Hüdrohalogeenimine
Hüdrohalogeenimine on keemiline protsess, milles hüdrohalogeniid (H-Hlg) liitub mingi keemilise ühendiga. Kõige sagedamini mõeldakse hüdrohalogeenimise all hüdrohaliidi (HCl, HBr) elektrofiilset liitumist küllastumata ühendile nagu alkeenid, alküünid, dieenid, stüreenid jne. Näiteks propeeni hüdrobroomimine ja isopreeni hüdrokloorimine.
H2C=CHCH3 + HBr → CH3-CH(Br)CH3
СН2=С(СН3)–СН=СН2 + HCl → CH3–CCl(СН3)-СН=СH2 [ → CH3–С(СН3)=СН–СH2–Cl ]
Hüdrokloorimine teostatakse enamasti madalal temperatuuril gaasilise HCl lahusesse juhtimisega. HCl (ka HBr) liitumise kiirus on suurem ja protsessi kerge teostada diklorometaanis, kui lisada silikageeli või alumiiniumoksiidi. Hüdrokloorimist kasutatakse keemiatööstuses monomeeride nagu kloropreen ja vinüülkloriid tootmiseks atsetüleenist.
Nagu elektrofiilsetele (karbokatioonsetele) protsessidele iseloomulik, toimub hüdrohalogeniidide liitumine vastavuses Markovnikovi reegliga. Kaksiksidemest järgmise süsiniku aatomi juures hargnenud alkeenidele on iseloomulik karbokatioonses intermediaadis hüdriidi või alküülrühma 1,2-nihe, mille tulemusena sekundaarne katioon annab stabiilsema tertsiaarse katiooni. Nii saadakse 1,3-liitumisproduktid. Näiteks
CH2=CH-CHMe2 + HCl → CH3-CHCl-CHMe2 + CH3-CH2-CClMe2
Erandina esineb anti-Markovnikovi liitumine HBr korral, kui protsess viiakse läbi peroksiidide juuresolekul, kuna sel juhul realiseerub radikaalreaktsioon.
Hüdrohalogeniidid ühinevad kergesti ka orgaaniliste alustega, põhiliselt amiinidega. Näiteks püridiini C5H5N reaktsioon vesinikkloriidiga annab püridiinhüdrokloriidi C5H5N•HCl, mis tegelikult on ammooniumsool – püridiiniumkloriid C5H5N+H Cl-.
Hüdrohalogeenimisele vastupidist protsessi nimetatakse dehüdrohalogeenimiseks. Näiteks 1,2-dikloroetaani kuumutamisel 500 °C rõhul 15–30 atm toimub HCl eraldumine ja saadakse vinüülkloriid.