Freedom House

Freedom House on Ameerika Ühendriikides paiknev ja Ühendriikide valitsuse rahastatud valitsusväline organisatsioon, mis propageerib demokraatiat, poliitilist vabadust ja inimõigusi ning teeb vastavasisulist teadustööd. Freedom House asutati 1941. aasta oktoobris. Wendell Willkie ja Eleanor Roosevelt olid organisatsiooni esimesed aueesistujad.

Organisatsiooni koostatud iga-aastasele aruandele "Freedom in the World", mis hindab iga riigi poliitiliste ja kodanikuvabaduste määra, viitavad sageli politoloogid, ajakirjanikud ja poliitikakujundajad. Samuti on Freedom House'il teisi olulisi aruandeid, näiteks pressivabadust ja internetivabadust puudutavad aruanded, mis jälgivad tsensuuri, ajakirjanike hirmutamist ja nendevastast vägivalda ning avalikkuse ligipääsu informatsioonile.

Ajalugu

Freedom House loodi 31. oktoobril 1941. Selle asutajate seas olid Eleanor Roosevelt, Wendell Willkie, Mayor Fiorello La Guardia, Elizabeth Cutter Morrow, Dorothy Thompson, George Field, Herbert Agar, Herbert Bayard Swope, Ralph Bunche, Father George B. Ford, Roscoe Drummond ja Rex Stout. Organisatsiooni tegevjuht oli kuni 1967. aastal pensionile minekuni George Field (1904–2006).

Freedom House tekkis kahe grupi ühinemisel ja Ameerika Ühendriikide presidendi Franklin D. Roosevelti toetusel, et edendada avalikkuse toetust Ameerika osalusele Teises maailmasõjas ajal, mil ühiskonnas prevaleeris isolatsionalistlik meelsus. George Field kavandaski idee, et eri huvirühmad, kelle tegevused selles osas kattusid, koondataks ühe katuse alla loomaks Freedom House'i ja edendamaks vabaduse põhimõtete konkreetset rakendamist. Freedom House'i esimesed peakontorid paiknesid New Yorgis, 1942. aastast aadressil 32 East 1st Street ja 1945. aastast 20 West 40th Street, millest sai Willkie mälestushoone.

1940. aastatel spondeeris Freedom House mitut mõjukat raadiojaama, nagu The Voice of Freedom ja Our Secret Weapon.

Pärast sõja lõppu jätkas Freedom House võitlust 20. sajandi teise totalitaarse ohu vastu, milleks oli kommunism. Organisatsiooni liidrid leidsid, et parim relv totalitarismi vastu on demokraatia levik. Freedom House toetas Marshalli plaani ja NATO asutamist. Freedom House toetas ka president Johnsoni valitsuse poliitikat Vietnami sõja osas.

Freedom House oli väga kriitiline McCarthyismi osas. 1950. ja 1960. aastatel toetas organisatsioon Ameerika Ühendriikide kodanikuõiguste liikumist ja selle juhtkonnas oli mitu olulist kodanikuõiguste aktivisti. Samas oli Freedom House kriitiline selliste kodanikuõiguste liikumise liidrite nagu Martin Luther King juuniori osas, seda nende sõjavastase aktivismi tõttu. Freedom House toetas Andrei Sahharovit ja teisi Nõukogude dissidente ning ka Poola liikumist Solidaarsus. Freedom House abistas postkommunistlikke ühiskondi iseseisva meedia, valitsusväliste mõttekodade ja valimispoliitika kesksete institutsioonide rajamisel.

Freedom House väidab, et on vastu seisnud Kesk-Ameerika ja Tšiili diktatuuridele, apartheidile Lõuna-Aafrikas, Praha kevade allasurumisele, Nõukogude Liidu sõjale Afganistanis, genotsiidile Bosnias ja Rwandas, inimõiguste rikkumistele Kuubas, Birmas, Hiinas ja Iraagis. Organisatsioon on võidelnud demokraatia aktivistide, usklike, ametiühingute, ajakirjanike ja vabaturumajanduse pooldajate eest. Viimasel ajal on Freedom House toetanud kodanikke neid praeguses režiimis valitsevate väljakutsetega näiteks Serbias, Ukrainas, Kõrgõzstanis, Egiptuses, Tuneesias ja mujal. Freedom House on teinud koostööd kohalike aktivistidega kodanikuühiskonna toetamisel, toetanud naiste õigusi, võidelnud piinamisohvrite õiguste eest, kaitsnud ajakirjanikke ja abistanud poliitiliselt keerulistes olukordades inimõiguste edendamisega. Freedom House'i sissetulek pärineb suures osas Ameerika Ühendriikide valitsuse rahastusest.

Organisatsioon

Freedom House on mittetulunduslik organisatsioon. Selle peakontor asub Washingtonis ja mitmed välikontorid umbes tosinas riigis, seal hulgas Ukrainas, Ungaris, Serbias, Jordaanias, Mehhikos ja ka Kesk-Aasia riikides.

Freedom House'i juhatus koosneb äri- ja tööjuhtidest, endistest kõrgetest valitsusametnikest, teaduritest, kirjanikest ja ajakirjanikest. Kõik juhtkonna liikmed on Ameerika Ühendriikide praegused elanikud. Organisatsioon ei seosta end kummagi Ameerika erakonnaga, vabariiklaste ega demokraatidega. Mõned praegustest juhtkonna liikmetest on Kenneth Adelman, Farooq Kathwari, Azar Nafisi, Mark Palmer, P.J. O'Rourke and Lawrence Lessig, ning eelnevalt on nende seas olnud Zbigniew Brzezinski, Jeane Kirkpatrick, Samuel Huntington, Mara Liasson, Otto Reich, Donald Rumsfeld, Whitney North Seymour, Paul Wolfowitz, Steve Forbes and Bayard Rustin.

Aruanded

Freedom in the World

Alates 1972. aastast annab Freedom House välja iga-aastast aruannet "Freedom in the World", mis käsitleb demokraatlike vabaduste määra eri riikides ja territooriumitel ning annab hinnangu kodaniku- ja poliitiliste vabaduste olukorrale skaalal 1st (kõige vabam) 7ni (kõige vähem vaba). Alates 2003. aastast loetakse riiki ’osaliselt vabaks’ vahemikus 3.0–5.0 ja ’mitte vabaks’ vahemikus 5.5–7.0.

"Freedom in the Worldi" aruandeid kasutavad sageli politoloogid oma uurimustes. Nendes aruannetes käsitletud klassifikatsioone peetakse kõrgelt korreleeruvaks teiste demokraatiahinnangutega, mida sageli uurijad kasutavad.

Näidisküsimused, mille põhjal aruannetes hinnanguid antakse: "Kas riigipea ja/või valitsusjuht valitakse vabade ja õiglaste valimiste teel?" "Kas on olemas sõltumatu kohtusüsteem?" "Kas on olemas vabad ametiühingud ja kas toimuvad efektiivsed palgaläbirääkimised?" "Kas on olemas vabad professionaalsed ja teised eraorganisatsioonid?" Freedom House'i küsitlustes käsitletavad õigused ja vabadused tulenevad suurel määral inimõiguste ülddeklaratsioonist.

Uurimis- ja hinnanguprotsessis kaasatakse mitutkümmet analüütikut ja akadeemilist nõuandjat. Analüütikud kasutavad riikide aruannete tarbeks informatsiooni saamiseks nii välismaised kui ka kohalikke uudisteülevaateid, akadeemilisi analüüse, valitsusväliseid organisatsioone, mõttekodasid, isiklikke töö- ja erialaseid kontakte ning külastusi vastavatesse regioonidesse.

Hinnangud riikidele ja territooriumitele annavad iga valdkonna eest vastutavad analüütikud. Hinnangud vaadatakse üle individuaalselt ja võrdlevalt kuuel regionaalsel kohtumisel: Aasia-Okeaania, Kesk- ja Ida-Euroopa ja endine Nõukogude Liit, Ladina-Ameerika ja Kariibid, Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika, Sahara-tagune Aafrika, Lääne-Euroopa. Kohtumised kaasavad lisaks Freedom House'i töötajatele ka analüütikuid ja nõuandjaid, kes on spetsialiseerunud vastavale regioonile. Hinnanguid võrreldakse eelneva aasta omaga ning tehakse kindlaks, et ülevaated on terviklikud ja võrreldavad ka regiooniüleselt.

Freedom of the Press

Freedom of the Pressi indeks on iga-aastane meedia sõltumatust käsitlev uuring, mis hindab printimise, levitamise ja internetivabaduse määra üle maailma. Selle tulemusena avaldatakse arvuline järjestus ja iga riiki hinnatakse ’vabaks’, ’osaliselt vabaks’ või ’mitte vabaks’. Arvesse võetakse iga riigi legaalset keskkonda meedia kajastamiseks, olukorrast informeerimist mõjutavaid poliitilisi surveid ja majanduslikke tegureid, mis mõjutavad informatsioonile ligipääsu.

"Freedom of the Pressi" uuringut on tehtud alates 1980. aastast. Sellest saadavaid leide kasutatavad tihti valitsused, rahvusvahelised organisatsioonid, akadeemikud ja meedia paljudes riikides. Riikidele antakse hinnang vahemikus 0 (parim) kuni 100 (halvim), mis põhineb 23 küsimusel, mis jagunevad kolmeks alakategooriaks: legaalne keskkond, poliitiline keskkond ja majanduskeskkond. Riikides hindega vahemikus 0–30 hinnatakse meedia ’vabaks’, vahemikus 31–60 ’osaliselt vabaks’ ning vahemikus 61–100 ’mitte vabaks. Igal aastal välja antud ülevaated ja hinnangud peegeldavad eelneva aasta olukorda.

Uuring põhineb universaalsetel kriteeriumitel ja arvestab kultuurilisi erinevuseid, mitmekülgseid rahvuslikke huvisid ning majandusarengut.

Freedom of the Net

Freedom of the Net aruanded annavad hinnanguid internetivabaduse olukorra kohta eri riikides üle maailma. Uuringus käsitletavad riigid on valim geograafiliselt mitmekesistest, varieeruva majandusliku arengutasemega ning erinevate poliitiliste ja meediavabadustega riikidest. Uuringutes küsitakse küsimusi ning edastatakse tulemusi vastavalt kolmes valdkonnas:

• Takistused ligipääsule: infrastruktuurilised ja majanduslikud barjäärid ligipääsule; valitsuse püüded blokeerida teatud rakendusi või tehnoloogiaid; legaalne ja omandikontroll interneti ja mobiilside juurdepääsu levitajate üle.
• Piirangud sisule: veebilehekülgede filtreerimine ja blokeerimine; muud tsensuuri vormid; sisumanipulatsioon; veebiuudiste meedia mitmekesisus; digitaalmeedia kasutamine sotsiaalse ja poliitilise aktivismi jaoks.
• Kasutajaõiguste rikkumised: legaalsed kaitsed ja piirangud internetitegevustele; järelevalve ja privaatsuse piiramine; tagajärjed veebitegevusele, nagu legaalne süüdimõistmine, vangistus, füüsilised rünnakud või muud tagakiusamise vormid.

Tulemused kolmest valdkonnast koondatakse üldskooriks (0–100), mille järgi riigid tulemusega vahemikus 0–30 on ’vabad’, 31–60 ’osaliselt vabad’ ja 61–100 ’mitte vabad’.

2015. aasta oktoobriks oli Freedom House aruandest väljastanud kuus väljaannet. Esimene väljaanne 2009. aastal uuris 15 riiki, teine väljaanne 2011. aastal käsitles 37 riiki, kolmas 2012. aastal 47, neljas 2013. aastal 60, viies 2014. aastal ja kuues 2015. aastal kumbki 65 riiki.

Freedom House annab igal aastal välja ka muid aruandeid ja eriraporteid.

Muu tegevus

Lisaks aruannetele koostamisele osaleb Freedom House erinevates huvikaitse algatustes, mis 2020. aastatel on suunatud Põhja-Koreale, Aafrikale ja usuvabadusele. Freedom House'il on kontoreid mitmes riigis, kus edendatakse ja abistatakse kohalikke inimõigustealaseid töötajaid ja valitsusväliseid organisatsioone.

Freedom House on IFEX liige, mis on rohkem kui 80 valitsusvälisest organisatsioonist koosnev globaalne võrgustik, mis monitoorib väljendusvabaduse rikkumisi üle maailma ning kaitseb ajakirjanikke, kirjanikke ning teisi, keda väljendusvabaduse õiguse praktiseerimise eest on vastutusele võetud. Samuti avaldab Freedom House iga nädal analüüsi pressivabaduse kohta Hiinas.

Süstemaatilised hinnangud

"Freedom in the Worldi" aruannet on kritiseeritud selles Raymond D. Gastili poolt kasutatava metoodika poolest. Kenneth A. Bollen leidis, et aruandes kasutatavad tõendid põhinevad liiga vähestel juhtumitel. Bollen uuris mitme muutuja statistikat kasutades ideoloogilise kallutatuse olemasolu, ning leidis, et Gastili meetodite tulemuseks on kallutatus marksistlik-leninistlike riikide vastu ning kristlike riikide poolt. Teisalt on teised kriitikud leidnud 1980. aastate aruannetest kallutatust leninistlike riikide poolt.

1990. aastal vastas Gastil kriitikale ning ütles, et see põhineb valdavalt arvamustel Freedom House'i kohta, mitte aga uuringutulemuste detailsel analüüsimisel. Vastavalt Gastil (1982) ja Freedom House (1990) allikatele, ’vabaduse’ definitsioon rõhutab vabadusi kui õigusi, mitte aga vabaduse praktiseerimist. Näitena on toodud Ameerika Ühendriike, kus kodanikel on vabadus moodustada parteisid ning valida, kuid samas presidendivalimistel osalevad ainult pooled kodanikest ning vaid kaks parteid võtavad õieti sõna.

Samas Mainwaring, Brink ja Perez-Linanhe on leidnud, et "Freedom in the Worldi" uuring on tugevas positiivses seoses (vähemalt 80%) veel kolme demokraatiaindeksiga. Sellest hoolimata leidsid nad, et Freedom House'i puhul leidub kahte tüüpi süstemaatilist kallutatust: vasakpoolseid hinnati poliitilistel kaalutlustel negatiivsemalt ning muutused hinnangutes sõltusid mõnikord kriteeriumite muutumisest, mitte tegelike tingimuste muutusest. Siiski nende autorite enda indeks ning ka Adam Przeworski indeks olid tugevas lineaarses korrelatsioonis Freedom House'i omaga.

Freedom House aga säilitab oma seisukohta, et nende metodoloogia on süstemaatiline ja nende nägemus vabadusest ei ole kultuurist kallutatud, vaid põhineb elementaarsetel poliitilistel õigustel ja kodanikuõigustel, mis tulenevad inimõiguste ülddeklaratsioonist.