Girolamo Savonarola

Girolamo Savonarola (21. september 1452 Ferrara – 23. mai 1498 Firenze) oli dominikaani preester ja üks Firenze poliitilisi juhte aastatel 1494–1498.

Savonarola oli lihtsat päritolu, kuid sai nooruses hea hariduse. Sügavalt usklikku Savonarolat tülgastas aga temaaegne kiriku ilmalikustumine ning usu tähtsuse langus. Ta uuris põhjalikult Piiblit ning püüdis leida tagasiteed algkristlikku vagadusse ja lihtsusse. Peagi hakkas Savonarola uskuma, et kogu viimase aja kultuurilooming on kurja juur ning toretsev renessanss on märk maailma allakäigust.

1475. aastal sai Savonarolast dominikaani jutlustaja. 1482. aastal saabus ta esmakordselt Firenzesse, kuid ei paistnud seal eriti millegagi silma. 1487. aastal lahkus ta sealt täiesti tundmatuna. Kuid 1490. aastal ta naasis ning et linnas oli alanud majanduslangus, köitsid tema jutlused maailma allakäigust ning renessansliku toreduse patususest eelkõige vaesemaid inimesi. Kuid tema usuliselt sütitavad kõned paelusid ka mitmeid ülikuid, isegi üks uhkemaid renessanssvürste Lorenzo de' Medici käis tema jutlusi kuulamas ning lubas tal asuda jutlustama koguni Firenze peakirikus. Kuid õige pea muutusid ta kõned otseselt Medicite-vastasteks, keda ta hakkas kujutama kui hoolimatuid türanne. Raskelt haige Lorenzo ei võtnud Savonarola vastu aga midagi ette, lastes tal jutlusi edasi pidada. Nõnda kasvas Savonarola pooldajaskond kiiresti.

1492. aastal, kui Lorenzo Tore suri, lasi ka tema poeg Piero Savonarolal edasi jutlustada. Tema üleskutsed senisest patuelust loobuda ning lihtsuses ja vaesuses elada leidsid üha enam poolehoidjaid ning et ta oli tõusnud Medicite kõige silmapaistvamaks oponendiks, hakkasid tema selja taha koonduma kõik Medicite vastased, sealhulgas ka võimsad aadliperekonnad. 1494. aastal, Medicite kukutamise järel, sai Savonarolast üks Firenze vabariigi mõjukamaid poliitikuid. Ta osales mitmetel diplomaatilistel läbirääkimistel, sealhulgas ka Prantsusmaa kuninga Charles VIII-ga. Samal ajal jätkas ta ka jutluste pidamist, mis muutusid üha apokalüptilisemateks. Peagi asus ta oma jutluste sisu ellu rakendama, asudes patuelu sümboleid avalikult põletama. Nii langesid tuleroaks mitmed kunstiteosed, raamatud ja erinevad luksusesemed. Savonarola äärmuslik fanatism hakkas mitmeid Firenze eliiti kuuluvaid inimesi häirima, sest jutlustaja keelas ära igasuguse liigkasuvõtmise, sealhulgas ka kauplemise, mis oli enamiku perede jõukuse allikaks. Nõnda süvenes aastate jooksul ka opositsioon Savonarola vastu, mis 1498. aastal viis tema ketseriks kuulutamise, vangistamise ja hukkamiseni. Ta poodi üles ja põletati seejärel Sinjoriia platsile tehtud tuleriidal. Tuhk visati Arno jõkke.