Essentsialism

Essentsialism on lähtumine eeldusest, et teatud tüüpi entiteetidel (või kõigil entiteetidel) on olemus (essentia), mis on iseloomustatav olemuslike omadustega.

Essentsialistlike eelduste järgi nõuab näiteks ühiskonna mõistmine, et tuntaks ära ühiskonnanähtuste tõeline olemus, mis on silmnähtavate eluavalduste taga peidus. Näiteks Platoni ühiskonnateooria on essentsialistlik: riigi nähtavad avaldused on varjulolevate olemuste (eidoste) kahvatud koopiad. Eidoseid näitab meile filosoofiline reflektsioon.

Kierkegaard nimetas essentsialismiks olemuse filosoofiat, mis jätab tähelepanuta üksiku, individuaalse, sest asju ning koguni inimest vaadeldakse mingi olemuse väljendusena. Filosoofid-essentsialistid räägivad vaid inimesest üleüldse, üldisetest seaduspärasustest jms abstraktsest. Essentsialismi inimese-käsitlus on Kierkegaardi arvates robustne lihtsustus. Sellise filosoofia tüüpiline esindaja on Georg Wilhelm Friedrich Hegel. Kierkegaard vastandas essentsialismile olemise filosoofia ehk eksistentsialismi. Selle järgi on iga inimene kordumatu.

Rene Descartes arvas,et hinge essentsiaalne omadus on mõtlemine. Samas on aga kalduvus mõelda palju tarku mõtteid vaid juhuslik omadus. Sellisest veendumisest lähtudes tõlgendatakse ka definitsiooni essentsialistlikult. Taolisele definitsiooni essentsialistlikule käsitusele vastandas Karl Raimund Popper nominalistliku, mida kasutatakse ka teaduses. Popper tõi näiteks definitsiooni Kutsikas on noor koer. Essentsialistliku tõlgenduse korral annab see definitsioon vastuse küsimusele, kes on kutsikas (mis on kutsika olemus?); nominalistliku tõlgenduse korral aga vastuse küsimusele, kuidas nimetada noort koera. Esimesel juhul loetakse definitsiooni kujundlikult öeldes vasakult paremale, teisel juhul paremalt vasakule.

Essentsialism

Vaata ka