Firenze Vabariik

Firenze Vabariik (itaalia keeles: Respublica Florentina) oli linnriik Itaalias Toscana maakonnas keskusega Firenzes.

Firenze Vabariik Repubblica fiorentina 1115–1569
Pealinn	Firenze
Pindala	15 000 km² (1494)
Rahvaarv	750 000 (1494) 50 in/km²
Peamised keeled	ladina, itaalia keele toscana dialekt
Rahaühik	floriin (1252–1533)
Eelnev Järgnev Toscana krahvkond Firenze hertsogkond

Firenze floriini esi- ja tagakülg

Firenze vabariik moodustati 1115. aastal, kui firenzelased tõusid üles Toscana markkrahvkonna vastu ja moodustasid kommuuni. Ajavahemikus 1185–1197 oli Firenze Saksa-Rooma riigi võimu all. 1532. aastal sai Firenze vabariigist Firenze hertsogkond.

14.–16. sajandil oli Firenze vabariik poliitiliselt, majanduslikult ja kultuuriliselt Euroopa esirinnas. Rajati esimesed manufaktuurid, võeti kasutusele palgatööjõud. Firenzes elasid Dante Alighieri, keda kutsutakse ka itaalia keele isaks, Francesco Petrarca ja Giovanni Boccaccio. 1321. aastal asutas Firenze Vabariik Firenze ülikooli.

Eellugu

Esialgne asustus kujunes välja Arno ja Mugnone jõe ühinemiskohal olevale Arno koolmekohale. Arvatavasti eksisteeris etruskide asustus sel kohal juba vahemikus 10. sajand eKr kuni 8. sajand eKr. Fiesolest umbes kuue kilomeetri kaugusel edelas asuva Arno jõe koolmekoha võtsid etruskid kasutusele vahemikus 7. sajand eKr kuni 6. sajand eKr.

Firenze asutamisaastaks peetakse traditsiooniliselt aastat 59 eKr ja asutajaks Julius Caesarit. Võimalik et samal kohal asus Rooma-eelne asula ning mõned ajaloolased toetavad ka hüpoteesi, mille kohaselt purustas Sulla sel kohal asunud asula aastal 80 eKr. Esimene püsisild rajati Arno jõele 123. aastal.

4. sajandil oli Firenze vaheldumisi bütsantslaste ja idagootide võimu all, 6. sajandil langobardide võimu all. 774. aastal vallutas maa Karl Suur ning valdusest sai Toscana krahvkonna osa, kuni markkrahvinna Matilde di Canossa surmani 1115. aastal.

Linnriik koges kolme erineva vabariikliku valitsemiskorraga valitsemist.

Firenze kommuun (1115–1434)

Firenze vabariik moodustati veidi enne markkrahvinna Matilde di Canossa surma 1115. aastal. Vabariigi esimeseks vallutuseks oli naabruses asunud Fiesole linnriigi maade liitmine 1125. aastal. Kirjasõnas on Firenze vabariiki esmamainitud 1138. aastal, kui mitmed Toscana ümbruse linnad moodustasid liidu Baieri hertsogi Heinrich X vastu. Riik oli nominaalselt Püha Rooma riigi osa.

Vabariiki juhtis nõukogu, mida tuntakse ka Sinjoriia nime all. Firenze gildide liikmete poolt iga kahe kuu tagant ametisse valitud gonfaloniere (linna nominaalne juht) valis välja Sinjoriia liikmed.

Laiahaardelise väliskaubanduse toel saatis Firenzet 12. sajandil edu. See omakorda pani aluse rahvaarvu kasvule, mis tõusis 30 000 inimeseni. Edenes ehitustegevus, ehitati mitmeid kirikuid ja paleesid. Õitsengu katkestas keiser Friedrich I Barbarossa sissetung poolsaarele 1185. aastal, misjärel Toscana markkrahv võttis Firenze ja selle maad taas oma võimu alla. Firenzelased taastasid iseseisvuse pärast Püha Rooma riigi keisri Heinrich VI surma 1197. aastal.

Gvelfide ja gibelliinide vastasseis

Gvelfide ja gibelliinide vastasseis 13. sajandil (1216–1260). 1254. aastal vallutas gvelfide võimu all olnud Firenze gibelliinide valitsetud Pisa vabariigi. 1257. aastal sai Firenze podestà'ks gvelfide hulka kuuluv Luca Grimaldi. Gvelfide pealejäämisele järgnes nende lõhenemine "mustaks" ja "valgeks" fraktsiooniks. Lõpuks jäi peale Must klikk ning Valge fraktsiooni liikmed, teiste seas Dante Alighieri, pagendati linnast. 13. sajandi II poolel oli Firenze majandus haripunktis.

Aastatel 1293–1295 rakendatud meetmed ülikute võimu piiramiseks (Ordinamenti di giustizia – "Õigluse dekreedid") kujunesid Firenze põhiseaduse aluseks.

1348.–1350. aasta musta surma laastav mõju Euroopale ja Firenzele. Hinnanguliselt elas Firenzes enne 1348. aasta katku 80 000 inimest. Must surm tappis umbes kolmandiku Euroopa elanikest.

Kaheksa pühaku sõjas (1375–1378) juhtis Firenze Itaalia linnriikide koalitsiooni paavst Gregoriuse vastu. 1361. aastal allutati Volterra.

1345. aastal toimus Firenzes esimene villakraasijate (itaalia keeles ciompi) streigikatse. 1378. aasta juunis alanud ciompi'de vastuhakk tõi Firenzes võimule linna ajaloo kõige demokraatlikuma valitsuse. 31. augustil said Sinjoriia platsile kogunenud ciompi'd lüüa teistelt gildidelt, kelle eesotsas oli lihunike gild.

Pangandus

1397. aasta oktoobris asutas Giovanni di Bicci de' Medici kuulsa Medici panga, mis kestis kuni 17. sajandini. Panga klientide seas oli ka Rooma paavst. Giovanni di Bicci de' Medici surma ajal 1429. aastal olid pangal kontorid Firenzes, Roomas, Veneetsias ja Genovas. Cosimo de' Medici juhtimisel, pärast 1435. aastat laienes pangakontorite võrk ka Pisasse, Milanosse, Bruggesse, Londonisse, Avignoni ja Lyoni.

1406. aastal allutati Pisa vabariik, mis jäi firenzelaste võimu alla kuni Itaalia sõdade alguseni 1494. aastal.

Medicite valitsusaeg

Linnriigi ajalugu on kirju kildkondadevaheliste riigipöörete ja vasturiigipöörete poolest.

Giovanni di Bicci surres sai Cosimost Medicite panga juht. Erinevalt isast asus Cosimo de' Medici püüdlema ka poliitilist mõjuvõimu, asudes selleks kasutama nii oma rahalist mõjukust kui ka häid suhteid vaimuinimestega. Medicite mõjuvõimu kiire suurenemine tegi ärevaks Firenze vanad patriitsiperekonnad, eriti aga Rinaldo degli Albizzi ja Palla Strozzi, kellest esimene asus tegema väga intensiivset propagandat Cosimo kõrvaldamiseks. Aastal 1433 haaras Rinaldo degli Albizzi Firenzes tegeliku võimu enda kätte, tema käsul Cosimo vangistati ja teda süüdistati diktaatorivõimu haaramise püüetes. Albizzi soovis ilmselt Cosimo surma, kuid Signoria otsustas siiski pagendamise kasuks. Cosimo siirdus Veneetsiasse, kuhu siirdusid ka mitmed tema pooldajad. Samaaegselt sattus Firenze aga sõtta Milanoga ning Albizzi seltskonna populaarsus langes kiiresti. Aastal 1434 naasis Cosimo seetõttu võidukalt ja mõjutas sealtpeale surmani tugevasti Firenze valitsemist. Giovanni de' Medici poeg Cosimo de' Medici, keda kutsuti ka Vanaks (Vecchio) või Isamaa isaks (Pater Patriae), valitses Firenzet aastatel 1434–1464. Medicid hoidsid Firenzet oma kontrolli all kuni 1494. aastani.

Cosimo de' Medici suureks teeneks tuleb pidada ka seda, et ta tõi Firenzesse pikaajalise sise- ja välispoliitilise stabiilsuse, mistõttu tema isikuvõimule tugevat vastuseisu ei tekkinud. Välistest jõududest toetasid teda nii paavst, Veneetsia vabariik kui ka Francesco Sforza, kes oli kondotjeer ja hilisem Milano hertsog.

Pärast Cosimo surma sai Firenze valitsejaks (1464–1469) ja Medicite panga juhiks tema poeg Piero di Cosimo de' Medici. Cosimo surma järel päris Piero nii panga kui ka mõjuvõimu Firenze üle. Medicite võim polnud siiski veel kuigivõrd kindlustunud, suur osa Firenze eliidist oli eriti Cosimo viimastel valitsusaastatel muutunud rahulolematuks ning tema surma järel proovisid nad Mediceid kukutada. 1466. aastal alustasid nad Piero äraolekul linnast Veneetsia toetusel riigipöördekatset, kuid Medicite pooldajad suutsid Firenzes rahutused maha suruda, samuti löödi tagasi Veneetsiast lähtuv invasioonikatse. Kuid juba 1467. aastal puhkes uus sõda Veneetsiaga. Piero suutis sõlmida aga laiaulatusliku liidu, kuhu peale Firenze kuulusid veel Milano, Kirikuriik ja Napoli. Nende ülekaalukate vägede ees pidi Veneetsia taanduma ning Itaalias valitses taas rahu.

Lorenzo de' Medici

Suurima õitsengu saavutas Firenze Lorenzo de’ Medici valitsusajal (1469–1492). Kohe pärast Lorenzo võimule saamist 1469. aastal püüti Mediceid järjekordselt kukutada, kuid Lorenzo kõrvaldas selle ohu kiiresti, sest tal oli tugevat välistoetus ning Piero valitsusajal oli Firenze jõukus tuntavalt kasvanud. Aja jooksul muutus Firenze välispoliitiline seisund siiski ebakindlamaks, sest 1471. aastal paavstiks saanud Sixtus IV oli veneetslane ning asus aktiivselt looma Lorenzo-vastast koalitsiooni. Esialgu polnud tal selles erilist edu, kuid kui Firenzes tekkisid 1470. aastate teisel poolel uuesti sisepoliitilised pinged, siis küpses paavsti ja teiste Lorenzo-vaenulike välisjõudude vandenõu. See tipnes 1478. aastal Pazzi vandenõuga. Selle ebaõnnestumise ja vandenõust osa võtnud paavstimeelse peapiiskopi tapmise järel pani Sixtus Firenze aga kirikuvande alla ning kuulutas Lorenzole sõja. Paavstiga liitusid ka Veneetsia ja Napoli, Milano jäi aga erapooletuks. Selles raskes olukorras võttis Lorenzo kogu vastutuse enda peale ning purjetas 1479. aastal Napolisse, kus suutiski kuningat retoorika ja rohkete kingituste abil veenda vaherahu sõlmima. Et Firenze oli suutnud end sinnani küllaltki edukalt kaitsta, pidi ka paavst olukorraga leppima. Firenze vabastati kirikuvande alt ja Lorenzo naasis sinna kangelasena. Järgnenud aastatel suutis Lorenzo hoida häid suhteid kõigi suuremate Itaalia riikidega ning kujundas tugeva Milano-Firenze-Napoli liidu.

Lorenzo Toreda valitsemisajal tegutsesid kuulsad renessansiaegsed kunstnikud: Leonardo da Vinci, Michelangelo, Botticelli, Domenico Ghirlandaio, Antonio Pollaiuolo, Filippino Lippi, Giuliano di Maiano, Andrea del Verocchio jt.

Lorenzo de’ Medici vanim poeg Piero oli võimul kuni 1494. aastani. Piero di Lorenzo de' Medici võimu Firenzes ähvardas 1494. aastal alanud prantslaste sissetung Itaaliasse, Itaalia sõjas (1494–1498). Prantsusmaa kuninga Charles VIII-ga oli liitunud ka Milano hertsog, Medicite kunagine liitlane, samas kui paavst Aleksander VI ajas väga raskesti mõistetavat ning kahepalgelist poliitikat. Piero püüdis seetõttu jääda erapooletuks, kuid Charlesil oli Napolisse tungimiseks vaja läbida ka Firenzele kuuluvad alad. Charles esitas ulatuslikud nõudmised nii raha kui ka kindluste loovutamise osas. Piero püüdis esialgu organiseerida sõjalist vastupanu, kuid enamik firenzelasi oli sellele vastu. Seejärel üritas ta kuningaga läbi rääkida, kuid osutus viletsaks diplomaadiks ning alistus kõigile tema nõudmistele. See tekitas Firenzes suurt viha ning tõi lõpuks kaasa Medicite kukutamise. Charles VIII armee saabumine tiivustas firenzelasi pagendama Piero de' Medici ja kehtestama vabariikliku valitsuse.

Savonarola (1494–1498)

Savonarola hukkamine Sinjoriia platsil 1498. aasta mais. Tundmatu autori maal San Marco muuseumis, Firenzes.

1494. aasta 22./23. detsembri seadusega reorganiseeriti Firenze valitsemissüsteem, likvideeriti Medicite ajal moodustatud Seitsmekümne ja Saja nõukogud ning moodustati endisaegseid Kommuuni ja Kodanike nõukogusid ühendav uus organ, mida hiljem hakati nimetama Suureks Nõukoguks. Sinna kuulusid kõik vähemalt 29-aastased meessoost linnakodanikud, kelle esivanemad olid olnud registreeritud vähemalt ühte kolmest tähtsamast valitavast riigiametist.

Aastatel 1494–1512 oli Firenze linnvabariigi "hingeks" Suur Nõukogu. Tähtsaimaks täidesaatva võimu organiks oli 9-liikmeline Sinjoriia, mille eesotsas oli Gonfaloniere di Giustizia (Õigluse gonfaloniere). Sinjoriia kaheksat ülejäänud liiget nimetati Priori di Libertá'deks (umbes: "vabaduse kaitsjad").

Fanaatikust dominikaani munk Girolamo Savonarola oli üks Firenze poliitilisi juhte aastatel 1494–1498.

Piero Soderini (1498–1512)

1502. aasta 1. novembril valisid kodanikud Piero Soderini eluaegseks Õigluse gonfaloniere'ks, kuna lootsid tagada seeläbi riigile suuremat poliitilist stabiilsust.

1509. aastal alistati pärast mitmekuist piiramist taas kord Pisa vabariik.

Soderini kaotas võimu 1512. aasta septembris, kui paavstiriigi väed kardinal Giovanni de Medici juhtimisel vallutasid Cambrai liiga sõja käigus Firenze ja taastasid Medicite võimu.

1527. aasta vabariik

Medicite võim kukutati teist korda 1527. aasta mais, Cognaci liiga sõja ajal. Taaskehtestati 1494. aasta põhiseadus. Kõrgemaks võimuorganiks sai 200 kodanikust koosnev Suur nõukogu, mis valiti vana, demokraatliku süsteemi järgi.

Firenzelased kapituleerusid 1530. aasta 12. augustil, pärast 11 kuud kestnud piiramist, ning nõustusid Medicite tagasituleku ja valitsemiskorra ümberkorraldamisega. Vabariiklik valitsus saadeti laiali 1532. aastal, kui paavst Clemens VII nimetas Lorenzo Toreda lapselapse Alessandro de' Medici "Firenze vabariigi hertsogiks", muutes seega vabariigi pärilikuks monarhiaks.

Järglased

Firenze hertsogkond (Ducato di Firenze; 1532–1569), Toscana suurhertsogkond (Granducato di Toscana; 1569–1801, 1815–1859). Aastatel 1865–1870 oli Firenze Itaalia Kuningriigi pealinn.

Vaata ka

• Itaalia sõjad
• Itaalia Liiga

Välislingid

• Firenze ajalugu (inglise keeles)
• Firenze peapiiskopkond. Catholic Encyclopedia (1913).