Heteronormatiivsus
Heteronormatiivsus on tõekspidamine, et inimesed langevad selgetesse ja üksteist täiendavatesse sugudesse (mees ja naine), millel on elus loomulikud rollid.
See eeldab, et heteroseksuaalsus on ainuke seksuaalne sättumus või ainuke norm. Samuti seda, et seksuaalsed ja abielulised suhted on enamasti (või ainult) sobilikud vastassoost isikute vahel. "Heteronormatiivse" vaate järgi ühilduvad bioloogiline sugu, seksuaalsus, sooidentiteet ja soorollid. Heteronormatiivsus on sageli seotud heteroseksismi ja homofoobiaga.[1]
Diskrimineerimine
muudaHeteronormatiivsus kirjeldab, kuidas ühiskondlikud institutsioonid ja poliitikad tugevdavad eeldust, et inimesed on heteroseksuaalsed ning nende sotsiaalne ja bioloogiline sugu on looduslikult binaarsed.[2] Ühiskonnas valitsev heteronormatiivne kultuur "privilegeerib heteroseksuaalsust kui normaalset ja loomulikku".[3] Heteronormatiivsete hoiakute kriitikud väidavad, et sellised hoiakud rõhuvad, häbimärgistavad ja muudavad tähtsusetuks hälbelisena tajutud seksuaalsused ja sood.[3][4] See edendab õhkkonda, kus LGBT-isikuid diskrimineeritakse abiellumise võimaldamisel, maksusoodustuste andmisel ja tööle võtmisel.[3]
Lauren Berlanti ja Michael Warneri järgi toob avaliku ja privaatsfääri normatiivne lahutamine endaga kaasa selle, et intiimsfäär muutub millekski, mida ei seata ühiskonnas kahtluse alla. Sellest saab heteronormatiivse avaliku väitluse pidepunkt. Autorite järgi võetakse heteroseksuaalne pere harva poliitilises kultuuris vaatluse alla. Selle asemel muutub see kujuteldavaks mõõdupuuks, mille abil nii-nimetatud "kõrvalekaldeid" mõõdetakse.[5]
LGBT-isikute vastu
muudaKultuuriantropoloog Gayle Rubini järgi loob peavooluühiskonnas olev heteronormatiivsus "seksi hierarhia", mis paigutab seksuaalpraktikad astmestikule moraalselt "heast seksist" moraalselt "halva seksini". See hierarhia paigutab taastootva ja monogaamse seksi truude heteroseksuaalsete inimeste vahel "hea seksi" mõõdupuuks. Kõik ülejäänud seksuaalpraktikad, mis seda nõuet ei täida, paigutuvad madalamatele positsioonideni kuni "halva seksini". Astmestik paigutab pikaajalised pühendunud suhtes olevad geid ja lesbid ning valimatu sugueluga geid ja lesbid mõlemad kahe äärmuse vahele.[6] Patrick McCreery näeb selles hierarhias selgitust, miks LGBT-inimesi häbimärgistatakse sotsiaalselt "hälbeliste" seksuaalpraktikate eest, mida praktiseeritakse sageli ka heteroseksuaalsete inimeste poolt. Näiteks pornograafia tarbimine või avalikus kohas seksimine.[3]
McCreery järgi kandub selline heteronormatiivne hierarhia üle töökohale, kus geid, lesbid ja biseksuaalsed inimesed seisavad sageli silmitsi diskrimineerimisega. Näiteks võib see väljenduda homoseksuaalseid inimesi välistava töölevõtmise poliitika või töökohal diskrimineerimisena. Selline hierarhia jätab sageli "madalaimal astmel" olevad isikud nagu transseksuaalsed inimesed haavatavaks kõige avalikumale diskrimineerimisele. Seetõttu on neil sageli võimatu tööd leida.[3]
Viited
muuda- ↑ Lovaas, Karen, and Mercilee M. Jenkins. "Charting a Path through the 'Desert of Nothing.'" Sexualities and Communication in Everyday Life: A Reader. 2007.
- ↑ DeFrancisco, Victoria (2014). Gender in Communication. U.S.A: SAGE Publication, Inc. Lk 16. ISBN 978-1-4522-2009-3.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Krupat, Kitty (2001). Out at Work: Building a Gay-Labor Alliance. U of Minnesota Press. Lk 268. ISBN 0-8166-3741-5.
- ↑ Lovaas, Karen, and Mercilee M. Jenkins. "Charting a Path through the 'Desert of Nothing.'" Sexualities and Communication in Everyday Life: A Reader. Sage Publications Inc. 2007.
- ↑ Laurie, Timothy; Stark, Hannah (2012), "Reconsidering Kinship: Beyond the Nuclear Family With Deleuze and Guattari", Cultural Studies Review, 18 (1): 19–39, DOI:10.5130/csr.v18i1.1612
- ↑ Rubin, Gayle. Thinking Sex: Notes for a Radical Theory of the Politics of Sexuality, in Vance, Carole. Pleasure and Danger: Exploring Female Sexuality (1993)