Geotektoonika
Geotektoonika on geoloogiline teadusharu, mis uurib Maa välisosa suuremõõtmelist ehitust, arengut ja teket.
Mis on Maa välisosa ehk kust jookseb piir Maa sees, millest allpool toimuvad protsessid ei kuulu geotektoonika valdkonda, pole üheselt selge. Tihti tõmmatakse piir 670 km sügavusele, sest sellest allpool ei esine maavärinate koldeid. Sellest piirist kõrgemal asuvat kihti nimetataksegi tavaliselt tektonosfääriks.
Geotektoonika on tihedais seoseis struktuurigeoloogiaga. Erinevalt struktuurigeoloogiast on geotektoonika uurimisobjektiks regionaalse või planetaarse ulatusega geoloogilised struktuurid. Seega võib öelda, et geotektoonika on suuremõõtmeliste struktuuridega tegelev struktuurigeoloogia. Kahe distsipliini vahel ei ole siiski teravat piiri. Struktuurigeoloogiat peetakse geotektoonika osaks.
Tänapäevasele geotektoonikale ja geoloogilisele paradigmale paneb aluse laamtektoonika teooria, mis loodi 20. sajandi 60. aastatel. Geotektoonika oli olemas ka enne laamtektoonika loomist, kuid tolleaegsed teadmised on nüüdisajaks ajale jalgu jäänud. Et laamtektoonika kui mõiste on geotektoonikast tuntum, arvatakse mõnikord ekslikult, et laamtektoonika on teadusharu, mis käsitleb geotektoonilisi küsimusi.