Francis Picabia

Francis Picabia (22. jaanuar 1879 Pariis – 30. november 1953 Pariis) oli prantsuse avangardistlik kirjanik ja kunstnik. Ta avaldas mõju dadaismi ja sürrealismi kujunemisele.

Francis Picabia
Sünninimi	Francis-Marie Martinez Picabia
Sündinud	22. jaanuar 1879 Prantsusmaa, Pariis
Surnud	30. november 1953 Prantsusmaa, Pariis
Rahvus	prantslane
Tegevusala	maalikunstnik
Kunstivool	kubism, dadaism, sürrealism

Algusaastad

Francis Picabia sündis Pariisis prantslannast ema ja hispaania-kuuba päritolu isa, kes töötas Kuuba saatkonnas, peres. Francis oli pere ainuke laps ning tänu vanemate jõukusele tal elu jooksul majanduslikke raskusi ei tekkinud. Ema suri tuberkuloosi, kui Francis oli seitsmeaastane. Tänu isa aristokraatlikele Hispaania juurtele ning enda rahalisele sõltumatusele õppis Picabia 1890. aastatel Fernand Cormoni käe all kunstikoolis École des Arts Décoratifs. Seal olid kunagi kunsti tudeerinud ka van Gogh ja Toulouse-Lautrec.

Picabia müüs oma margikogu ning saadud raha eest laskis ta isale kuuluvatest originaalmaalidest teha koopiad, misjärel müüs originaalid maha. 20-aastaselt hakkas ta end ise maalimisega elatama.

Karjääri algusaastatel 1903–1908 oli ta mõjutatud impressionist Alfred Sisleyst. Väikesed kirikud, teed, Pariisi katused, kaldapealsed – need olid tema varajaste maalide põhiteemad.

Alates 1909. aastast sugenes ta teostesse mõjutusi kubistidelt. Samal aastal abiellus ta Gabrielle Buffet'ga. Picabia jätkas eri stiilide ja materjalidega eksperimenteerimist kogu oma karjääri vältel.

Umbes 1911. aastal liitus ta kunstirühmitusega Puteaux, kus sõbrunes kunstnik Marcel Duchampi ja Guillaume Apollinaire'iga. Rühmitusse kuulusid veel Albert Gleizes, Roger de La Fresnaye, Fernand Léger ja Jean Metzinger. Marcel Duchamp avaldas tema edasisele loomingule suurt mõju. 1912. aastal asutas ta koos Duchampi, Albert Gleizesi, Juan Gris' ja Jacques Villoniga rühmituse Section d'Or. Sellel ajal üritas Picabia arendada "puhast maalimist". See tähendas kunsti, mis ei imiteeri loodust, vaid on võimeline väljendama eri tähendusi ainult vormi ja värvi kaudu. 1913. aastal külastasid Picabia ja ta naine New Yorki, et näha kuulsat näitust, mis tutvustas modernset Euroopa kunsti Ameerikale. Kaks Picabia kõige tuntumat teost "Udnie" ja "Edtaonisl" olid suured abstraktsed kompositsioonid, mis põhinesid tema kogemustel reisist New Yorki.

Järgnevad aastad

Esimene maailmasõda oli oluline aeg Picabia elus, sest sel ajal hakkas ta arendama uut maalimisstiili, mis põhines masinatel. Picabia uskus, et masinatest saab modernse maailma proovikivi. 1919. aastal kohtus ta dadaistidega, kellele pakkusid tema teosed masinatest huvi. 1920. aastatel toimus dadaistide liikumine Tristan Tzara, André Bretoni ja Picabia juhtimisel. 1921. aastal läksid dadaistid omavahel tülli ja Picabia lahkus rühmitusest. Ta jätkas tööd maalikunstnikuna. Aastatel 1924–1928 lõi ta kollaaže ja moonutatud kujudega maale, mida hiljem kutsuti "koletisteks". Paljud teosed olid jäljendatud renessansiteoste järgi. 1930. aastatel tegi Picabia mitmeid lihtsa kompositsiooniga figuure ja abstraktseid kompositsioone. Tema nimi kerkis alguses esile impressionistliku maalijana. Tema teosed eristusid aga sellega, et ta hakkas esimesena maalima mitteobjektiivselt, mis tähendas, et ta teosed olid mõjutatud isiklikest tunnetest ja arvamustest. Järsud pöörakud Picabia loomingus olid tavapärased. Picabia nägi oma kunsti kui elu meeldimiste ja ebameeldivuste väljendust. Sealjuures ei huvitanud teda, kas teemad olid avalikud või privaatsed. Ta nõudis väljendusvabadust isegi siis, kui publiku enamusele ei pruukinud see, mida ta tegi, meeldida.

Francis Picabia ja F. M. Mansfield koos kahe naise ja mehega välikohvikus

Teise maailmasõja aeg

Teise maailmasõja ajal tegi ta aktimaale ning maalis lilletüdrukuid. Esimest korda elus tuli tema põhiline sissetulek maalide müügist saadud rahast. 1940. aastal abiellus ta Olga Mohleriga. Iga kord, kui tema elus toimus suur sündmus, muutus ka tema maalimisstiil. Paljud on öelnud, et tema 1940. aastate maalid olid vaid reklaamide jaoks. Ta maalis populaarseid pilte ajakirjadest ja romantiseeris paare. Karjääri lõpus pöördus ta abstraktse kunsti poole tagasi ja jätkas oma teoste eksponeerimist.

Maalimisstiilid ja tuntumad teosed

"Transparence" Francis Picabia, 1929

Picabia katsetas paljude stiilidega. Tema teostes võis näha nii impressionistlikke, abstraktseid kui ka pseudoklassitsistlikke jooni. Talle meeldisid vastuolud. Tema algusaastate ühisnimetajaks saab pidada abstraktsionismi. 1913. aastal valmisid tal maalid "Udnie" ja "Edtaonisl", mis said ühed teda tuntumad teosed. Neid eksponeeriti koos esimest korda Ameerikas. Seejärel järgnes dadaism. Lisaks maalimisele oli ta nüüd ka aktiivne kirjutaja ning kokkupuutel ajakirja mehaanikutega tekkis tal huvi oma töödes masinlikke figuure esindada. Pärast sõda liitus ta Tzara ja teiste dadaistidega. Üks tuntumaid töid oli näiteks "The Cacodylic Eye" Pariisi dadaismi liikumisest, millel oli üle 50 signatuuri. Mõni aeg hiljem järgnesid kollaažide ja "koletiste" tööd. Koletised olid erksates värvides ja eesmärgiks oli teha nalja moeka kõrgklassi üle, kuhu kuulus ka Picabia ise. Kollaažid sisaldavad mitmesuguseid esemeid, näiteks pintsleid, kaasi, juukseklambreid jne. Seejärel lisandusid maalid, mida kutsutakse läbipaistvateks. Ta lisas oma maalidele erinevaid kihte. Teostest esindavad seda perioodi näiteks "Sphinx" ja "Aello". Järgnesid eklektikateosed – see oli periood, mil ta eksperimenteeris erinevate materjalidega. See oli sõjaeelne aeg, kuid sellele vaatamata tegi ta ülekäike. Sõja ajal sündinud teosed rääkisid popkultuurist ja poliitikast. Paljud tema maalid olid fotopõhised. Pärast sõda naasis ta abstraktsionismi juurde.

Picabia seos meediaga

Meedia tahtis, et keegi seletaks kunsti. Pöörduti Picabia poole, kes oli ainukese Euroopa kunstnikuna saadaval ja nõus seda tegema. Picabia maalid said palju kriitikat, aga võimalust kubisti intervjueerida ei tahetud käest lasta. Picabia intervjuud olid pikad. Ta pakkus oma stiilile ekspressionistlikku seletust. Intervjuud olid tema jaoks nagu mängud, iga intervjuu ajal taasleiutas ta ennast. Seega on erinevatel ajalehtedel ja ajakirjadel tema kohta erinevad arvamused.

Paljude kunstnike jaoks on muutusehetk see hetk, kui nad avastavad enda stiili. See on stiil, mida nad kasutavad kogu oma karjääri jooksul. Picabia jaoks oli muutusehetk siis, kui ta sai aru, et ta võib käsilolevast stiilist loobuda, kui see talle enam ei sobinud. Picabia ütles: "Mulle meeldib leiutada, kujutada, teha endast igal hetkel uus mees ja siis ta unustada, unustada kõik." Kogemus ennast New Yorgis leiutada inspireeris Picabiat iseennast oma ülejäänud elu pidevalt taasleiutama.

Pärand

Picabia on ennekõike tuntud dadaismi eestvedajana ja kubistina, selle kõrval on tema hilisemad teosed vähem tuntud. Paljud kunstnikud, sealhulgas Sigmar Polke ja Nicole Eisenman, on võtnud Picabiast eeskuju. Marcel Duchamp kirjeldas Picabia karjääri kui seeriat kaleidoskoopilisi kunstielamusi, milles esineb järjepidevaid vastuolusid. Picabia teostes on näha, kuidas maalid on pidevas muutumises ja taasleiutatavad. Maal paneb vaatajaid tundma keerulisi emotsioone ja loob nende enda arusaama. Tema maalid annavad edasi sõnumit: tähendus ei tohiks muutuda seisvaks ja tardunuks. Picabia ei loobunud kunagi muutustest. Tema teosed kutsuvad vaatajaid seisma vastu segadustele, mis maailmaga tekkida võivad. Kui paljud kunstnikud arvasid, et abstraktne ja figuratiivne kunst peaksid seisma lahus, tegi Picabia hoopis vastupidist ja ühendas neid.

2003. aastal müüdi oksjonil André Bretonile kuulunud Picabia maal 1,6 miljoni USA dollari eest.

Galerii

• 
  "Caoutchou", 1909, õli lõuendil
• 
  "Transparence - Sphinx", 1929, õli lõuendil, 131 × 163 cm, Pompidou Keskus
• 
  Agnes E. Meyer ja Francis Picabia, 26,8 × 26,8 cm
• 
  Francis Picabia oma stuudios, u 1912