Gooti arhitektuur

Gooti arhitektuur on Lääne-Euroopa arhitektuuristiil, mis valitses kõrg- ja hiliskeskajal, 12. sajandi keskpaigast kohati 16. sajandini ja mille kiviehitisi iseloomustas teravkaare ja roidestiku kasutamine ruumide võlvimisel ja ehitise konstruktsiooni raskuse ülekandmine tugikaartele ja -piitadele. Gooti arhitektuur arenes välja romaani arhitektuuri rüpes ja sellele järgnes renessanssarhitektuur.

Nimetusest

Gooti arhitektuur sai alguse Île-de-France'i ja Picardie regioonides Põhja-Prantsusmaal. Stiili kaasaegne nimetus oli kas opus Francigenum ('Prantsuse töö' või 'frankide töö'), opus modernum 'moodne töö' või novum opus 'uus töö'; Itaalia keeles oli see maniera tedesca 'saksa stiil'. Nimetus 'gootika' pärineb hilisrenessansist ja on pigem pejoratiivne, tõukudes humanistide ambitsioonist taaselustada antiikkultuuri ja vastanduda seni tehtule.

Iseloomulikku

Gooti ehitiste tunnuselement on teravkaar. 12. ja 13. sajandil võimaldas areng tehnikas ja inseneriteabes kavandada ja ehitada aina suuremaid hooneid. Väljakutseks selle juures oli ehitise katmine laega (võlvimine) ja materjali raskuse ületamine. Juba Burgundia romaanika ehitistes ebajärjekindlalt kasutataud teravkaar oli selle probleemi lahendus, kuna teravkaar avaldab toele või seinale vähem külgsuunalist survet kui ümarkaar. Teravkaare kasutuselevõtt viis omakorda sammastele toetuvate kiviroiete ja tugikaarte väljaarendamiseni, mis võimaldas ka suurel ja kõrgel ehitisel laduda müürid ja laevõlvid õhemad ning jätta aknaavad suuremad. Aknapind töötas nii valguse andjana kui ka pinnana vitraažidele, mille värviline valgus võimendas interjööri mõju ning mille kujutised edastasid religiooniõpetuslikku sisu.^[1]

Varaseim ehitis, milles ülalnimetatud gooti arhitektuuri põhielemendid kombineeriti ühtseks stiiliks, oli Saint-Denis' kiriku kooriruum Pariisis, mis ehitati u 1135–1144. Selle siseruumis oli olemas kõigile hilisematele gooti kirikutele omane rõhutatud vertikaalsus ning läbi suurte aknavitraažide langeva valguse efekt.

Lääne-Euroopa arhitektuuris on gooti arhitektuuri tavalisimad näited gooti katedraalid ja kirikud, samuti kloostri- ja kihelkonnakirikud. Gooti ehitised on ka sel perioodil loodud linnused, lossid, raekojad, gildihooned, ülikoolid ja eramajad. Kõige kaunimad neist, vahel tervete linnaosade kaupa, on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Renessanssarhitektuuri tõusuga Itaalias 15. sajandi keskel tõrjuti gootika stiilina kasutusest kõrvale, kuid mõnedes piirkondades, eriti Inglismaal ja Belgias, aga ka osaliselt Kesk- ja Ida-Euroopas, õilmitses see oma hilisgooti vormides ehituses 16. sajandini, järelgootikana isegi 17. ja 18. sajandil. 18. sajandi algul Inglismaal alguse saanud uusgootika levib 19. sajandil üle Euroopa ja on eelkõige kirikute ja ülikoolihoonete ehitusstiiliks kuni 20. sajandini.

Periodiseering

Gootika levis 13. sajandi jooksul Prantsusmaalt üle Euroopa, arenedes alates umbes aastast 1300 esimeseks rahvusvahelise levikuga stiiliks, millel oli eri paikkondades sarnased kujunduselemendid, loogika ja vormikeel. Teine rahvusvahelise leviku laine toimus hilisgootikas, umbes 1400. aasta paiku.

Gooti arhitektuuris eristatakse kolme stiilifaasi, mis ilmusid eri piirkondades eri aegadel ning arenesid sageli üksteisest lahus.

varagootika umbes aastail 1140–1200 (Prantsusmaal gothique primitif, u 1130–1180, Inglismaal Early English, u 1180–1275)
kõrggootika umbes aastail 1200–1350 (Prantsusmaal gothique classique, 1180–1230, ja gothique rayonnant, u 1250–1350, Inglismaal dekoreeritud stiil, u 1275–1380)
hilisgootika umbes aastail 1350–1525 (Prantsusmaal, Belgias ja Hispaanias leekestiil ehk gothique flamboyant, u 1350–1500, Inglismaal perpendikulaarstiil, u 1380–1520)

Chartresi katedraalist (ehitati u 1250–1300) alates loetakse kõrggootika perioodi, milles juhtpositsioonil oli Prantsusmaa (gothique rayonnant). Briti saartel, Saksamaal ja Hispaanias loodud gooti ehitised varieerisid Prantsusmaalt pärit ehituselemente ja neis kujunesid välja Prantsusmaa gooti arhitektuuriga sarnanevad paikkondlikud stiilid, kuid Itaalia gooti arhitektuur jäi stiililiselt rohkem eraldiseisvaks oma ehitusmaterjalidega, tellise ning marmori kasutusega kivi asemel, ning sellest tulenevate erisustega.^[1]

15. sajandil valitsenud hilisgootika tippsaavutuseks peetakse Saksamaa suuri võlvitud kodakirikuid.^[1] Mõnedes piirkondades, näiteks Inglismaal, Tšehhis ja Valgevenes, ei loobutud renessanss-stiili ilmudes gootika ehituspõhimõtetest, vaid püüti üksikuid renessansi elemente ettevaatlikult lansseerides gooti arhitektuuri uuele tasemele arendada. Iseloomulikud näited neist omapärastest segastiilidest on tuudorstiil Inglismaal, Portugalis manuelism ja Hispaanias Isabella gootika, hilisgooti ehitised Tšehhi ning Valgevene gooti arhitektuuris.

Ajalugu

Varagootika

Kõrggootika

Hilisgootika

Regionaalsed stiilid gooti arhitektuuris

Kuigi gootika levis üle Euroopa, olid sel igas piirkonnas oma iseärasused, mis mõnikord ületasid ka stiilipiirid (nagu gooti elementide ülevõtmine renessansskavatistesse). Osa erinevusi tulenes kindlatest meistritest ja meisterkondadest, kes tegutsesid ühes piirkonnas.

Prantsusmaa

Prantsusmaa gooti kirikute, kuid ka Prantsusmaa stiilist mõjutatud kirikute puhul Belgias ja Saksamaal, on iseärasuseks nende suur kõrgus ja tugev vertikaalne tendents kujunduses. Kui võrrelda Prantsusmaa katedraale Inglismaa omadega, torkab ühtlaselt silma Prantsusmaa gooti ehitiste kompaktsus, transept ja külgkabelid eenduvad vaid kergelt, mitte tugevalt. Läänefassaadid mõjuvad terviklikult, reeglina on neil kaks suurt läänetorni ja kolm silmatorkavalt kujundatud portaali, läänefassaadil asetsevad roosaknad portaalide kohal. Mõnikord on lisatud tornid ka transeptide otstesse. Koorilõpmik on hulknurkne, seda ümbritseb kooriümbriskäik samamoodi hulknurksete kabelipärjakabelitega.^[2]

Näiteid:

V. Vaga eristab Prantsusmaa gootikas kuut koolkonda: Île-de-France'i, Normandia, Champagne'i, Burgundia, Lõuna-Prantsusmaa ja Anjou koolkonnad.

Lõuna-Prantsusmaa gootikat iseloomustab transepti puudumine, vahetevahel puuduvad ka külglöövid, näiteks Albi katedraalil. Burgundia koolkond oli eriti varasemal perioodil tugevalt mõjutatud tsistertslaste ehitustraditsioonist. Anjou koolkonnale iseloomulikud domikaalvõlvid on Vestfaali vahendusel jõudnud ka Eesti gooti arhitektuuri.^[3]

Inglismaal

Inglismaale levis gootika 12. sajandi lõpus Normandia arhitektuuri vahendusel. Esimeseks gooti stiilis ehitiseks sai Canterbury katedraali uus kooriruum.

Inglismaa katedraalide silmatorkavaks eritunnuseks on nende väga suur pikkus võrreldes laiusega. Siseruumi kujunduses on iseloomulik horisontaalse rütmi suurem rõhutamine võrreldes vertikaalsega. Stiililiselt on Inglismaa suured katedraalid võrreldes Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia katedraalidega sageli väga eklektilise kujundusega, ehitise iga osa võib olla ehitatud eri perioodil ja eri stiilis ilma igasuguse püüdeta luua ühtset tervikut – Salisbury katedraal on seal küll üheks erandiks. Inglismaa katedraalide transeptid eenduvad tugevalt külgsuunas, vahel on neid isegi kaks, lisaks hilisemal ajal kiriku külge juurdeehitistena püstitatud kapiitlisaalid (Chapter house) ja Maarja kabelid (Lady Chapel). Läänefassaadi kujunduses pole uste kujundus nii silmapaistev ja keskne kui Prantsusmaal, tavaline on koguduse jaoks ette nähtud sissepääs külgportaalist. Lääneaken on tavaliselt suur, kuid mitte kunagi roosakna kujuga, roosaknaid leidub vaid transeptide viiludel. Lääneportaalil võib olla kaks läänetorni nagu Prantsusmaa katedraalidel, kuid läänefassaad võib olla ka üldse tornideta. Küll aga on Inglismaa katedraalide puhul tavaline suur nelitistorn, mis võib olla kroonitud ka terava koonuskatusega. Äratuntavalt inglispärase stiili tunnus on nelinurkne koorilõpmik, kuid on võimalikud ka hoopis erinevad kujud. Nii siseruumis kui ka välisseinal iseloomustab Inglismaa katedraale rohke raiddekoor, eriti kapiteelidel.^[2]

Näiteid:

Saksamaal, Poolas ja Tšehhi aladel

Saksamaa, Poola ja Böömimaa romaanika oli massiivne, raskepärane ja mooduliline. Sama tendents on äratuntav ka nende maade gootikas, nii on kirikutornid ja tornikiivrid sageli väga suured ja kõrged. Mõnikord on ehitiste puhul näha, et plaanitud suurust pole jõutud lõpuni ehitada. Üldjoontes jälgib Saksamaa ja Tšehhi gooti arhitektuur Prantsusmaa gootika malli, kuid tornid on oluliselt kõrgemad ja tornikiiver on sageli kujundatud ažuurse raidkivipitsist võrgustikuna, mida ei leia mujal maades. Tornide massiivsus laseb nähtaval läänefassaadil mõjuda kitsa ja kokkusurutuna. Saksamaa ja Tšehhi katedraalide transeptid ei eendu tugevasti ja transept võib üldse puududa. Katedraalide siseruum on üldiselt avar ja avatud, isegi juhul kui katedraali kujundus järgib Prantsusmaa mudelit, nagu Kölni katedraali puhul, aga väga levinud on neis piirkondades ka valgmikuta kodakiriku tüüp, mida mõned arhitektuuriloolased on tõlgendanud Prantsusmaa gootika saksapärase erivormina (Sondergotik).^[2]

Näiteid:

Poolas ja Põhja-Saksamaal kujunes välja eripärane tellisgootika, kus arhitektuurilised ornamendid kujundati glasuuritud ja värvilistest liht- ja vormitellistest. Vormitellistest kaunistuste kõrval esines ka lihtsat ehitusstiili – eriti Poola gooti arhitektuuris on dekoor vahetevahel hoopis kõrvale jäetud ja hoone on nii väljast kui ka seest lakoonilise ja kaine kujundusega.

Näiteid:

Itaalias

Hispaanias

Valgevene aladel

Valgevene aladele jõudis gooti stiil suhteliselt hilja ja andis seal kohalike arhitektuuristiilidega segunedes tulemuseks erilise valgevene gootika.

Miri loss

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 Gothic architecture. - Encyclopedia Britannica
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 "Genres of Gothic Architecture. - HiSour". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. märts 2024. Vaadatud 20. märtsil 2024.
↑ V. Vaga. Üldine kunstiajalugu. Tallinn, 1999. lk 255–258

[gothic-arc-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 Gothic architecture. - Encyclopedia Britannica

[genres-of-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 "Genres of Gothic Architecture. - HiSour". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. märts 2024. Vaadatud 20. märtsil 2024.

[3] V. Vaga. Üldine kunstiajalugu. Tallinn, 1999. lk 255–258

[1]

[2]

[3]