Giuseppe Verdi

Giuseppe Fortunino Francesco Verdi (10. oktoober 1813 Le Roncole küla, Busseto vald) Parma lähedal – 27. jaanuar 1901 Milano) oli 19. sajandi üks tuntumaid Itaalia heliloojaid. Tema muusika oli itaallaste jaoks erilise tähendusega ja seotud vabadusvõitlusega. Ta oli rahvuskangelane, keda rahvas austas ja armastas. Lemmikžanriks oli tal ooper. Muusikas pidas Verdi kõige tähtsamaks meloodiat. Tema meeldejäävad meloodiad on tihedalt seotud Itaalia rahvamuusikaga.

Lapsepõlv ja noorus

Verdi sündis Parma lähedal Le Roncole külas (praegu Roncole Verdi). Tema isa oli trahteripidaja. Verdi perekond kolis Piacenzast Bussetosse. Giuseppele meeldis kirikus orelimuusikat kuulamas käia. Oma klaveriõpinguid alustas ta Busseto kiriku organisti juhendamisel. 11-aastaselt oli ta ise selle kiriku organist. Muusikat õppis ta ikka eraõpetaja juures.

20-aastaselt läks ta õpingute jätkamiseks Milanosse. Ta tahtis astuda sealsesse konservatooriumi, kuid teda ei võetud vastu. Kompositsioonieksam läks küll hästi, kuid klaverieksamil osutus, et tal oli halb käte asend, mida peeti parandamatuks. Peale selle oli ta vanuselt kaks aastat üle lubatud piiri ja neli aastat tavalisest vastuvõtueast vanem. Lisaks oli ta välismaalane ja konservatooriumis nappis kohti. Ta võttis Milamos eratunde, kuid naasis peagi Bussetosse.

Bussetos sai temast linna muusikaelu juht ning Antonio Barezzi (kohalik metseen ja muusikaarmastaja, kes oli juba ammu toetanud Verdi muusikalisi ambitsioone Milanos) toel andis ta oma esimese avaliku kontserdi Barezzi kodus 1830. aastal.

Barezzi oli Verdi muusikast väga vaimustatud ning seepärast võttis ta Verdi oma tütre Margherita muusikaõpetajaks. Margherita ja Verdi armusid ning 1836. aastal nad abiellusid. Kooselust sündis kaks last, kes mõlemad surid veremürgistusse. Verdi kirjutas sel ajal oma esimest ooperit. Varsti suri ka tema abikaasa. Verdi armastas oma lapsi ja naist väga. Pärast nende surma langes ta sügavasse masendusse.

Viimased eluaastad ja surm

Enrico Caruso, Louise Homer, Bessie Abott ja Antonio Scotti laulavad 1907. aastal Rigolettot

Elu lõpuaastatel tegeles ta mitme oma ooperi ümbertöötamise ja parandamisega.

Üks Verdi viimaseid oopereid on William Shakespeare'i näidendil põhinev "Othello", mis esietendus Milanos 1887. aastal. Teose muusikaline materjal on katkematu, nii et seda pole võimalik hõlpsasti jaotada kontsertnumbriteks. Mõnede kriitikute arvates puudub selles teoses Verdi varasematele teostele iseloomulik särav meloodilisus, kuigi orkestratsioon on meisterlik. Teiste kriitikute väitel aga on "Othellos" väga kauneid ja väljendusrikkaid muusikalisi fraase ning väga värvikaid karaktereid.

Verdi viimaseks ooperiks jäi Shakespeare'i näidendil "Windsori lõbusad naised" põhinev "Falstaff", mille libreto kirjutas Arrigo Boito. Ooper oli rahvusvaheliselt menukas. Seda peetakse üheks paremaks koomiliseks ooperiks. Verdi kontrapunktimeisterlikkus on seal hiilgav.

1897. aastal valmis Verdi viimane töö "Stabat Mater". See oli viimane osa neljast vaimulikust teosest koosnevast tsüklist "Quattro Pezzi Sacri". Neid kantakse sageli ette nii koos kui ka eraldi. Kõik neli tulid esimest korda koos ettekandele 1898. aastal Pariisis Grand Opéras.

21. jaanuaril 1901 sai Verdi Milanos hotellis viibides insuldi. Tema seisund järjest halvenes ja ta suri 27. jaanuaril. Verdi matus oli Itaalia kõigi aegade suurim rahvakogunemine.

Roll Itaalia ühendamises

Verdi populaarsus, 1840. aastad, langes kokku Itaalia ühendamise liikumise ajaga. Tema romantiline ja kohati kurb muusika sobis hästi Itaalia poliitilise olukorra vastaste meeleoludega. Ooper "Nabucco" tegi Verdi kuulsaks kogu Itaalias, eriti Milanos, mis sellal oli Austria poolt okupeeritud. Rahvas samastas end Paabeli vangipõlve viidud juutidega. Orjade koori laulu sellest ooperist on korduvalt pakutud Itaalia hümniks.

Milanolased hakkasid pooldama Sardiinia kuninga Vittorio Emanuele II katseid ühendada Itaalia. Selliste vaadete avalik esitamine oli keelatud. Sellepärast kasutasid vabadusvõitlejad loosungit "Elagu Verdi!" ("Viva VERDI!"), kus VERDI oli lühend sõnadest Vittorio Emanuele Re D'Italia (Itaalia kuningas Vittorio Emanuele). Verdi teadis oma nime sellist kasutamist ega olnud sellele vastu.

Heliteosed

Ooperid (28)

1839 – "Oberto, krahv di Bonifacio" ("Oberto, Conte di San Bonifacio")
1840 – "Kuningas üheks päevaks" ("Un giorno di regno" ehk" Il finto Stanislao")
1842 – "Nabucco"
1843 – "Lombardlased esimeses ristisõjas" ("I lombardi alla prima crociata")
1843 – "Ernani"
1844 – "Kaks Foscarit" ("I due Foscari")
1845 – "Jeanne d'Arc ehk Orléansi neitsi" ("Giovanna d'Arco")
1845 – "Alzira"
1846 – "Attila"
1847 – "Macbeth"
1847 – "Röövlid" ("I masnadieri")
1847 – "Jeruusalemm" ("Ierusalem", 2. versioon "Lombardlastest")
1848 – "Korsaar" ("Il corsaro")
1849 – "Legnano lahing" ("La battaglia di Legnano")
1849 – "Luisa Miller"
1850 – "Stiffelio"
1851 – "Rigoletto"
1853 – "Trubaduur" ("Il Trovatore")
1853 – "Traviata" ("La Traviata")
1855 – "Sitsiilia verepulm" ("Il vespri siciliani", prantsuspäraselt "Les vêpres siciliennes")
1857 – "Simon Boccanegra"
1857 – "Aroldo" (2. versioon "Stiffeliost")
1859 – "Maskiball" ("Un ballo in maschera")
1862 – "Saatuse jõud" ("La forza del destino")
1867 – "Don Carlos"
1871 – "Aida"
1887 – "Othello" ("Otello")
1893 – "Falstaff"

Kooriteosed

1848 – "Kõla, trompet" ("Suona la tromba") meeskoorile ja orkestrile
1862 – "Rahvuste hümn" ("Inno delle nazioni") kantaat kõrgele häälele, koorile ja orkestrile
1874 – "Reekviem" ("Messa da Requiem") neljale solistile, koorile ja orkestrile
1880 – "Pater noster" viiehäälsele koorile
1880 – "Ave Maria" sopranile ja keelpillidele
1898 – "Neli vaimulikku laulu" ("Quattro pezzi sacri"): "Ave Maria" koorile, "Stabat Mater" koorile, "Le Laudi alla vergine Maria" koorile ja orkestrile, "Te Deum" koorile ja orkestrile

Kammerteosed

1838 – "Kuus romanssi" häälele ja klaverile: "Non t'accostare all'urna", "More, Elisa, lostanco poeta", "In solitaria stanza", "Nell' orror di notte oscura", "Perduta ho la pace" ja "Deh, pietoso, oh Addolorata"
1839 – "Pagendatu" ("L'esule"), ballaad bassile ja klaverile
1839 – "Ahvatlus" ("La seduzione"), ballaad bassile ja klaverile
1839 – "Nokturn" ("Notturno") sopranile, tenorile ja bassile obligatoorse flöödi saatel
1845 – "Album", kuus romanssi häälele ja klaverile: "Loojumine" ("Il Tramonto"), "Mustlane" ("La Zingara"), "Ühele tähele" ("Ad una stella"), "Korstnapühkija" ("Lo spazzacamino"), "Saladus" ("Il mistero") ja "Joogikõne" ("Brindisi")
1847 – "Kerjus" ("Il poveretto") häälele ja klaverile
1869 – "Stornello"
1873 – Keelpillikvartett e-moll

Giuseppe Verdi järgi on nimetatud Verdi abajas Aleksandri saare Beethoveni poolsaarel Antarktika ranniku lähedal ja asteroid 3975 Verdi.

Kirjandus

Helga Tõnson, "Traagikust naerva mõttetargani. Verdi elu ja looming. Verdi ja Eesti". Tallinn: Eesti Raamat, 1972
Franz Werfel, "Verdi" (biograafiline romaan). Saksa keelest tõlkinud ja järelsõna: Rita Tasa. Tallinn: Eesti Raamat, 1996