Vikipeedia

Globaalne soojenemine

Globaalne soojenemine on maapinnalähedase atmosfääri ja ookeanide keskmise temperatuuri tõus. Märkimisväärset soojenemist on täheldatud viimastel aastakümnetel, samuti eeldatakse globaalse soojenemise jätkumist tulevikus.

Keskmise temperatuuri muutus planeedi Maa pinnal vahemikus 1880–2020 võrrelduna vahemikuga 1951–1980
Punasega on märgitud rannikupiirkonnad, mis jääksid vee alla, kui merevee tase tõuseb 6 meetrit

Aastatel 1906–2005 on maapinnalähedane õhutemperatuur tõusnud 1,09 °C (0,95–1,20 °C)[1]. Aastakümme 2000–2009 oli märgatavalt kõrgema mõõdetud temperatuuriga, millele järgnesid 1990. aastad, mis olid omakorda soojemad kui 1980. aastad.[2]

Tänapäeval valitseva teadusliku maailmapildi järgi on selle fenomeni põhjuseks loodusliku kasvuhooneefekti tugevnemine inimtegevuse tulemusena.[1] Inimesest tingitud kliima soojenemine tuleneb fossiilkütuste põletamisest, globaalsest metsatustumisest ning põllumajandusest ja karjandusest. Nende tegevuste läbi kogunevad atmosfääri kasvuhoonegaasid süsihappegaas (CO2), metaan ja dilämmastikoksiid ning nii peegeldub vähem soojuskiirgust maapinnalt tagasi kosmosesse.

Aastaks 2100 oodatakse kliima soojenemist 1,5–4 °C võrra.[1] Soojenemise tagajärg sõltub kasvuhoonegaaside tulevase tõusu määrast ja kliimasüsteemide reaktsioonist sellele (kliimatundlikkusest). Tagajärjed sellisele kliima soojenemisele oleksid suurenenud jääliustike sulamine, maailmamere veetaseme tõus, muutused sademete väljakujunenud mustrites, ilmastikukatastroofide tihenemine jne. Peaaegu võimatu on hinnata täpseid tagajärgi, mille ulatus sõltub globaalse soojenemise määrast. Temperatuuriprognooside suur erinevus pole tingitud mitte niivõrd sellest, et ei osata aru saada looduslikest protsessidest, vaid eelkõige inimkäitumise kohandumise ennustatamatusest.

Eesti on mõjutatud Euroopa Liidu kliimapoliitikast, mille eesmärgiks, samamoodi nagu ka ülejäänud rahvusvahelise kliimapoliitika eesmärgiks on globaalse soojenemise ennetamine ja samas sellega kohandumine.

Juhtivaks autoriteediks teadusmaastikul globaalse soojenemise alal on IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change) ehk Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu, mis korraldab kliimaalaseid diskussioone ja teeb neist kokkuvõtteid. IPCC analüüsid on tänapäevase teadusmaailma seisukohtade aluseks, mis puutub inimtegevuse mõju Maa kliimasüsteemile. Nad on peamiseks allikaks poliitilistes ja teaduslikes aruteludes ning ka käesoleva artikli allikaks. IPCC andmed ja analüüsid põhjustavad oma keskse rolli tõttu ka palju vastuseisu ja lahkarvamusi.

Globaalse soojenemise teadusajalugu

muuda
 
Atmosfääri CO2 sisalduse kasv aastatel 1958–2016 mõõdetuna Mauna Loa observatooriumis (Keelingi kõver)

Aastal 1824 avastas Jean Baptiste Joseph Fourier kasvuhooneefekti, millele tuginedes John Tyndallil õnnestus aastal 1862 mõned selle protsessiga seotud gaasid identifitseerida: eelkõige olid selleks veeaur ja süsinikdioksiid.[3]

 
Eunice Newton Foote'i artikkel "Päikesekiirte soojust mõjutavad tingimused" (Circumstances affecting the heat of the sun's rays) 1856. aastal

Esimesena seostas süsihappegaasi atmosfääris osakaalu suurenemise ja planeedi soojenemise Eunice Newton Foote 1856. aastal.[4][5]

Aastal 1896 avaldas Svante Arrhenius[6] omakorda esimesena hüpoteesi, mille kohaselt inimkonna tegevuse tagajärjel atmosfääri paisatud süsinikdioksiid võiks tõsta maakera atmosfääri temperatuuri.[7] Sellega sai alguse "teadus globaalsest soojenemisest" oma kitsamas mõttes.

1950. aastate lõpus tõestati esmakordselt, et süsinikdioksiidi määr atmosfääris tõuseb. Roger Revelle’i initsiatiivil alustas Charles Darwin Keeling 1958. aastal Mauna Loa mäel (Hawaii saared, Hawaii) korrapäraseid süsinikdioksiidi mõõtmisi atmosfääris (Keelingi kõver). Gilbert Plass kasutas 1956. aastal esmakordselt arvuteid ja märkimisväärselt täpsemaid süsinikdioksiidi neeldumisspektreid, arvutamaks eeldatavat soojenemist. Ta sai kliimatundlikkuse tulemuseks 3,6 °C.[8]

1979. aastal avalikustas USA Riiklik Teaduste Akadeemia nn Charney-raportis tulemused, mille kohaselt süsinikdioksiidi kontsentratsioon on ilma kahtlusteta seotud märkimisväärse kliima soojenemisega. Märgatavaid muutusi võidavat aga alles paari aastakümne pärast oodata, kuna arengud kliimasüsteemis toimivad aeglaselt.[9] Esimesed arvutiprogrammid maailmakliima modelleerimiseks kirjutati 1980. aastate algul.

Valitsustevaheline kliimamuutuste nõukogu

muuda
  Pikemalt artiklis Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu

Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu loodi 1988. aastal Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni keskkonnaprogrammi ja Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni poolt ning on 1992. aastal loodud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonile allutatud. IPCC koostab umbes iga kuue aasta tagant aruandeid teadusuuringute tulemustest kliimamuutuste kohta ja aruanded kajastavad seega hetkeseisu teadmisi klimatoloogiast. Neljas aruanne avaldati 2007. aastal, viies avaldatakse tõenäoliselt 2013.

Kui kindlad on praegused teadmised?

muuda

Üle 100 aasta teatakse kasvuhoonegaaside soojendavast mõjust. 1950. aastate keskel suudeti tõestada kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni suurenemine atmosfääris. 1970. aastatel võeti kasutusele satelliidid, millega sai piisavalt täpselt mõõta muudatusi/kõikumisi päikese aktiivsuses, seega polnud kuni 1980. aastateni võimalik ilma kahtlusteta väita, et globaalse temperatuuri tõusu põhjuseks on kasvuhoonegaaside suurenenud kontsentratsioon. Kuni 1980. aastateni kirjeldati klimatoloogiaõpikutes seega inimesest tingitud globaalset soojenemist kui hüpoteesi.

Alates 1970. aastatest on kindlaks tehtud süvenev ja katkematu kliima soojenemine. Sellest ajast saati on mõõteinstrumendid järjest täpsemaks muutunud ning ollakse kindlad, et peamiseks soojenemise põhjuseks ei saa olla päike või muud looduslikud põhjused, kuna nendega toimunud muutused on minimaalsed. Kui kolmandas IPCC aruandes peeti "tõenäoliseks", et täheldatud soojenemine on inimeste põhjustatud, siis neljandas aruandes aastast 2007 on sõna "tõenäoline" parandatud "väga tõenäoliseks". IPCC hindab teaduslikku arusaama astet kasvuhoonegaaside mõjust "kõrgeks".[3]

IPCC aruannetes väljatoodud teadusmaailma konsensust toetavad selgesõnaliselt olulised rahvuslikud teadusakadeemiad, muuhulgas G8-riikide teadusakadeemiad.[10][11][12][13][14]

Lisaks toetavad põhimõtteliselt IPCC positsiooni vähemalt veel 30 rahvuslikku ja rahvusvahelist teaduslikku ühingut, sealhulgas:

  • Euroopa Teadusnõukogu (European Science Foundation),[15]
  • Euroopa Geoteaduste Ühing (European Geosciences Union),[16]
  • Maailma Meteoroloogiaorganisatsioon,[17]
  • Ameerika Meteoroloogia Selts (American Meteorological Society),[18]
  • Kuninglik Meteoroloogia Selts, Ühendkuningriik (Royal Meteorological Society),[19]
  • Austraalia Meteoroloogia ja Okeanograafia Selts (Australian Meteorological and Oceanographic Society),[20]
  • Kanada Meteoroloogia ja Okeanograafia Selts (Canadian Meteorological and Oceanographic Society),[21]
  • Ameerika Füüsika Selts (American Physical Society)[22] ja
  • Aafrika Teadusakadeemiate Võrgustik (Network of African Science Academies)[23].

Seda konsensust näitlikustab ka teadusajaloolase Naomi Orkesese essee, mille kohaselt 928 artikli kokkuvõtete väljavõte teaduslikust andmepangast märksõnaga "globaalne kliimamuutus" ei andnud tulemuseks ühtegi artiklit, mis oleks vastu vaielnud IPCC põhiteesidele.[24]

Küsitlused teadlaste seas näitavad vähemalt umbkaudselt, kui palju on IPCC aruannetes kajastatud konsensus levinud ekspertide seas.[25] Aastast 2007 pärineva küsitluse kohaselt jagavad 45–50% kliimauurijatest IPCC positsioone, samal ajal kui 15–20% peavad IPCC aruannetes kajastatut liialdatuks või, vastupidi, liiga tagasihoidlikuks hinnanguks. Vähemalt 97% küsitlusest osa võtnud teadlastest kinnitasid, et inimeste poolt põhjustatud CO2 emissioonid on oluliseks kliimasüsteemi osaks ja vähemalt osaliselt viimaste aastakümnete soojenemise põhjuseks.[26] Samad näitajad sai aastal 2008 läbi viidud sõltumatu küsitlus. Selle kohaselt on 97% küsitletud kliimauurijatest, kes ka aktiivselt oma erialal artikleid avaldasid, nõustunud väitega: "Inimtegevus on oluline tegur, mis mõjutab keskmist globaalset temperatuuri."[27]

Temperatuuri tõus

muuda

Aastate 1906–2005 jooksul tõusis Maa keskmine temperatuur 1,09 °C (0,95–1,20 °C) võrra.[1] Nagu ka IPCC avaldus samas AR4 dokumendi kokkuvõttes: "Soojenemise lineaarne tõus viimasel 50 aastal (0,13 [0,10–0,16] °C dekaadis) on peaaegu kaks korda nii suur kui kogu 100 aasta jooksul."[28] IPCC tõlgenduse kohta avaldatud arvamus põhineb matemaatilisele lähenemisele viimase 150 aasta põhjapoolkera järjepidevate kliimavaatluste kokkuvõttele.[29] Temperatuur on põhjapoolkeral tõusnud rohkem kui lõunapoolkeral.

Temperatuuritõusu põhjused

muuda

Hinnanguliselt on viimasel sajandil toimunud temperatuuritõusu põhjuseks 100% tõenäosusega inimtegevus.[1]

Kasvuhoonegaaside kogunemine

muuda
 
CO2 kontsentratsioon atmosfääris viimase 400 000 aasta jooksul

Üks võimalik põhjus on kasvuhoonegaaside üha suurenev kogus atmosfääris, mis tingib kasvuhooneefekti.[30]

Viimase 200 aasta jooksul on süsihappegaasi kontsentratsioon atmosfääris tõusnud varasemalt 280 ppm (0,028%) väärtuseni 420 ppm. Seda on põhjustanud

Tõusnud on ka teiste kasvuhoonegaaside, nagu metaani, lämmastikoksiidide ja freoonide kontsentratsioon.

Pikaajalise kliimatsükli pessimumi järgne aeg

muuda

Soojenemist on peetud ka osaks holotseenile omasest keskmiselt 1500-aastasest kliimatsüklist, mille tekkepõhjused on ebaselged.[31] Kõige enam peetakse selle tsükli võimalikuks põhjuseks Päikese aktiivsuse kõikumisi. Ometigi ei ammenda peamiselt Põhja-Atlandi kliima mõjupiirkonnas täheldatav keskmiselt 1500-aastane rütmika kogu kliimale omast suurt piirkonnitist varieerivust ja dünaamikat.

Ebaharilikult aktiivse vulkaanilise tegevuse järgne aeg

muuda

Väikese jääajana tuntud eelnenud kliimapessimumi ajal oli alanenud Päikese aktiivsusele lisandunud ebaharilikult aktiivne vulkaaniline tegevus. Arvatavasti oli ka see üks tegur, miks selle tegevuse lakkamisele järgnev temperatuuri tõus oli tavalisest kiirem ja seekordne tsükli miinimumaeg kogu holotseeni aegseist külmim.

Temperatuuritõusu vähendavad tegurid

muuda

Aerosoolide hulga suurenemine atmosfääris vähendab atmosfääri läbipaistvust, mistõttu otsese päikesekiirguse pääs maapinnani on vähenenud umbes 4% viimase sajandiga. See on globaalset soojenemist mõnevõrra aeglustanud. Ahven aitab vähendada kliima soojenemist, selleks pisendab ta järve erituva metaani kogust toitumisahela muutmise kaudu.[32]

Praeguse soojenemise võrdlus eelnevate kliimaoptimumidega

muuda

Praegusele soojenemisele on eelnenud Rooma kliimaoptimumi ja Keskaegse sooja perioodi nime kandvad kliimaoptimumid. Mõlemal neil ajal oli Inglismaal harilikuks viinamarjade kasvatamine. Praegu tehtud aerofotode analüüside järgi on leitud Lõuna-Inglismaal seitse Eooma ajast pärinevat viinamarjakasvatuse kohta, üks neist eriti suur. 11. sajandil koostatud Viimsepäevaraamat (Domesday Book) loetleb omakorda üles lõuna Inglismaa 46 paika kus sellal viinamarju kasvatati. Keskaegsel soojal ajal olid Gröönimaal (Iceland), mis on saanud nime sellase roheluse järgi, põllundusest elatuvad viikingite asundused. Tegelikult oli Gröönimaa sama roheline kui oli sellele sinna inimeste meelitamiseks nime pannud Erik Punane. Pronksiaja kliimaoptimumi ajal umbes 1350–1250 eKr oli Alpide mäestiku Aletschi liustik umbes 1000 m võrra lühem kui tänapäeval.[33]

Globaalse soojenemise vaidlustamine

muuda

Globaalset soojenemist või selle inimtekkelisust on vaidlustatud. Peamised argumendid on järgmised:

  • andmed Maa kliima kohta ei ole üheselt mõistetavad[34][35];
  • andmeid on kogutud erinevatel aegadel erinevate meetoditega[36];
  • kliima muutub pidevalt väga paljudel põhjustel;
  • globaalne soojenemine algas juba enne tööstuslikku revolutsiooni;
  • suurt maailmamere tõusu pole ennustustest hoolimata toimunud;
  • globaalne soojenemine on juba peatunud[37][38].

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 IPCC Sixth Assessment Report – Working Group I Report on "The Physical Science Basis", 2021
  2. ↑ Metoffice: "Noughties’ confirmed as the warmest decade on record, pressiteade 7. detsembrist 2009.
  3. ↑ 3,0 3,1 IPCC Fourth Assessment Report – Working Group I Report on "The Physical Science Basis", 2007, välja otsitud 15.11.10, 19.05.11.
  4. ↑ "Eleni Dovrou about climate pioneer Eunice Newton Foote". Max-Planck-Gesellschaft. 20. veebruar 2023. Vaadatud 26. märtsil 2023.
  5. ↑ Huddleston, Amara (17. juuli 2019). "Happy 200th birthday to Eunice Foote, hidden climate science pioneer". NOAA Climate.gov. Vaadatud 26. märtsil 2023.
  6. ↑ Jaime Wisniak: Svante Arrhenius and the Greenhouse Effect, Indian Journal of Chem Technology 9 (2002) S. 165–173.
  7. ↑ Svante Arrhenius (1896): On the Influence of Carbonic Acid in the Air upon the Temperature of the Ground, in: Philosophical Magazine and Journal of Science, vol. 41, lk 239–276.
  8. ↑ G.N. Plass (1956) The Carbon Dioxide Theory of Climatic Change, Tellus 8, lk 140–154.
  9. ↑ Charney raport, 1979.
  10. ↑ [ http://royalsociety.org/displaypagedoc.asp?id=13619 Royal Society (2001):] The Science of Climate Change.
  11. ↑ [ http://royalsociety.org/displaypagedoc.asp?id=20742 Gemeinsame Stellungnahme der nationalen Wissenschaftsakademien der G8-Länder sowie Brasiliens, Indiens und Chinas.], The Royal Society 2005: Joint science academies’ statement: Global response to climate change, Ref 08/05.
  12. ↑ [ https://web.archive.org/web/20110607183941/http://www.nationalacademies.org/includes/G8Statement_Energy_07_May.pdf The National Academies (2007):] Joint science academies’ statement on growth and responsibility: sustainability, energy efficiency and climate protection.
  13. ↑ [ http://www.nationalacademies.org/includes/climatechangestatement.pdf The National Academies (2008):] Joint Science Academies’ Statement: Climate Change Adaptation and the Transition to a Low Carbon Society.
  14. ↑ Vaata ka ingliskeelset artiklit].
  15. ↑ [ http://www.esf.org/publications/position-papers.html European Science Foundation Position Paper Impacts of Climate Change on the European Marine and Coastal Environment – Ecosystems Approach], lk 7–10.
  16. ↑ Position Statement of the Division of Atmospheric and Climate Sciences of the European Geosciences Union on Climate Change.
  17. ↑ WMO’s Statement at the Twelfth Session of the Conference of the Parties to the U.N. Framework Convention on Climate Change.
  18. ↑ [ https://web.archive.org/web/20030626110522/http://www.ametsoc.org/policy/climatechangeresearch_2003.html Climate Change Research: Issues for the Atmospheric and Related Sciences].
  19. ↑ [ https://web.archive.org/web/20180731062144/https://www.rmets.org/news/detail.php?ID=332 Royal Meteorological Society’s statement on the IPCC’s Fourth Assessment Report].
  20. ↑ [ https://web.archive.org/web/20151104071303/http://www.amos.org.au/publications/cid/3/t/publications AMOS Statement on Climate Change].
  21. ↑ [ https://web.archive.org/web/20120509230106/http://www.cmos.ca/climatechangepole.html Position Statement on Global Warming], – Canadian Meteorological and Oceanographic Society (Updated, 2007).
  22. ↑ [ https://web.archive.org/web/20230904165053/https://www.aps.org/policy/statements/07_1.cfm American Physical Society:] National Policy – 07.1: CLIMATE CHANGE.
  23. ↑ [ https://web.archive.org/web/20080910214452/http://www.interacademies.net/Object.File/Master/4/825/NASAC%20G8%20statement%2007%20-%20low%20res.pdf Network of African Science Academies (2007):] Joint statement by the Network of African Science Academies (NASAC) to the G8 on sustainability, energy efficiency and climate change.
  24. ↑ Naomi Oreskes (2004): The Scientific Consensus on Climate Change, in: Science Vol. 306, 4. detsember (parandatud: 21. jaanuar 2005).
  25. ↑ Hans von Storch ja Dennis Bray arutelu või Gavin Schmidt’i arutelu, 29. septembrist 2008.
  26. ↑ Brown, Fergus W.M., Roger A. Pielke, Sr., und James D. Annan (2007): Is there agreement amongst climate scientists on the IPCC AR4 WG1?.
  27. ↑ Originaalis: "Human activity is a significant contributing factor in changing mean global temperatures." Doran, Peter T.; Kendall Zimmerman, Maggie (2009): Examining the Scientific Consensus on Climate Change., In: Eos, Vol. 90, No. 3, 20. jaanuaril 2009.
  28. ↑ "60-Year Cycle". appinsys.com. Vaadatud 4. augustil 2023.
  29. ↑ "Met Office Hadley Centre observations datasets". hadleyserver.metoffice.gov.uk. Vaadatud 4. augustil 2023.
  30. ↑ IPCC, Forth Assesment Report, Working Group I, February, 2007, https://web.archive.org/web/20070501031449/http://ipcc-wg1.ucar.edu/wg1/wg1-report.html
  31. ↑ The Physical Evidence of Earth’s Unstoppable 1,500-Year Climate Cycle by S. Fred Singer President Science and Environmental Policy Project Adjunct Scholar National Center for Policy Analysis and Dennis T. Avery Senior Fellow Hudson Institute Adapted from their forthcoming book, Unstoppable Global Warming—Every 1,500 Years; NCPA Policy Report No. 279 September 2005 ISBN #1-56808-149-9 Web site: www.ncpa.org/pub/st/st279.
  32. ↑ Mikhail Yu. Ozerov, Freed Ahmad, Riho Gross, Lilian Pukk, Siim Kahar, Veljo Kisand, Anti Vasemägi (1. detsember 2018). "Highly Continuous Genome Assembly of Eurasian Perch (Perca fluviatilis) Using Linked-Read Sequencing". G3: Genes, Genomes, Genetics (inglise keeles). Genetics Society of America. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. detsember 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  33. ↑ Tinner, W., Lotter, A.F., Ammann, B., Condera, M., Hubschmied, P., van Leeuwan, J.F.N. and Wehrli, M. 2003. Climatic change and contemporaneous land-use phases north and south of the Alps 2300 BC to AD 800. Quaternary Science Reviews 22: 1447–1460.
  34. ↑ Mid-Tropospheric Layer Temperature Record Derived From Satellite Microwave Sounder Observations With Backward Merging Approach [1]
  35. ↑ Pervasive Warming Bias in CMIP6 Tropospheric Layers [2]
  36. ↑ Global Warming: Paleoclimate / Hockey Stick [3]
  37. ↑ Global Warming Pause?[4]
  38. ↑ Examining the Recent “Pause” in Global Warming[5]
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "climateforcings" ei kasutata eelnevas tekstis.

Kirjandus

muuda
  • John Houghton, 1997. Global warming: the complete briefing. Cambridge University Press, Cambridge, 251 lk.
  • William F. Ruddiman, 2001. Earth's climate: past and future. W. H. Freeman and Company, New York, 465 lk.
  • Ivar Murdmaa, 2004. Kliima soojenemises on süüdi Päike ja ookean. Horisont., 5: 12–16.
  • Anto Raukas, Volli Kalm, 2004. Liustikud pinnamoe ja kliima kujundajana. Anto Raukase, Heldur Nestori ja Rein Veskimäe toimetatud kogumikus Maa Universumis. OÜ Reves Grupp, Tallinn, lk. 110–117.
  • Heldur Nestor, 2004. Kasvuhoone- ja külmhooneperioodid Maa ajaloos. Anto Raukase, Heldur Nerstori ja Rein Veskimäe toimetatud kogumikus Maa Universumis. OÜ Reves Grupp, Tallinn, lk. 118–122.

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Globaalne_soojenemine&oldid=6771856"
  NODES
dada 2
dada 2
Done 1
News 1
see 14