Hilda Sabbo
See artikkel vajab toimetamist. |
Hilda Sabbo (eesnimi ka Gilda; 29. aprill 1930 Novo-Estonka küla, Põhja-Kaukaasia krai – 7. mai 2024) oli eesti meedik ja harrastusajaloolane.[1]
Elulugu
muudaHilda Sabbo oli talupidaja tütar, ta isa arreteeriti ja hukati Krasnodaris 1938. aastal.[1]
Ta lõpetas 1951. aastal Tšerkesski velskrite kooli. Aastatel 1951–1952 töötas ta Stavropoli krais Ptitše külas velskrina.
1952. aastal asus ta elama Eestisse ja oli aastatel 1952–1963 Elva haigla velsker ja pediaatri kohusetäitja, 1963–1984 Punase Risti Seltside Liiga keskorganisatsiooni ja sanitaar-tervistava osakonna juhataja, ühtlasi kiirabivelsker. Aastatel 1984–1988 oli ta Tallinna Vabariikliku Psühhoneuroloogiahaigla velsker narkoloogia alal, 1988–1991 Tallinna Kiirabi velsker.
Ta tegeles sanitaarharidustööga ja doonorluse propageerimisega.
Uurimistöö Venemaa eestlaste kohta
muudaTa on otsinud andmeid sõja ajal kadunud inimeste kohta ning abistanud omakseid hukkunud sugulaste välismaal asuvate haudade külastamisel. 1992. aastal alustas ta Abhaasia eestlaste evakueerimist sõja jalust Eestisse ja nende abistamist.[1]
Ta uuris üle 30 aasta Kaukaasia eestlaste ajalugu ja Nõukogude võimu repressioone Eestis, niisamuti Venemaal ja NSV Liidu teistes piirkondades elanud eestlaste vastu toime pandud repressioone. Tema elutööks kujunes Venemaa Föderatsiooni arhiivide rohkem kui 10 000 säilikust (1917–1991) kogutud NSV Liidu eestlaste represseerimist tõendavatest dokumentidest tehtud koopiate avaldamine põhjalikus seitsmeköitelises raamatusarjas "Võimatu vaikida". Ta koondas sarja alusmaterjali arhiivifondiks, mida säilitatakse Eesti Rahvusraamatukogus.[viide?]
Ta võttis osa filmide "Ma tahaksin kodus olla" (režissöör Irene Lään, Tallinnfilm-Mosfilm, 1992), "Rezistentsija v Stranah Baltii ("Резистeнция в странах Балтии") (Vilnius-Filmi ja NATO koostöö, 1999) ja "Tõrjutud mälestused" (režissöör ja stsenarist Imbi Paju, Soome-Eesti Allfilm, 2003–2005) tegemisest. Ta esines 2000. aastal Vilniuse rahvusvahelisel avaliku tribunali istungil tunnistajana ning andis tribunalile materjalid kommunismi kuritegude kohta eesti rahva suhtes NSV Liidus.[viide?]
Teoseid
muuda- Häving. Põhja-Kaukaasia Uus-Eesti külast. Tallinn 1990
- Võimatu vaikida II. Невозможно молчать. Tallinn 1996
- Võimatu vaikida III. Eesti inventuur. Невозможно молчать III. Инвентаризация Эстонии. Tallinn 1998
- Võimatu vaikida IV. Vägivalla sajand. Невозможно молчать IV. Век насилия. Tallinn 1999
- Võimatu vaikida V. Hukatud ja hüljatud. Невозможно молчать V. Отверженные и истребленные. Tallinn 2000
- Võimatu vaikida. VI. Hukatud ja hüljatud. Невозможно молчать VI. Отверженные и истребленные. Tallinn 2002
- По оценке преступлений коммунизма. // Anti-Communist Congr. and Proc. International Public Tribunal in Vilnius. Evaluation of the Crimes of the Communism. Vilnius 2002
- Võimatu vaikida VII. Hukatud ja hüljatud. Невозможно молчать VII. Отверженные и истребленные. Tallinn 2005
- Venemaa eestlased XX sajandil. Tallinn 2022
Tunnustus
muuda- 1997 Riigivapi III klassi teenetemärk
- 1997 Riiklike monumentide kaitsja kuldmedal (Złoty Medal Opiekuna Miejsc Pamięci Narodowej), Varssavi 1998[1]
Viited
muudaKirjandus
muuda- Isiklik fond: Eesti Rahvusraamatukogu, f 19, n 1
- Juune Holvandus. Trotsides saatust. // Kultuur ja Elu (2000) 4, 15
- Людмилла Глушковская. Крестовый путь веры. Соловетский этап. // Вышгород (2000) 6
- Vello Helk. Järjekordne suurteos Eesti rahva kannatustest. // Akadeemia (2002) 5
- Peeter Olesk. Kodu-Eesti, pagulas-Eesti, välis-Eesti, küüditatud-Eesti. // Välis-Eesti. Tallinn 2005
- Laura Mallene. "Tapetud isa nimel". Eesti Ekspress, 25. juuni 2010
- "Hilda Sabbo 29.04.1930 – 07.05.2024". EWR Online, 23. mai 2024
- "In memoriam Hilda Sabbo (29.4.1930–7.5.2024)". Eesti Kirik nr 22, 5. juuni 2024
Välislingid
muuda- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013, lk. 1374–1376