Evald Okas
Evald Okas (28. november 1915 Tallinn – 30. aprill 2011[1]) oli eesti maalikunstnik ja graafik.
| Evald Okas | |
|---|---|
| Sündinud |
28. november 1915 Tallinn, Eesti |
| Surnud | 30. aprill 2011 (95-aastaselt) |
| Rahvus | eestlane |
| Haridus | Riigi Kunsttööstuskool, Riigi Kõrgem Kunstikool |
| Tegevusala | maalikunstnik ja graafik |
| Tuntud teoseid | "Giovannina" (1957), "Akt linna taustal" (1957) |
Elukäik
muudaEvald Okas omandas üldhariduse Nõmme Linna 1. Algkoolis ja Tallinna Linna Poeglaste Reaalgümnaasiumis. Seejärel õppis ta 1931. aastast Riigi Kunsttööstuskoolis, mille lõpetas Voldemar Melliku ja August Janseni käe all 1937. aastal dekoratiivmaali erialal. Lõpetanud kiitusega Kunsttööstuskooli, astus ta 1938. aastal Riigi Kõrgemasse Kunstikooli, kus Johannes Greenbergi juhatusel algasid süvenenud maaliõpingud. Ta lõpetas kooli 1940. aastal maalijana.
Juba Kõrgema Kunstikooli õpilasena usaldati talle Kunsttööstuskooli aktiklassi juhendamine.[2] Tema esimesed õpilased olid Esko Lepp ja Siima Škop. Okas hakkas näitustel esinema juba 1939. aastal, mil Kultuurkapital ostis temalt ka esimesed tööd.[3]
Nõukogude okupatsiooni ajal mobiliseeriti ta 1941. aastal Punaarmeesse ning kuulus 1942. aastast Jaroslavli eesti kunstnike kollektiivi. Jaroslavlis tutvus Okas tuntud eesti kunstnikega nagu Aino Bach ja Richard Sagrits. Jaroslavli perioodil valmis kunstnikul sari rindejoonistusi ja -maale, samuti joonistas ta kaasjaroslavlasi. Sageli pidid kunstnikud töötama paaris, Okas pandi paari Eduard Einmanniga. Nende üks ühiseid teoseid kujutas von Sassi punkrit. 1960. aastal valminud graafilist lehte "Surnud maa" on kriitikud nimetanud Nõukogude sõjateemalise kunsti kõige traagilisemaks teoseks.[2]
1944. aastal kutsuti Evald Okas tööle Eesti NSV Riiklikku Kunstiinstituuti. Ta töötas algul maali- ja seejärel aastakümneid graafikakateedris.[2] Tema õpilased on olnud Ludmilla Siim, Tõnis Vint, Peeter Ulas, Marju Mutsu, Herald Eelma, Kaisa Puustak, Marje Üksine, Naima Neidre, Enno Ootsing, Tõnu Soo, Heldur Laretei, Allex Kütt – kogu eesti graafikute paremik mitmest aastakümnest.[2] Okas sai 1954. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi professoriks ning 1993. aastal Tallinna Kunstiülikooli emeriitprofessoriks.
Evald Okas oli aastatel 1963–1971 Eesti NSV Ülemnõukogu ja 1974–1983 NSV Liidu Ülemnõukogu liige.
Nõukogude Liidu Kunstide Akadeemia akadeemiku tiitel võimaldas talle rohkeid välisreise aastail, mil riigipiirid olid tavakodanikule suletud. 1960. aastatel reisis ta Jaapanis, Indias, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Itaalias, Kreekas, Prantsusmaal ja muudes Euroopa riikides.
Looming
muudaEvald Okase varajane looming koosneb suures osas portree- ja aktimaalidest. Teise maailmasõja ajal lõi ta realistlikke ajaloo- ja portreemaale. Pärast sõda jätkas ta sõjatemaatika käsitlemist suuremõõtmelistes kompositsioonides. Okas on koos Elmar Kitse ja Richard Sagritsaga Estonia teatri laemaali autor (1947). Okas tõestas end uuendusliku ja vabameelse meistrina juba sõjajärgsete okupatsiooniaastate ajaloo- ja sõjamaaližanris.
1950. aastate teisel poolel hakkas Okas viljelema graafikat. Ta on loonud üle 3000 portree- ja aktimotiividega eksliibrise. Tänaseks on muutunud rariteediks tema kuivnõelasari "Reisimuljeid Itaaliast" (1961), sari "Pariis" (1962) ning Jaapani-reisist inspireeritud ofordid 1963. aastast.[4]
Evald Okas armastas kujutada artistlikke stseene teatri- ja muusikavaldkonnast, arhitektuuri-, tööstus- ja linnatemaatikat.[4] 1970. aastatest maalis Okas meelelisi akte ja erksakoloriidilisi teatraalseid figuurikompositsioone. Ta tõi eesti maalitraditsiooni ja graafikasse meelelis-erootilise käsitluse kaasaegsest naisest, kujutades läbi kõikide loominguperioodide nii eksootilisi naisartiste kaugetelt maadelt kui ka varjamatult erootilisi naisakte.[4] Tuntuimad teosed: "Giovannina" (tušš, 1957), "Sügis ateljees" ja "Akt linna taustal" (õli, 1957).
- 1939–1940 Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu liige
- 1962 NSV Liidu Kunstide Akadeemia korrespondentliige, alates 1975 NSV Liidu Kunstide Akadeemia akadeemik
- 1963 Firenze Kunstiakadeemia auliige, NSV Liidu rahvakunstnik
- 1972 Leningradi Eksliibriste ja Graafika ühingu auliige
Isikunäitused
muuda- 1958 Tallinnas
- 1960 Moskvas, Kiievis, Odessas
- 1960 "Kalevipoja" illustratsioonid Tallinnas
- 1962 Eesti NSV Riiklikus Kunstimuuseumis Tallinnas
- 1963 Tartu, Kiiev, Kursk, Lvov, Harkov, Simferopol
- 1964 Eesti NSV Riiklik Kunstimuuseum Tallinnas
- 1965 Tallinna Kunstihoone, Stockholm
- 1967 Bakuu
- 1968 Tallinna kunstisalong
- 1975 Tallinna Kunstihoone
- 1977 Moskva
- 1980 Eesti NSV Riiklik Kunstimuuseum
- 1985 Tallinna Kunstihoone
- 1990 Tallinna Kunstihoone
- 1995 Tartu Kunstimuuseum
- 2000 Tallinna Kunstihoone galerii
- 2005 Evald Okase muuseum Haapsalus
- 2005 Evald Okase "MAAL" Tallinna Kunstihoone
- 2006 Exlibris Tallinna Ülikooli raamatukogu
- 2006 Evald Okase graafika Ammende Villa, Pärnu
- 2010 Vabaduse galerii
- 2010 "Evald Okas 95" Disaini- ja Arhitektuurigalerii
Tunnustus
muuda- 1947 Nõukogude Eesti preemia
- 1948 Nõukogude Eesti preemia Estonia teatri laemaali eest
- 1950 Nõukogude Eesti preemia kristallvaasi kujundamise eest
- 1959 Nõukogude Eesti preemia tööde "Mahtra sõda", "Madalmaade sari" eest
- 1961 Lubljana IV rahvusvahelise graafikanäituse preemia
- 1962 NSV Liidu Kunstide Akadeemia hõbemedal "Kalevipoeg" ja "Reisimuljed Itaaliast 1961" eest
- 1962 Suur hõbemedal NSV Liidu Rahvamajanduse Saavutuste Näituse kunstiekspositsioonis esinemise eest
- 1963 NSV Liidu rahvakunstnik
- 1963 Firenze Kunstiakadeemia auliige
- 1965 Nõukogude Eesti preemia graafiliste lehtede eest
- 1965 Lenini orden
- 1975 valiti NSV Liidu Kunstide Akadeemia akadeemikuks
- 1977 Balti liiduvabariikide I eksliibrisebiennaali peapreemia
- 1978 Vilniuse maalitriennaali peapreemia tööde "Tehase ehitus", "Maria Okas" ja "Akt linna taustal" eest
- 1979 Kristjan Raua preemia (maal "Linn ja kunstnik")
- 1985 Eesti NSV riiklik preemia ja sotsialistliku töö kangelase kuldtäht
- 2000 Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
- 2006 Valgetähe III klassi teenetemärk[5]
- 2006 Haapsalu aukodanik
Isiklikku
muudaMaalikunstnik Mari Roosvalti, klaasikunstnik Kai Koppeli ning arhitekti ja graafiku Jüri Okase isa. Maalikunstnik Mara Maria Ljutjuki ja arhitekt Üla Koppeli vanaisa.
Mälestuse jäädvustamine
muuda- 2003. aastal avati Haapsalus Evald Okase muuseum kunstniku teoste püsiekspositsiooniga.
- 24. novembril 2009 esilinastus Kumu Kunstimuuseumi auditooriumis dokumentaalfilm "Evald Okas", mille stsenarist on Juta Kivimäe ja režissöör Tõnu Virve.[6]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Suri kunstnik Evald Okas
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Ikka ainult kunsti pärast
- ↑ Tallinna Kunstihoone Evald Okase maalide näitus Kunstihoones 2005
- ↑ 4,0 4,1 4,2 "Evald Okase muuseum". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. august 2018. Vaadatud 12. märtsil 2007.
- ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
- ↑ Juta Kivimäe: "Evald Okas" Kumus[alaline kõdulink], Sirp, 22. november 2009
Kirjandus
muuda- Villem Raam. "Evald Okas" (monograafia), Kunst 1982
- Jüri Okas, Mari Roosvalt. "Evald Okas" (monograafia), Eesti Keele Sihtasutus 2009, ISBN 9789985792520
Välislingid
muuda- Evald Okase muuseum
- Vernissage
- Reet Varblane. Igavesti vitaalne, Sirp nr 36, 7. oktoober 2005
- Anupõld, E.Ikka ainult kunsti pärast, Videvik
- Ants Juske. Varajane Evald Okas, Eesti Päevaleht, 20. september 2008
- Mari Rebane. Ilmus Evald Okase uus monograafia ERR, 22. aprill 2009
- Olev Remsu. Evald Okase eneseversioon, Sirp nr 48, 18. detsember 2009