Francisco de Zurbarán
Francisco de Zurbarán (ristitud 7. novembril 1598, Fuente de Cantos – 27 august 1664 Madrid) oli hispaania, eelkõige Sevilla barokkmaalikunstnik. Ta on tuntud religioossete maalide poolest, millel kujutab munkasid, nunnasid, pühakuid ja märtreid[1], kuid ta on maalinud ka vaikelusid.
| Francisco de Zurbarán | |
|---|---|
| Sünninimi | Francisco de Zurbarán |
| Sündinud |
1598 Fuente de Cantos, Badajoz, Extremadura, Hispaania |
| Surnud |
27. august 1664 (64-aastaselt) Madrid, Hispaania |
| Rahvus | hispaanlane |
| Haridus | Sevilla |
| Tegevusala | maalikunstnik, pedagoog |
| Kunstivool | barokk |
| Tuntud teoseid | "Immaculata", "Püha Margaret karjusena", "Püha Franciscus" |
| Mõjutatud | Caravaggio, Velázquez, Murillo, Tizian |
| Mõjutanud | Bernabé de Ayala, Juan Caro de Tavira |
Zurbarán esindab hispaania tenebrismi, tema maalilaad on tume ja müstiline ning valguse ja varju kontrastidega on loodud pühalik meeleolu. See sarnaneb itaalia barokkmaalikunstniku Michelangelo Caravaggio teostega, kus on samuti jõulised kontrastid. [2][3][4]
Elu ja töö
muuda
Zurbarán sündis 1598. aastal Extremadura maakonna väikelinnas Fuente de Cantosis ja ristiti sama aasta 7. novembril.[5][6] Tema isa Luis de Zurbarán oli pudukaupmees, ema nimi oli Isabel Marquez.[6] Noorena tegi Francisco de Zurbarán söega visandeid, 1614. aastal saatis isa ta kolmeks aastaks õpipoisiks Sevilla kunstniku Pedro Díaz de Villanueva juurde, kuid sellest kunstnikust on vähe teada.[7]
Zurbaráni esimene abielu sõlmiti 1617. aastal temast üheksa aastat vanema naise Maria Paetiga. 1625. aastal, pärast kolmanda lapse sünnitamist, naine suri. 1625. aastal abiellus Zurbaran uuesti, uus naine oli jõukas lesk Beatriz de Molares.[7]
17. jaanuaril 1626 sõlmis Zurbarán lepingu Sevilla dominiiklaste kloostri San Pablo el Reali ülemaga, et maalida ordule kaheksa kuuga 21 maali. 14 tellimustööna valminud maalil on kujutatud püha Dominicuse elu, teistel maalidel on püha Bonaventura, püha Aquino Thomas ja neli kirikuõpetlast. Tellimus oli edukas ja sellega algas Zurbaráni kunstnikukarjäär. 29. augustil 1628 sai kunstnik järgmise suure tellimuse, mil Sevilla mertsedariaanide kerjusordu tellis 22 maali oma ordu kloostrile. 1629 kutsus Sevilla eliit Zurbaráni alaliselt Sevilla linna elama, kuna kunstnik oli selleks ajaks saavutanud seal juba kuulsuse. Tema kunsti hinnati ja tema sealviibimine mõjus linna mainele hästi. Ta võttis kutse vastu ning kolis linna ühes oma naisega, kolme lapsega esimesest abielust, sugulase Isabel de Zurbarániga ja kaheksa sulasega.[8] 1639. aastal suri tema teine naine Beatriz de Morales.[7]
Juba varakult tutvus Zurbarán hispaania baroki kõige suurema maalikunstniku Diego Velázquezega. 1630ndate paiku oli Zurbarán määratud kuningas Felipe lV maalijaks. On lugu sellest, kuidas kord olevat monarh oma käe asetanud kunstniku õlale lausudes: “Maalija kuningale, maalijate kuningas”.[4]. Alates 1630. aastate lõpust tegi Zurbaráni töökoda mitmeid maale ekspordiks Lõuna-Ameerikasse. 7. veebruaril 1644 abiellus Zurbarán kolmandat korda, ka seekord jõuka lese Leonor de Torderiga. Hilisemas eas jäid tema kunstnikustaatus ja looming nende kaasaegse sentimentaalse Sevilla barokkmaalija Bartolomé Esteban Murillo varju. Küllap ajendas vähene tellijate arv Zurbaráni 1658. aastal Madridi kolima, kuhu ta jäi oma surmani. On levinud müüt, et Zurbarán suri vaesuses, kuid tegelikult oli tema vara väärtus surma ajal umbes 20 000 reaali.[3][7]
Stiil
muudaZurbarán maalis realistlikus stiilis ning tema teostele on iseloomulik niinimetatud keldriluugivalgus. Suurem osa teosest on dramaatiliselt ja müstiliselt tumedates toonides ja figuurid hämaruses, ent teatud kohtadele langeb salapärasest allikast pärinev hele valgusvihk[1]. Selline valguse ja varju järsk kontrast ehk chiaroscuro (itaalia 'hele-tume') on ka Caravaggio teostes, kuid on teadmata, kas Zurbaránil oli võimalus Caravaggio teoseid näha, et sealt mõjutusi saada.[7]
Sevillas elades ja töötades saavutas Zurbarán meisterlikkuse, mis ületas teiste kohalike Sevilla maalijate oma. Hispaania tundelisele barokile iseloomulikult väljendas ta emotsioone ja hingestatust realistlike ja teatraalsete vahenditega. Zurbaráni loomingut saab võrrelda sel ajal Hispaanias populaarsete rahvuslike polükroomsete puuskulptuuridega, näiteks Sevilla skulptorite Juan Martínez Montañési ja Pedro de Mena loominguga[4].
Zurbarán maalis figuurid otse natuurist, tihti on tema figuurid lamavas asendis, mis toob esile langeva kanga. Ta kujutas eriti meisterlikult heledaid kangaid, seetõttu kuulus palju tema maale kartuuslastele, kelle ordul on valged rüüd. Zurbarán pidas terve oma viljaka karjääri jooksul kinni rangetest maaliprintsiipidest, mis varieerusid vaid mõnel korral tavapärasest. Tema tuntus piirdus vaid Hispaaniaga, lisaks jõudis tema teoseid ekspordina ka Hispaania kolooniatesse (tõsi, palju läks ka teekonna ajal põhja).
Ta maalis enamasti rangeid ja askeetlikke religioosseid palvehetki, kus vaim on alistamas liha, kompositsioonis oli sageli vaid üks figuur. Zurbaráni stiil on tagasihoidlikum ja piiratum kui Caravaggiol, toonid on tihti sinakad. Efektselt mõjuvad detailideni viimistletud esiplaanid, mida kujundab valgus ja vari. Taust on tihti ilmetu ja tume. Zurbaránil oli raskusi sügavuse kujutamisega, taustal olevad interjööri või eksterjööri esemetel puudub ruumilisus ja nad näivad tasapinnalistena.
Zurbaráni hilisemas loomingus on näha Murillo ja Tiziani stiili mõjutusi, pintslilöök on vabam ja kontrastid mahedamad.[7] Arvatakse, et Zurbaráni range kompositsioon avaldas kõige rohkem mõju hispaania hilisbaroki kunstnik Juan Sanchez Cotanile. Zurbaráni peamised õpilased olid Bernabé de Ayala, Juan Caro de Tavira ja vennad Polancod, teiste õpilaste seas oli Ignacio de Ries.[7]
Kunstiline pärand
muuda1631. aastal maalis Zurbarán suuremõõtmelise altarimaali “Aquino Thomase apoteoos”, mis nüüd asub Sevilla kunstimuuseumis. Ta lõi teose püha Thomase kooli kirikule. See on Zurbaráni suurim kompositsioon, kujutatud on Kristust, Madonnat, pühakuid, kuningas Karl V koos rüütlitega ja peapiiskop Dezat, kooli asutajat, koos munkade ja teenijatega. Kõiki isikuid on kujutatud üleelusuuruselt. Enne seda teost olid kunstnikul valminud mitmed teosed Sevilla katedraali altariretaablile. 1628. ja 1634. aasta vahel maalis Zurbarán neli stseeni püha Petrus Nolascusi elust pühaku asutatud Halastaja Neitsi Maarja ordu peakloostrile. Santa Maria de Guadalupe kuninglikule kloostrile maalis ta mitmesuguseid suuremõõtmelisi teoseid, millest kaheksa on püha Hieronymuse teemal. Sevilla püha Pauluse kirikule maalis ta kuulsa ristilöödud Lunastaja, töö on hallide toonidega grisaille-tehnikas, mis loob marmori illusiooni. 1639. aastal lõpetas ta Jerenzi kartusiaanide kõrge altarimaali. Madridis Buen Retiro palees on neli suurt lõuendit, mis kujutavad Heraklese tööd, need on ainsad mütoloogilise ainesega teosed Zurbaráni loomingus.[7] Zurbaráni suuremõõduliste teoste hulka kuulub ka täispikkuses elusuuruses figuur põlvitavast ja pealuud hoidvast püha Franciscusest. Seeria esiisa Jakobist ja tema 12 pojast asub Aucklandi lossis Bishop Aucklandis Kirde-Inglismaal.
1835. aastal konfiskeeriti kloostritelt Zurbaráni teosed ja eksponeeriti need Cádizi muuseumis Hispaanias.
Zurbaráni looming oli esitatud 1987. aastal New Yorgi Metropolitani kunstimuuseumis toimunud suurel näitusel, mis rändas 1988 Pariisi Galeries Nationales du Grand Palais'sse.[9] 2015 eksponeeris Madridi Thyssen-Bornemisza muuseum Zurbaráni loomingut.[10]
Kokkuvõte
muudaFrancisco de Zurbaráni looming on näide hispaania barokkmaali kuldaja viljakusest, kus religioosne kunst oli olulisel kohal. Suurima ja olulisima perioodi oma elust veetis kunstnik barokiaja-Hispaania tähtsaimas kunstikeskuses ja kaubalinnas Sevillas. Zurbaráni realistlikus stiilis teosed on sügavalt religioossed ja tundelised, mõjutusi sai ta muuhulgas ka hispaania polükroomsetelt puuskulptuuridelt. Teoste pühalikku meeleolu annab edasi meisterlik valguse ja varju kontrastide käsitlus. Zurbaráni kaasaegsed olid hispaania maalikunstnikud Velázquez ja Murillo ning skulptor Montañés.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Francisco de Zurbarán |
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 Jaak Kangilaski (2010). Kunstikultuuri ajalugu. Renessansist impressionismini. Tallinn: Kunst. Lk 130-131.
- ↑ Marco Bussagli, Mattia Reiche (2009). "Baroque & Rococo". Sterling Publishing Co., Inc. Vaadatud 22.10.2019.
- ↑ 3,0 3,1 Pérez, Javier Portús (2004). "The Spanish Portrait: From El Greco to Picasso". Museo Nacional del Prado. Vaadatud 22.10.2019.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 David Piper (2006). Kunstiajalugu. Varrak.
- ↑ Ann Sutherland Harris (2005). "Seventeenth-century Art and Architecture". Laurence King Publishing Ltd. Vaadatud 22.10.2019.
- ↑ 6,0 6,1 "Zurbarán, 1598-1664". Phaidon Publishers. 1953.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 Gallego, Julian & Jose Gudiol (1977). Zurbaran 1598-1664. New York: Rizzoli.
- ↑ "Francisco de Zurbarán". The National Gallery. Vaadatud 22.10.2019.
- ↑ Baticle, Jeannine, Yves Bottineau, Jonathan Brown, Alfonso E. Pérez Sánchez (1988). "Zurbarán". Met publication. Vaadatud 22.10.2019.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ "Zurbarán. A New Perspective". Thyssen-Bornemisza National Museum.