Helene Kuma
Helene Kuma (kuni aastani 1935 Helene Gutmann; abielus ka Helene Viies; 7. september 1921 Tallinn – 11. oktoober 2009) oli eesti keraamik, kunstiajaloolane ja pedagoog.
Helene Kuma oli pärit haritlaste perekonnast.
Hariduskäik
muudaTa õppis Tallinna saksa tütarlaste humanitaargümnaasiumi algkoolis ja 1934–1939 Riigi Kunsttööstuskooli keraamika erialal (lõpetas).
1948. aastal lõpetas ta Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi keraamika erialal. 1953. aastal lõpetas ta Leningradis Ilja Repini nimelise kunstiinstituudi kunstiajaloo erialal.
1963. aastal sai ta Leningradis kunstiteaduste kandidaadiks.
Töö
muudaPärast 1940. aasta juunipööret töötas ta juulist kuni oktoobrini 1940 Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadis sekretäri, tõlgi ja kartoteegiosakonna juhatajana.
Oktoobrist 1940. aastal suunati Helene Kuma Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadist Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu ELKNÜ Keskkomiteesse, kus ta kuni Nõukogude Liidu – Saksamaa sõja alguseni oli tehniline sekretär, kuid juulis 1941 nimetati ta erisektori juhatajaks. Erisektor haldas salajasi dokumente ning muu hulgas pidas sidet ka NKVD-ga. Veel samal kuul 1941. aastal evakueerus Kuma Nõukogude tagalasse, kus jätkas komsomolitööd.[1]
Ta oli 1945. aastast NLKP liige.[2]
Aastatel 1959–1960 töötas UNESCO stipendiaadina Prantsusmaal, Belgias, Taanis ja Itaalias.
Aastatel 1947–1994 töötas ta õppejõuna Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis / Tallinna Kunstiülikoolis, 1994. aastast oli emeriitprofessor.
Looming
muudaHelene Kuma on kirjutanud monograafiaid ja artikleid, osalenud näitustel Eestis ja välismaal. Ta oli koguteose "Eesti kunsti ajalugu" üks kaasautoreid.
Tema elav ja mitmekülgne ornamendikäsitlus sisaldab rahvakunsti- ja taimemotiive. 1960. aastatel tõi Kuma eesti keraamikasse liikuva, rütmilise opkunsti dekoori, mida kasutas eelkõige kööginõude ja väikeste vaaside kaunistamiseks. 1970. aastatel valmis tal suur seeria luikedega vaase.[3] Tema keraamikaloomingusse kuulub vaase, kanne, kausse, suhkru- ja soolatoose, kuid kõige tuntumad on tema köögiserviisid. Ta on loonud toose toiduainete hoidmiseks ja kruuse ravimteede joomiseks. Vormid on lihtsad ja funktsionaalsed, oma karakteri saavad nad rikkalikust ja elegantsest ornamendist.[3] Nõud on must-pruun-valge koloriidis, kuna tollastest kunstitoodete kombinaadi värvidest kõlbasid pärast põletamist toidunõudele vaid must ja pruun.[4]
Ta õppis niplispitsi tegemise selgeks oma emalt juba lapsepõlves ning 1980. aastatel asus arendama seda käsitööliigist kunstivormiks.[4]
Teoseid
muuda- "Tallinna 18. sajandi fajanss" (1952)
- "Eesti NSV tarbekunst" (1955)
- "Mari Adamson" (1960)
- "Eesti kunsti ajalugu" (1970; kaasautor)
- "Tekstiili ajalugu" (1975–1985)
- "Eesti rahvavaibad" (1976)
- "Elgi Reemets" (1981)
- "Niplis" (1998)
Tunnustus
muuda- 1970 Eesti NSV teeneline kunstitegelane
- 1981 Eesti Kunstnike Liidu kunstiteadlaste sektsiooni aastapreemia (raamatu "Elgi Reemets" eest)
- 1996 Eesti Vabariigi kultuuripreemia
- 2002 Kristjan Raua preemia (arvestades elutööd pedagoogina)[5]
- 2002 Valgetähe III klassi teenetemärk (80. sünnipäeva puhul ja 65 aasta pikkuse loometöö eest)[6]
Isiklikku
muudaTema isa oli õpetaja ja esperantist Roobet Kuma ning ema Faina Tšutšina, kes oli tunnustatud niplispitsitegija (jagas 1928. aasta põllumajandusnäitusel Eduard Taskaga kuldmedalit).
Ta oli abielus Raoul Viiesega, kes oli tol ajal Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingu presiidiumi esimees. Abielu lahutati 1950. aastatel. Nende poeg on munitsipaalpoliitik Vladimir Viies.[7]
Viited
muuda- ↑ Valgetähe teenetemärgi kavaler teenis NKVDs[alaline kõdulink]. BNS, 3. oktoober 2002
- ↑ Eesti Rahvusarhiiv, ERAF 5.6.250
- ↑ 3,0 3,1 Inge Teder. Õnnistatud käed ja analüütiline mõistus. Sirp, 6. september 1991
- ↑ 4,0 4,1 Aita Kivi. Habras ja peen. Rahva Hääl, 1. september 1991
- ↑ Liivrand, Harry. Raua preemia kui seisukohavõtt. Sirp, 10. mai 2002.
- ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
- ↑ Anti Naulainen. "Linnaametniku ema magus vanalinna maja". Õhtuleht, 10. jaanuar 2000
Kirjandus
muuda- Tiina Käesel. "Kuma, Helene, keraamik, kunstiajaloolane ja pedagoog". // Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1996. Lk 219–220
- Kunstnik Helene Kuma tähistab tänavu oma 80. sünnipäeva. epl.ee, 3. jaanuar 2001
- Inna Grünfeldt. Helene Kuma loomingu habrasjõuline kuma. Virumaa Teataja, 15. september 2009
- "Suri kunstiteadlane ja keraamik Helene Kuma". err.ee, 12. oktoober 2009
- Vello Helk. "Vaikimisega ei kao ebameeeldivad faktid". Vaba Eesti Sõna, 21. november 2011
Välislingid
muuda |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Helene Kuma |