Helikõrgus

Helikõrgus on muusikas heli kokkuleppeline väärtus, mis sõltub helisageduse tajumisest.

Liitheli puhul võib helikõrgus sõltuda subjektiivsest kogemusest, mida põhjustab osahelide kombinatsioon.

Eri helikõrgusega helid võivad moodustada helisüsteemi. Helisüsteem võib tugineda kammertoonil.

Helikõrgus on üks heli põhiomadusi.

Helikõrgus on üks muusikalisi parameetreid.

Noodikirjas tähistatakse helikõrgust märgi abil, milleks võib olla noot, number, täht, silp või muu märk.

Helikõrguse määramine

Inimene määrab helikõrguse selle järgi, mida kõrv peab liitheli põhisageduseks. See toimub helide eristamisel isegi siis, kui tegemist on illusiooniga, mida füüsilises helis tegelikult ei esine. Lisaks harmoonilise võnkumisega liitehelidele on olemas ka mitteharmoonilise võnkumisega kellade, gongide või taldrikute helid ja mürasid. Selliste helide kohta võib öelda, et neil puudub tajutav helikõrgus.

Eksperimentaalsete muusikapsühholoogiliste uuringute käigus kontrollitud kuulajate taju ja helikõrgusliku mälu suhe eri sagedustega helidesse on näidanud, et tämbri, helitugevuse ja muusikalise konteksti märgatavad erinevused küll mõjutavad helikõrguse tajumist, kuigi siiski suhteliselt vähe. Samas võimaldab pikaajaline mälu mõnel inimesel tuvastada helikõrgusi just kontekstist tuleneva suhte kaudu teiste helidega.

Helikõrguste tähistamine

 Pikemalt artiklis Kõrgustähistus

Helikõrguste tähistamiseks kasutatakse täht- või silpnimetusi. Tähtnimetusi kasutati juba Antiik-Kreekas. Madalamaks heliks oli A (110 Hz) ning moodustus ladina tähestikust helirida a, b, c, d, e, f, g. b asemel hakati kasutama ka b quadratumit (nurgeline b) ehk b bekarri (si). b nimetati b rotindumiks (ümmargune b) ehk bemolliks (sib). Seoses trükikunsti arenemisega asendati 15. sajandil b quadratumi märk ladina tähega h.

Silpnimetused võeti kasutusele 11. sajandil, kui Guido Arezzost töötas välja solmisatsioonisüsteemi. Solmisatsioonisilbid ehk nootide silpnimetused võttis lauljate kaitsepühaku Johannese auks loodud hümni algussilpidest.

Relatiivne jo=c	jo	le	mi	na	so	ra	di
Absoluutne	do	re	mi	fa	sol	la	si
Absoluutne	c	d	e	f	g	a	h
1. oktav

Helikõrgusnimetusi on 7 ja neid nimetatakse helikõrguste põhinimetusteks. Helikõrguste põhinimetuse kõrgendamisel või madaldamisel saame altereeritud heli ja selleks kasutatakse alteratsioonimärki.

Altereeritud helidel ei ole iseseisvaid nimetusi ja selleks kasutatakse tuletatud nimetusi ehk tulendnimetusi.

Helisid, mis on samas helikõrguslikus tsoonis, nimetatakse enharmoonilisteks helideks. Enharmonism on kõrguselt lähedaste helide samakõlalisus tempereeritud häälestuses. Enharmoonilisi helisid intoneeritakse erinevalt. Näiteks ges asub lähemal f-ile kui g-le ja fis lähemal g-le kui f-ile.

Oktavite tähistamine

 Pikemalt artiklis Oktav (helikõrguspiirkond)

Helikõrgused jaotuvad oktavitesse. Piltliku ülevaate sellest annab klaveri klaviatuur. Klaviatuuri keskel asub 1. oktav, sellest kõrgemal on 2., 3., 4. ja 5. oktav. 1. oktavist allpool asuvad väike, suur, kontra- ja subkontraoktav.

Kui võrrelda MIDI pillidega (süntesaator), siis vastavad oktavid on järgmised:

Oktav	Subkontra	Kontra	Suur	Väike	1.	2.	3.	4.	5.	6.
MIDI	C0	C1	C2	C3	C4	C5	C6	C7	C8	C9
C klaveril	C2	C1	C	c	c1	c2	c3	c4	c5	c6

Subkontraoktav algab alumise kuuldelävi (~16 Hz) piiril. Oktavite eristamiseks kasutatakse suuri ja väikseid tähti, millele lisatakse vajadusel muid tähiseid (näiteks numbreid).

Oktav	Kõrgustähistus	C noot (Hz)
subkontraoktav	C2 - H2	~16
kontraoktav	C1 - H1	~32
suur oktav	C - H	~64
väike oktav	c - h	~125
esimene oktav	c1 - h1	~250
teine oktav	c2 - h2	~500
kolmas oktav	c3 - h3	~1000
neljas oktav	c4 - h4	~2000
viies oktav	c5 - h5	~4000
kuues oktav	c6 - h6/c7	~8000 - 16 000

Diapasoon

 Pikemalt artiklis diapasoon

Muusikainstrumendi ulatust, mis haarab selle kõik mängitavad helid madalamast kõrgeimani, nimetatakse diapasooniks. Igal muusikainstrumendil on erinev diapasoon.

Register

 Pikemalt artiklis register (muusika)

Diapasoon jaotatakse tavaliselt 3 registriks:

• madal
• keskmine
• kõrge

Üleminek ühest registrist teise toimub sujuvalt, seepärast ei saa täpselt määrata registri piire. Klaveri keskmise registri moodustab 1. oktav, millele lisandub ühelt poolt osa väikesest ja teiselt poolt osa 2. oktavist. Registrid erinevatel pillidel enamasti ei ühti. Näiteks flöödi madala registri helid kuuluvad klarneti keskmisse registrisse. Bassi kõrge registri helid kuuluvad soprani madalasse registrisse. Erinevate registrite kasutamisega saavutatakse muusikas mitmesuguseid kõlavarjundeid.