kuid pääseda noorpaaril ei õnnestu. Nad võetakse kinni. Mangu pekstakse mõrsja silme ees surnuks, Linda kaotab mõistuse ja vannub kättemaksu tulevikus.

Vapustatuna kuuldud loost, tänavad Smithid jumalat, et sellised brutaalsed tavad on jäädavalt minevik. Noorpaar sõidab õnnelikult Inglismaale.

Osatäitjad

muuda

Järelkajad

muuda

Filmi vastukaja kodumaal oli üldiselt positiivne. Nii näiteks pidi üks anonüümne kriitik Päevalehes (8.11.1925) seda lausa "esimeseks Eesti ajalooliseks suurfilmiks". Kõige kriitilisem ja nõudlikum oli Karl August Hindrey, kes oma Päevalehe arvustuses (29.10.1925) heitis teosele ette ebaloogilist käsikirja ja selle keskaja draama psühholoogilist vildakust, samuti mõnede näitlejate mängu liigset melodramaatilisust. Hindrey sõnul on filmis liiga palju selliseid "vigu tehtud, mis ka filmi äralõikamisega rasked parandada."[1]

Linateos tõi kaasa Eesti esimese filmi-kohtuprotsessi. Ajaleht Esmaspäev teatas 11. veebruaril 1929 Balduin Kusbocki hagist Taara-Filmi vastu. Uudises märgiti, et firma omanik Jaan Otter olevat filmitegijate "palgad maksmata jätnud" ja "puhaskasu omandanud".

Viited

muuda
  1. KAH. Meie kinolint. Päevaleht, 29. oktoober 1925, nr. 293, lk. 2.

Välislingid

muuda
  NODES