Hiina kiri
Hiina kiri ehk hani kiri ehk hiina-jaapani-korea logograafiline kiri (hiina lihtsustatud kirjas 汉字, traditsioonilises kirjas 漢字 (hànzì), jaapani keeles 漢字 (kanji) on üle 3500 aasta vanune piktogrammidest ja ideogrammidest arenenud logograafiline kiri, mida kasutatakse kõikide hiina keelte, samuti jaapani keele kirjutamiseks. Varem kasutati seda ka korea keele kirjutamiseks.
Vanimad hiina kirja meenutavad märgid on juba 8 tuhat aastat vanad. Näiteks Ningxia autonoomses piirkonnas asuvas Damaidis on leitud kaljujooniseid, kus 3172 kohas on 8453 kujundit. Huanghe orus Xi'anist idas avastati 1953. aastal 5600–6700 aasta vanune asulapaik, millest leitud keraamikal oli hieroglüüfisarnaseid märke, kokku leiti 113 potikillul 22 erinevat sümbolit. Osa teadlasi peab neid hieroglüüfide eellasteks, teiste arvates võisid need olla lihtsalt peremärgid või valmistaja tunnus, millel puudus side keelega. Seda seisukohta kinnitab asjaolu, et need märgid esinevad alati ühekaupa, mitte mitmekaupa nagu kirjamärkidelt oodata võiks. Keegi pole neid rahuldavalt dešifreerida suutnud ja pole üksmeelt selles, kas see üldse võimalikki on.
Vanimad kindlad tõendid hiina kirja kasutamise kohta pärinevad Shangi dünastia (1600–1046 e.m.a) lõpuperioodist. Selleks on oraakliluud, mida kasutati tuleviku ennustamiseks. Nendel on kujutatud palju hieroglüüfe, millest enamik on seni dešifreerimata, kuigi mõnedki, eriti loomi kujutavad, on dešifreeritud. Oraakliluudel kasutati vanahiina keelt. Tänapäeva hiina kiri põlvneb oraakliluudel kasutatud kirjast.
Hiina kiri on alates Shangi dünastia ajast oluliselt muutunud. Kui algselt kasutati Hiinas piltkirja, siis ajapikku see lihtsustus märgatavalt. Vanahiina kirjakeele sõnastikes sisaldub üle 40 000 kirjamärgi, nüüdisajal õpitakse keskkoolis tundma aga vaid 5000 märki ning lihtsa teksti lugemiseks piisab 3000 märgi tundmisest.
Hieroglüüfide arv ei ole ajas püsiv. Kogu aeg luuakse uusi hieroglüüfe, näiteks ettevõtted võivad neid luua oma toodetele, kui neile tundub, et ühtki sobivat selleks seni ei ole. Hiina kiri on põhimõtteliselt lahtine hulk ja igaüks võib luua uusi kirjamärke, kui ta seda soovib. Ametlikesse sõnaraamatutesse need siiski tavaliselt ei jõua. Prominentsetes sõnastikes olevate hieroglüüfide arv on 20. sajandi jooksul järjest suurenenud, olles 1916. aasta väljaandes 48 000 (see vastas enam-vähem kogu eelmise aastatuhande sõnastikes olevate hieroglüüfide arvule), aga 1989. aastal 54 678, 1994. aastal 85 568 ja 2004. aastal 106 230.
Et kirjamärke ei kasutatud üksnes mõistemärkidena, vaid ka võõrkeelsete (näiteks Xiongnu rahva keelsete) nimede ja väljendite transkribeerimiseks, saab teha järeldusi nende keelte varasema häälduse kohta. Sõnaraamatute ülesehituse, luule rütmi ning hääldust edasiandvate tekstide järgi saab teha järeldusi ka hiina keele varasema häälduse kohta.
Hiina kiri on suuresti silpkiri: enamikule märkidest vastab vaid üks silp, mil on teatav põhitähendus. Sõnad moodustuvad ühest või (enamasti) mitmest silbist ning seega ühest või (enamasti) mitmest märgist. Üldjoontes vastavad märgid morfeemidele, kuid see seos ei ole süsteemne. Umbes kümnendikus sõnadest ei ole üksiksilpidel eraldiseisvat tähendust, kuid need kirjutatakse ikkagi eraldi märkidena. Mõned märgid või ligatuurid tähistavad mitmesilbilisi sõnu, ehkki sellised juhtumid on erandlikud.
Kuna hiina kiri sobib põhimõtteliselt teistegi keelte edasiandmiseks, on seda kasutatud näiteks kitani keele, tšurtšeni keele, mõne tiibeti-birma keele, korea, jaapani ja vietnami keele jaoks. Nõrk seos hääldusega võimaldab kasutada sama kirjapilti eri murrete jaoks, milles hääldus on erinev.
Hiinas on peale hiina kirja kasutatud teisigi kirju. Näiteks on Hunani provintsis alates 15. sajandist kasutatud naistekirja nüshu. Lisaks hiina kirjale on nii putonghua kui ka murrete jaoks olemas palju transkriptsioonisüsteeme. Hiina Rahvavabariigis on ametliku latinisatsioonina kasutusel Hanyu Pinyin.