Flandria

Flandria on Belgia 1. järgu haldusüksus, üks kolmest piirkonnast. Asub Belgia põhjaosas.

Flandria
hollandi Vlaanderen
prantsuse Flandre
saksa Flandern
Flandria lipp Flandria vapp
Pindala: 13 522 km²
Elanikke: 6 629 143 (2020)
Rahvastikutihedus: 490 in/km²
Keskus: Brüssel
Ametlikud keeled: hollandi (flaami)

Piirkonnas on ülekaalus hollandi keele kõnelejad.

Haldusjaotus

Flandria halduskeskus on Brüssel.

Suuremad linnad on Antwerpen, Brugge, Gent, Leuven, Mechelen, Kortrijk ja Oostende.

Flandria provintsid

Flandria jaguneb viieks provintsiks: Antwerpeni provints Limburgi provints Ida-Flandria provints Flaami Brabandi provints Lääne-Flandria provints

Ajalugu

Ajalooline Flandria piirkond on tänapäeval jaotatud Prantsusmaa Nordi departemangu, Belgia Ida-Flandria ja Lääne-Flandria ning Madalmaade Kuningriigi, Hollandi Zeelandi provintsi vahel.

Flandria oli asustatud eelajaloolisel ajal. Rauaajal moodustas Kemmelberg olulise keldi asustuse. Julius Caesari ajal olid asukad osa belgidest, mis on kõigi Gallia põhjaosas elavate keldi ja germaani hõimude ühisnimetus. Flandrias olid nendeks menapid, morinid, nervid ja atrebaadid.

Julius Caesar vallutas ala umbes aastal 54 eKr ja rahvastik romaniseerus osaliselt 1. kuni 3. sajandini. Rooma teed, mis ühendas Kölni ja Boulogne-sur-Meri, kasutati kaitseperimeetrina. Lõunas suutis galloromaani rahvastik end alal hoida, samas muutus põhi eikellegimaaks, mis kannatas ka korrapäraste üleujutuste all Põhjamere poolt.

Rannikule ja Schelde alale ilmusid järk-järgult saksi hõimud. Saksid oli roomlaste jaoks üldmõiste ning sisaldas angleid, sakse, jüüte ja eruleid. Rannikukaitse ümber Boulogne'i ja Oudenburgi (Litus Saxonicum) jäi tegutsema kuni umbes aastani 420. Neid linnuseid mehitasid Saksi sõdurid.

Oma emamaalt Toxandriast laienesid Saali frangid edasi Rooma riiki. Esimese rünnaku atrebaadide maale tõrjus aastal 448 Vicus Helena. Kuid pärast Rooma kindrali Aëtiuse mõrva aastal 454 ja Rooma keisri Valentinianus III mõrva aastal 455 ei kohanud Saali frangid enam vastupanu. Duisburgist lähtunud kuningas Chlodio vallutas Cambrai ja Tournai ning jõudis Somme'ini. Pärast tema surma kujunes kaks Saali kuningriiki. Childerich on aastal 463 üles tähendatud kui Tournai kuningas ja Rooma liitlane läänegootide vastu. Ta oli ka Gallia Belgica provintsi haldur. Tema poeg Chlodowech I vallutas aastast 486 alates kogu Põhja-Prantsusmaa.

Keskaeg

Mahajäetud rannik ja Schelde piirkond taasrahvastati osaliselt alates 4. sajandist sakside poolt, kes säilitasid oma germaani kultuuri ja keele. 5. sajandil asusid Saali frangid tänapäeva Põhja-Prantsusmaale ja Vallooniasse, peamiselt ümber Kortrijki, Tournai ja Bavay linna. Nad kohandusid kohaliku galloromaani rahvastikuga. 6. sajandist alates täitsid eikellegimaa kaugemal põhjas frangid Reinimaalt ning muud germaani grupid Madalmaadest ja Saksamaalt.

Sisserändajate esimese lainega tänapäeva Flaami territooriumile kaasnes piiratud ristiusustamine. Sisserändajate kiiluvees püüdsid misjonärid pöörata paganlikku rahvast ristiusku, kuid vähese eduga. Piiskopkonnad taastati tavaliselt hilis-Rooma aegsetes piirides; Söemets eraldas Cambrai piiskopkonda Tongereni piiskopkonnast, samas sai Schelde taas piiriks Cambrai ja Tournai piiskopkondade vahele. Vedastus ja Eleutherius Tournaist määrati taastama Arrasi ja Tournai piiskopkondi. Siiski ei suutnud need piiskopkonnad iseseisvatena säilida. 6. sajandi lõpupoole ühendati Atrechti piiskopkond Cambrai piiskopkonnaga ning 7. sajandi alguses juhtus sama Tournai ja Noyoni piiskopkondadega.

6. sajandi lõpus loodi põhjas Dentelini hertsogkond, kus hiljem moodustus Neustria. Selles hertsogkonnas olid oletatavasti Boulogne'i, Terwaani, Atrechti, Tournai, Cambrai ja Noyoni piiskopkonnad, seega loodepiirkond Põhjamere ja Söemetsa vahel, ala, mille piirid olid väga sarnased hilisema Flandria omadega. Dentelini hertsogkond oli mõeldud peamiselt sõjalise ja strateegilise hoiatusena friisi ja saksi sissetungide vastu. See oli Merovingide riigi sõjalise kaitse nurgakivi. Aastal 600 oli Chlothar II (584–628) sunnitud Dentelini hertsogkonna ajutiselt Austraasiale loovutama, kuid pärast Austraasia kaksikmonarhia taastamist aastal 622/623 hertsogkond tagastati.

7. sajand

6. sajandi lõpus ja 7. sajandil tekkis uus sissevool läänepoolsest Pas-de-Calais'st. See ala oli germaniseeritud 5. sajandil ning sakside ja frankide järglased olid asunud tulevastesse Flandria ja Brabanti hertsogkondadesse. Tulid ka uued grupid germaani asunikke Madalmaadest ja Saksamaalt. Nende uued asualad said sageli oma germaani juhtide nime, millele lisatud -inga haim. -inga haim tähendas 'hõimu X asustust'. Näiteks: Petegem tulenes Petta-inga-haim'ist, mis tähendas 'petta hõimu asustust'.

Flandria kolonisatsioon ja germaniseerimine leidsid aset peamiselt 6. ja 7. sajandil. 7. sajandiks oli rahvaarv tõusnud piisavalt, et alustada religioosse, sõjalise ja haldusliku infrastruktuuri ülesehitust. Keelevaldkonnas stabiliseerus olukord nii, et 8. sajandil võis tekkida suur kakskeelne piirkond lineaarse keelepiiriga. Pas-de-Calais's, mis oli kaua aega tihedalt asustatud, tekkis keelebarjäär 6.-7. sajandil, kuid 9. sajandil algas romaniseerimisliikumine, mis on jätkunud tänapäevani.

Ristiusustamise katsed 6. sajandil piiskoppide, nagu Eleutherius ja Vedastus, poolt nurjusid suuresti. Seega kasutati 8. sajandil teistsugust strateegiat. Uus ristiusustamise katse tehti kuningas Dagobert I mõjul. Ta nimetas mitu pühendunud misjonäri oma kuningriigi lõunaosadest oma kuningriigi kuninglikesse valdustesse põhjaosas. Misjonärid said ülesande asutada sinna kloostreid, mis pidid teenima kui kristluse keskused paganlikus piirkonnas. Nendest keskustest alustati kohaliku elanikkonna kristlusse pööramist.

Aastal 649 asutas Audomar kloostri Sithius (Saint-Bertini klooster) ja aastal 680 asutas Aubertus Arrasi lähistel Saint-Vaasti kloostri. Elanikkonna ristiusustamine oli peamiselt misjonäride, nagu Amandus (Saint-Bavoni klooster ja Saint-Pierre'i klooster Gentis) ja Eligius (ranniku piirkond ja Antwerpen), töö. Oma eluloos mainis Eligius esimesena nime Flandria, kui ta tegi 650. aasta paiku alal ringkäiku.

7. sajandil loodi Flaami territooriumidel esimesed gaud või pagid. Gaud olid haldusüksused civitates jaoks. Gaud 7. kuni 8. sajandini moodustasid aluse Flandria krahvkonnale. Pagus Tornacensis dateeritakse umbes aastast 580 ja 7. sajandist teame me pagus Cambracinsis aastast 663, pagus Taroanensis aastast 649 ja pagus Bracbatensis sajandi lõpust. 8. sajandist teame me pagus Rodaninsis aastast 707, pagus Gandao 8. sajandi esimesest veerandist, pagus Mempiscus aastast 723 ja pagus Flandrensis umbes aastast 745. Viimaks arvestatakse pagus Austrebatensis ja pagus Curtracensis samuti Merovingide gaude hulka.

Karolingid

Aastal 751 õnnestus Karolingidest majordoomustel Merovingid võimult eemaldada ja troon endile hõivata. Viimane Merovingist kuningas Childerich III pandi vangi hilisemasse Saint-Bertini kloostrisse Saint-Omeris ja tema pikad juuksed, kuningavõimu sümbol, lõigati maha.

Karl Suur järgnes oma isale Pippin Lühikesele Neustrias ja Austraasias ning pärast oma venna Karlmanni surma suutis ta kogu Frangi riigi taasühendada. Kuigi ta resideeris Aachenis, veetis ta enamuse ajast oma territooriumidel reisides. Aastal 811 oli tema kontrolli all laevastik, mille oli käskinud ehitada Boulogne'is ja Gentis kaitseks viikingite rünnakute vastu.

Tulevase Flandria piirkond oli majanduslikust seisukohast õitsev piirkond, rea sadamatega piki Schelde jõge: Gent, Tournai, Valenciennes, Cambrai ja Lambres Douais Scarpe jõel, ja mitme meresadamaga: Quentovic, Boulogne ja Isère portus, sadam Yseri jõesuus. Lisaks oli piirkonnas mitu rikast kloostrit, nagu Saint-Bertini klooster, Saint-Bavoni klooster, Saint-Amandi klooster ja Saint-Vaasti klooster.

Karl Suure järglane oli tema poeg Ludwig Vaga. Juba Ludwigi eluajal alustasid tema kolm poega võitlust pärandi pärast. Lõpuks sõlmisid nad mitu lepingut, millest aastal 843 sõlmitud Verduni leping oli otsustav. Need lepingud lõid Ida-Frangi riigi, Kesk-Frangi riigi ja Lääne-Frangi riigi. Lääne-Frangi riik, mille päris Charles II Paljaspea, sisaldas esialgset Flandria krahvkonda, mis ulatus jämedalt Oudenburgi, Aardenburgi ja Torhouti vahele.

Pärast Kesk-Frangi kuningate väljasuremist jagasid Lääne- ja Ida-Frangi riikide valitsejad Meersseni lepinguga aastal 870 Kesk-Frangi riigi omavahel. Nüüd oli Lääne-Euroopa jagatud kaheks pooleks: ühtne Lääne-Frangi riik (hilisem Prantsusmaa) ja Ida-Frangi riigi vürstiriikide lõtv konföderatsioon, millest sai Saksa-Rooma riik.

Põhjas olid need kaks riiki eraldatud Schelde jõega, mis eelnevalt eraldas Lääne-Frangi riigi Kesk-Frangi riigist. See eraldusjoon jäi muutumatuks kuni Karl V ajani.

Flandria krahvkond

Flandria krahvkond kujunes Baldwin I poolt Lääne-Frangi kuninga Charles II Paljaspea tütrega abiellumise järel 862. Baldwin I järglased, Flandria krahvid Baldwin II (kes valitses 879–918), Arnulf I Suur (918–965), Baldwin IV Habemik (988–1035) ja Baldwin V (1035–1067), laiendasid valdusi lõunas Douai ja Arrase linna arvel ning idas üle Schelde jõe, Genti ja Antwerpeniga. Flandria krahvid olid Prantsusmaa kuninga vasallid vasallivaldustega Schelde jõest läänes (Krooni-Flandria, Kroonvlaanderen) ning ka Saksa kuninga vasallid vasallivaldustega Schelde jõest idas (Keiserlik Flandria, Rijksvlaanderen) Saksa-Rooma riigi territooriumitel.

12. sajandil kujunes Flandria kaubanduskeskuseks ja 13. sajandil aga käsitöökeskuseks (Gent ja Ieper), kus Inglismaalt pärinevast villast toodeti kõrgekvaliteedilisi tekstiiltooteid. 13. sajandi alguses osales Flandria hertsog Baldwin IX Neljandas ristisõjas ja Ida-Rooma keisririik (Bütsants) jaotati Veneetsia ning ristisõdijate juhtide vahel. Konstantinoopolisse rajati Ladina keisririik ning keisririigi troonile sai Flandria Baudouin.

13. sajandil oli Gent Euroopa suurim linn Pariisi järel. Gent oli suurem kui London või Köln. Linnamüüriga piiratud alal elas 65 tuhat inimest. Keskajal oli Gent tähtsaim rõivatööstuse linn, sest linnalähedaste jõgede lammid olid lambakasvatuseks väga sobivad. Villatööstus tekitas Genti ümber Euroopa esimese tööstuspiirkonna. Sadamalinna Brugge müüride vahel Flandrias leidsid kaitset villaturg ja rõivatööstus, eriti villast kootud riide tootmine. 13. sajandi algusest peale kuulus Brugge flaami rõivalaatade ringi. Linna kaupmehed asutasid kaubakontoreid teisteski linnades, ka Inglismaal ja Šotimaal. Hansa Liidu kogesid saabus Bruggesse nii palju, et nad ei mahtunud Dammesse ära, ja sadamat laiendati teisel pool Westerscheldet asuvasse Sluisi. 1277 saabus Bruggesse esimene Genova kaubalaevastik, mis pani aluse otsesuhetele Vahemere maadega. Algas kauplemine Levandist pärit vürtsidega. Kapitali sissevool koos uue kaubanduse ja rahanduse võtetega muutis Brugge pangandust täielikult. 1309 avati Brugges börs, mis oli üks esimesi börse maailmas, kui mitte kõige esimene. 1314 saabusid Bruggesse ka Veneetsia laevad.

Valois-Burgundia dünastia

Pärast Louis II surma (1384) abiellus Marguerite de Dampierre Burgundia hertsogi Valois-Burgundia dünastia Philippe Julgega ning kaasvarana liideti Burgundia hertsogkonnaga ka rikkad Flandria, Neversi ja Retheli krahvkond. Meespärijateta Charles Südi tütar abiellus 1477. aastal Saksa-Rooma riigi hilisema keisri Maximilian I-ga ning Flandria liideti Saksa-Rooma riigi territooriumitega, Flandria krahvkonnana.

1581. aastal Hollandi Vabariigi moodustamisel jäi Flandria Hispaania Habsburgide valduste hulka Lõuna-Madalmaades kuni 1714. aastani ja seejärel Austria Habsburgide valduste hulka kuni Prantsuse revolutsioonisõdadeni.