Gustav Jonson
Gustav Jonson VR I/3 ja II/2 (ka Johnson; sünninimi Joonson; 7. jaanuar 1880 Päri, Viljandi kihelkond, Viljandimaa – 15. mai 1942[1] Saratov, NSV Liit) oli Vene, Eesti ja Nõukogude Liidu sõjaväelane.
| Gustav Jonson | |
|---|---|
 Jaan Tõnisson ja kindral Gustav Jonson (paremal) president Pätsi esindajana 1938. aastal | |
| Sünniaeg |
7. jaanuar 1880 Päri Viljandimaa |
| Surmaaeg |
15. mai 1942 Saratov, NSV Liit |
| Auaste | kindralmajor |
| Juhtinud |
Sõjaväe Ühendatud Õppeasutused |
| Autasud |
Püha Georgi mõõk (1917) Püha Anna orden II järk Püha Anna orden III järk Püha Stanislavi ordeni II järk Püha Stanislavi orden III järk Vabadusrist I/3 (1920) Vabadusrist II/2 (1920) Karutapja orden III klass (1924) Kotkaristi teenetemärgi I klass (1933) Eesti Punase Risti ordeni I järgu II aste (1934) Läti Kolme Tähe ordeni II klass Polonia Restituta ordeni II klass Rootsi Kuningliku Mõõga ordeni I klass Soome Valge Roosi ordeni II klass |
Elulugu
muudaGustav Jonson sündis 7. jaanuaril 1880 (vkj 26.12.1879) Viljandimaa Viljandi kihelkonna Päri valla Kudu talu omaniku peres. G. Jonson õppis Päri vallakoolis, Viljandi kihelkonnakoolis, Viljandi linnakoolis, Tartu reaalkoolis 1898–1901, Riia Polütehnilise Instituudi kaubandus-, hiljem mehaanikateaduskonnas 1901–1914 ja Dresdeni Kõrgemas Tehnikakoolis aastatel 1906–1907.
1908. aasta oktoobrist kuni 1909. aasta septembrini teenis ta vabatahtlikuna Vene sõjaväes ratsasuurtükiväe tagavarapatareis Daugavpilsis. 1910. aasta jaanuaris ülendati ta lipnikuks. Pärast ajateenistust töötas Riias kaalu- ja mõõdukojas veebruarist 1912 kuni augustini 1914 nooremkontrolörina.
Esimeses maailmasõjas
muudaEsimese maailmasõja puhkedes mobiliseeriti ta 1914. aasta augustis ning määrati Daugavpilsi sõjaväeringkonna staapi. 1915. aasta märtsis läkitati II Kaukaasia Korpuse 2. mortiiridivisjoni 2. patarei ohvitseriks. 1916. aasta veebruaris ülendati alamleitnandiks, augustis leitnandiks ja 1917. aasta oktoobris alamkapteniks. Jonson osales lahingutest Poolas ja Galiitsias Saksa ja Austria-Ungari vägede vastu, kus teda autasustati lahingutes osutatud vapruse ja juhtimisoskuse eest Püha Georgi mõõga, Püha Anna ordeni II ja III järgu ning Püha Stanislavi ordeni II ja III järguga.
1917. aasta novembris siirdus Jonson novembris 1917 Eesti rahvusväeosadesse ning määrati loodava Eesti Ratsapolgu 2. eskadroni ülemaks, mille formeerimist alustati 3. detsembril 1917 Viljandis.
Vahistati 1918. aastal enamlaste poolt, kuid vabanes pärast Bresti rahu sõlmimist, 1918. aasta märtsis[2]. 1918. aasta märtsis ülendati ta kapteniks. Jonson vabastati sõjaväest aprillis 1918, kui Saksa okupatsioonivõimud saatsid Eesti rahvusväeosad laiali.
Eesti Vabadussõjas
muudaVabadussõja eel astus Jonson teenistusse Kaitseliitu, pärast Eesti Rahvaväe moodustamist määrati Jonson 21. novembrist 1918 Ratsapolgu ülemaks, millega võttis osa lahinguist Punaarmee vastu Lõunarindel ja Lätimaal ning oli Võru alt Jakobstadti sõjaretke teinud 1. ratsapolgu juht. 23. oktoobril 1919 ülendati alampolkovnikuks (pärast Eesti sõjaväeliste auastmete ümbernimetamist novembris 1922 kolonelleitnant).
Teenistus Eesti Vabariigis
muudaPärast Vabadussõja lõppu jätkas Jonson teenistust ratsapolgu (novembrist 1922 ratsarügement) ülemana. 1921. aasta septembrist kuni 1923. aasta maini õppis ta kindralstaabi kursustel ning 1923. aasta veebruaris ülendati ta koloneliks.
1924. aasta märtsis määrati Jonson kindralstaabi ülema kindralmajor Paul Lille abiks, kelle abina täitis ta korduvalt ka kindralstaabi ajutise ülema kohuseid ning oli ühtlasi Ratsaväe inspektori ajutine kohusetäitja. 1925. aasta sügisest oli ka Kõrgema Sõjakooli õppejõud ratsaväe alal.
1927. aasta augustis nimetati Jonson Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste ülema kohusetäitjaks, veebruarist 1928 määrati Õppeasutuste ülemaks ning ühtlasi Sõjanõukogu liikmeks. Veebruaris 1928 ülendati ta kindralmajoriks.
1930. aasta aprillist määrati Jonson 3. diviisi ja Tallinna Garnisoni ülemaks[viide?]. 11. augustist 1933 (seoses üleriigilise kaitseseisukorra kehtestamisega) kuni 12. märtsini 1934 oli ta ka Sisekaitse Ülem, 1934. aasta veebruaris-märtsis täitis diviisiülema ülesannete kõrval ka sõjaministri abi kohuseid. Alates 12. märtsist 1934 oli Jonson Sisekaitse ülema abi.
6. septembrist 1934 oli Jonson Riigivanema (alates 1937 riigihoidja ning alates 1938. aastast Eesti presidendi) käsunduskindral Sõjaministeeriumi juures[3], 11. märtsist 1935 ühtlasi ka ratsaväe inspektor ja Sõjaministeeriumi Nõukogu liige. 1936–1939 oli ta väeosaülemate aukohtu eesistuja.
1935. aastal valiti ta Kreenholmi Manufaktuuri juhatuse liikmeks.[4]
31. märtsil 1939 lahkus tollal 59-aastane Jonson tegevteenistusest vanusepiiri ületamise tõttu, aasta hiljem aga kutsus Konstantin Päts ta teenistusse tagasi ning määratas Jonsoni Eesti sõjaväe juhatajaks, kuna senine ülemjuhataja Laidoner vabastati ametist Nõukogude okupatsioonivõimude nõudel 22. juunil.
Järgnevalt oli Jonson nn Eesti Rahvaväe juhataja ja seejärel 3. septembrist 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse komandör. Selles ametis olles ülendati ta 29. detsembril 1940 Punaarmee kindralleitnandiks.
1941. aasta juuni algul vabastati kõik eestlastest kindralid korpuse juhtimiselt. 13. juunil saadeti Jonson Moskvasse Kindralstaabi Akadeemiasse, kus ta 19. juulil arreteeriti. Gustav Jonson lasti maha 15. mail 1942 Saratovi vanglas nr 1.
Ühiskondlik tegevus
muudaGustav Jonson oli korduvalt Vabariigi Ohvitseride Keskkogu juhatuse liige ja abiesimees aastatel 1924–1925, 1931–1933 ning esimees 1934–1939, Vabaduse Risti Kavaleride Kodu Nõukogu esimees 1935–1940, VRVÜ Keskjuhatuse liige alates 1930 ning abiesimees 1931–1933 ja 1935–1940, VRVÜ Tallinna osakonna juhatuse esimees 1930–1940, Ratsarügemendi ohvitseridekogu auesimees, korporatsioon Vironia vilistlaskogu esimees, Vabadussõja Mälestamise Komitee ja Centum Klubi liige.
Viited
muuda- ↑ "Korpusepoisid" lk 225
- ↑ Kodumaale tagasi jõudnud pantwangid., Postimees (1886-1944), nr. 26, 30. märts 1918
- ↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700242455&img=era0031_005_0000370_00038_t.jpg&tbn=1&pgn=2&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=059a3530d0c83a70095d4ad2a916b24a
- ↑ Vaba Maa, 18. veebruar 1935, nr 42, lk 5
Kirjandus
muuda- Türgi presidendi Kemal Atatürki matusel. Uus Eesti, 5. detsember 1938, nr. 333, lk. 7.
- Kindral-major Jonson lahkub sõjaväest. Uus Eesti, 3. aprill 1939, nr. 93, lk. 1.
- Ratsarügement austas kindral G. Jonsonit. Päevaleht, 3. aprill 1939, nr. 93, lk. 5.
- Jaak Pihlak, "Viljandi kihelkond ja Vabaduse Risti vennad" Viljandi Muuseumi aastaraamat, 2008, lk 186–188