Hinduism

Hinduism on veedadega seotud India õpetuste ja religioonide üldnimetus. Laiemas mõttes tähendab hinduism India ühiskonnakorraldust, religiooni ja kultuuri üldse, kitsamas mõttes aga veedadest alguse saanud, brahmanismiga jätkunud ning hiljem budismi ja džainismi mõjul muutunud traditsioonide kogumit viimasel paaril aastatuhandel.,

Õhtune aarti Haridwari linnas Har-Ki-Pairi Ghatil

Hinduismi sümbol Pranava "Om"

Havani tseremoonia Gangese kaldal Rishikeshis

Hinduism on üks dharmalikest religioonidest budismi, džainismi ja sikhismi kõrval. Hinduismi võib pidada ka usundite kogumiks, sest ta sisaldab mitmesuguseid jumala- ja lunastuskäsitlusi. Hinduismi järgijaid nimetatakse hinduistideks või ka hindudeks.

Hinduismi järgijate arv kasvab kiiresti. 2010. aastal hinnati hinduistide arvu kogu maailmas umbes 950 miljonile, mis oli umbes 14% maailma rahvastikust. Seda peetakse järgijate arvult kolmandaks usundiks maailmas. Indias on umbes 80% elanikkonnast hinduistid. Suured hinduistide kogukonnad on ka Nepalis, Bangladeshis, Indoneesias, Malaisias, Tais, Sri Lankal, Pakistanis jm. Briti ülemvõim Indias soodustas hinduismi levikut Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse. Migratsiooni tõttu on hinduistlikke templeid rajatud paljudes maades. Hinduismi ajalooline ja kultuuriline mõju ulatub Kesk-Aasiast kuni Indoneesia ja Filipiinideni. Maailma suurim hinduistlik tempel, Angkor Wat, asus muistse Khmeri impeeriumi pealinnas Angkoris, tänapäevase Kambodža alal.

Sajandite jooksul kujunes hinduismis kõrgelt arenenud filosoofia, mida esindavad klassikalised kuus koolkonda ehk daršanat, samuti kirjandus, mille väljapaistvaimad teosed on eeposed «Mahābhārata» ja «Rāmājana».

Hinduismi peamiseks sihiks on vabanemine ehk mokša ja selleni jõudmisel on põhikontseptsiooniks individuaalse surematu hinge aatmani ühinemine jumaliku absoluudi brahmaniga. Selleni püütakse jõuda mitmesuguste vaimsete harjutuste abil, millest tuntumad on pühendumine ja jooga.

Hinduism on väga salliv: peamine nõue on (vähemalt formaalselt) tunnistada veedade autoriteeti. Hinduismis on neli suunda või omaette religiooni: višnuism, šivaism, šaktism ja smartism ning kuus koolkonda: nyaya, vaisheshika, sāmkhya, jooga, mimansa ja vedaanta. Kõigil neil on omakorda palju järglas-koolkondi ja/või traditsioone. Kõik suunad ja koolkonnad tunnustavad üksteist ning samaaegselt võib järgida mitmeid suundi ja koolkondi.

Hinduismis puudub rajaja ja ühtne organisatsioon, kuid on palju sarnase aluse ning ajalooga organisatsioone. Hinduism võib olla traditsiooniline, religioosne, maagiline, filosoofiline jne.

Mõiste

Rigveda geograafia ja Harappa linn

Mõiste "hinduism" võeti kasutusele 19. sajandi esimesel poolel Euroopas. Sõna algpäritolu on seotud Induse (Sindhu) jõega ning selle piirkonna rahva ja kultuuriga. Sindhu pärsiakeelne versioon on Hindu, millega hakati tähistama indialasi ja Indiat (Hindustān) üldse ning selle põhjal loodi ka mõiste hinduism. Juba Pärsia kuningas Kyros II ja hiljem Aleksander Suur nimetasid sealset elanikkonda Induse jõe järgi hindudeks.

Alates 8. sajandi algusest hakkasid islamiusulised Indiat vallutama. Muslimid, kes Indiasse elama asusid, ei nimetanud ennast hindudeks (indialasteks), vaid kasutasid seda sõna ainult India mittemuslimitest elanike kohta. Islami usku pöördunud indialasi nimetati hindustani.

Nõnda omandas algselt puhtgeograafiline mõiste religioosse tähenduse: hindu mõiste ei olnud seotud konkreetsete uskumuste ega tegudega, vaid islami usku mittekuulumisega.

Hinduismi järgijad ise tähistavad oma traditsiooni enamasti sanskritikeelse terminiga sanātana dharma ‘kestev seadmus’.

Ajalugu

Hinduismi juured ulatuvad 3000 eKr Induse kultuuri. Umbes 3000–1500 eKr eksisteeris Induse jõe orus Harappa ehk Induse põlluharijate linnakultuur, mille kandjad olid ilmselt draviidid.

Varajane faas: veedade usund

Braahman viib läbi ohverdamistseremooniat havanit Kerala osariigis Indias

Hinduismi varajast perioodi, umbes 1500 – 800 eKr, nimetatakse veedade ajastuks, mis viitab nende alustekstide loomise ajale. Veedasid peetakse tänapäevalgi pühadeks, kuigi nende tegelik mõju ja tähendus hinduismis on võrreldes varasemaga tunduvalt vähenenud.

Veedade religioon oli polüteistlik ja selle mütoloogia sarnanes teiste muistsete indoeuroopa rahvaste, eriti iraanlaste, mütoloogiaga. Üldiselt arvatakse, et veedade religiooni kandjateks olid aarjalased, kes tungisid Indiasse mitme lainena alates II aastatuhande keskelt eKr. Mõned tänapäeva India teadlased arvavad aga, et nii veedade religioon kui ka aarjalased on põliselt India päritolu. Viimane sedastus asetaks hinduismi tekkimise palju varasemasse aega ning siis hõlmaks hinduism ka Induse kultuuri aegseid ideid ja uskumusi. Kuid ka vastupidisel juhul võis veedade religioon saada mõjutusi enne seda India pinnal eksisteerinud draviidide religioonist, millest paraku ei ole kirjalikke mälestisi. Hilisemad religioossed arusaamad ning mütoloogia on juba segu aarjalaste ja draviidide traditsioonidest.

Teine faas: brahmanism

Veedade perioodile järgnes umbes 800 eKr brahmanism, mis on nimetuse saanud braahmanite keskse osa järgi kultuses ja ühiskondlikus elus. Seoses budismi ja džainismi esilekerkimisega I aastatuhande teisel poolel eKr kaotas brahmanism endise mõjujõu, eriti oli see märgatav Ašoka valitsemisajal 3. saj eKr ja Kušaanide impeeriumis esimestel sajanditel.

Brahmanism oli preestritekeskne ohverdamisreligioon. Braahmanitest preestrid sooritasid ohverdamistseremooniaid puja'sid, mille eesmärgiks oli säilitada maailma korrastatus riitustel tekkiva imeväe abil. Jumalate roll oli väike.

Kolmas faas: hinduism

Hinduismi uus tõus algas Guptade valitsemisajal 4.–6. saj. Järgmistel sajanditel kujunes hinduism põhijoontes niisuguseks, nagu me seda tänapäeval tunneme. Kõige olulisemateks pühadeks raamatuteks said puraanad ja eeposed, jumalatest tõusid esile Šiva ja Višnu ning mõjukaks sai bhakti suund. Kui pärast muslimite vallutusi 8.–13. saj kadus budism Indiast täielikult, jäi hinduism põhiliseks omamaiseks religiooniks. Kuigi muslimid püüdsid pidevalt ka “paganlikku” hinduismi välja juurida, ei õnnestunud see neil ning Briti kolonisatsiooni all (mis sai alguse 17. sajandi lõpu vallutustest) tugevnes hinduism taas. Üks seda soodustavaid tegureid oli asjaolu, et Briti võimud tegid koostööd hinduismi järgivate maharadžadega.

Brahmanismi-järgset hinduismi on raske nimetada ühtseks religiooniks, sest see hõlmab väga erinevaid suundi ja koolkondi. Kõikide nende põhilisteks ühistunnusteks on veedade (formaalne) austamine ning teo (sanskriti keeles karma) ja teovilja (sanskriti keeles karmaphala) seaduse ning ümbersünni õpetuste tunnistamine. Veedade pühadus on samas üsna nominaalne ja tänapäeva hinduism veedasid eriti ei aktsepteeri. Samuti tõlgendavad hinduismi eri suunad veedasid üsna erinevalt nii nagu ka teo ja teovilja ning ümbersünni mõisteid.

Pühad tekstid

Hinduismi pühakirjad jagunevad kahte suurde ossa:

• Śruti (tähendusega see, mida on kuuldud) on hinduismi pühakirja kõige vanem ja kõige kõrgemalt austatud osa, mis pikka aega püsis vaid suulises pärimuses ja kuhu kuuluvad veedad, brahma raamatud, upanišadid, aranyakad ja samhitad.
• Smriti (tähendusega see, mis on meeles hoitud) esindab kirja pandud pühasid tekste ja sinna kuuluvad eeposed, puraanad, tantrad ja suutrad.

Śruti

19. sajandi algul paberile kirjutatud Rigveda tekstikatkend, mis asub Newberry raamatukogus Chicagos

• Hinduismi varaseimad pühakirjad on veedad:

1. Rigveeda
2. Jadžurveeda
3. Samaveeda
4. Atharvaveeda

Kõige varasem teos on Rigveda (värsitarkus), kokkuvõte India mütoloogiast, sisaldades 1028 hümni paljudele erinevatele jumalatele. (Hümn ehk sukta tähendab 'kenasti öeldut'. Kõige lühem hümn on kirjutatud tulejumal Agnile, kõige pikem Sōmale, mis on teatud jook, samas ka taim, millest see jook on valmistatud, ning ka joogi jumalus.

• Brahma raamatud ehk Brahmanad on veedade selgitused ja preestrite rituaalsed käsiraamatud, mis kirjutati üles umbes 1000 – 800 eKr.

• Upanišadid ehk Vedaanta on aastatest 800 – 600 eKr pärinevad tekstid, sisuliselt Brahma raamatute kommentaarid – usundifilosoofilised teosed, mida on umbes 200. Upanišadid kirjeldavad Aatmani ja Brahmani vahelist suhet. Upanišad – (õpetajate) jalge juures istuma (istudes kuulama), ei ole pärit preestrite sulest. Raamatud kirjutasid üles sõdalased ja valitsejad (kšatrijad). Upanišadid on enamiku India uskumuste ja traditsioonide aluseks.

• Aranyakad on veedade rituaalide filosoofilised selgitused.

• Samhitad on veedadega seonduvad mantrad, hümnid, palved jne.

Smriti

• Eeposed ehk Itihasa (sanskriti keeles 'ajalugu').

• Ramayana on eepos, mille peategelaseks on legendaarne kuningas Rama.

• Mahabharata on eepos, milles kaks suguvõsa omavahel võitlevad. Selle kõige tuntum osa on Bhagavadgītā, milles jumal Krišna jagab õpetusi.

• Puraanad on põhiliselt jutustava sisuga, nende aluseks on veedade kokkuvõtted ja nad selgitavad hinduismi põhimõtteid väga lihtsal viisil, keskendudes müütidele maailma loomisest ja jumalatest, legendidele muistsetest valitsejatest jms. Hinduism kui üldrahvalik religioon põhinebki peamiselt puraanadel.

• Tantrad

• Suutrad

Teoloogia

Nāgade protsessioon Kumbha-Melal Haridwari linnas Indias 1998

Hinduismi teoloogia pärineb veedade traditsioonist, millele on liidetud mitmesugused muud uskumused. Olulisemad mõisted on dharma (seadmus, isiklik ja/või üldine eetika, kombed ja kohustused); sansaara (ümbersündimine); karma (tegutsemine, põhjuslikkus) ja mokša (vabanemine ümbersündide ahelast). Teoloogilisi käsitlusi on hinduismis mitmeid.

• Dharma on 'seadmus, kohus', miks asjad on nii, nagu nad on.

• Brahman on Jumal kõrgeimas mõttes: lõpmatu, igavene ja ilma vormita, väljaspool aega, ruumi ja põhjuslikkust eksisteeriv, kõike ja kõiki läbiv muutumatu teadvuse allikas, igavene printsiip.

• Aatman või Atma (Ātmā, sanskrit: आत्‍मा) on hinduismis ja eriti Vedaanta koolkondades 'hing' või 'maailmahing', mis annab elu kõigile olendeile.

• Išvara (ka Bhagavān, Paramešvara) on ülim kõikvõimas isiksustatud Jumal. Išvara on Jumala personaalne aspekt sõltumata konkreetsest jumalusest ning tal võib olla sugu, ta võib olla nagu isa või ema või isegi nagu sõber, laps või kallim. Samkhya ja Mimamsa koolkonnad ei tunnusta Išvarat, kuid jooga, Vaisheshika, Vedaanta ja Nyaya koolkonnad kasutavad seda mõistet. Advaita-vedaanta kohaselt on Išvara üksnes Brahmani kujutlus inimese piiratud teadvuses, mistõttu ta ei esinda Ülimat Vaimu.

Deeva Agni

• Puruša on hinduismis 'universum ise', (Jungi arhetüüpina 'kosmiline inimene'), keda inimesed näevad ja tunnetavad erinevate deevadena. Rigveda hümn (10.90) Purusha Sukta kirjeldab Purušat tuhandepäise ja tuhandejalgse hiiglasena, kelle vaim on Kuu, silmad on Päike ja hing on tuul. Puruša keha vastab neljale varnale: tema peast või suust tulid braahmanid, tema kätest kšatrijad, reitest vaišjad ning jalgadest šuudrad. Purušast on tulnud ka Viraj, naisalge, kelle kaudu toimuvad ümbersünnid. Samkhya koolkond kasutab 'puruša' mõistet tähistamaks puhast teadvust.

• Deevad (devatā, devī) on hinduistlikud jumalad, jumalannad või jumalused. Veedade traditsiooni vanimad deevad on Indra,Agni, Soma, Savitri, Rudra, Prajapati, Višnu, Aryaman ja Ashvinid; tähtsamad jumalannad on Sarasvatī, Ūṣā ja Prithvī. Hilisemates pühakirjades (Puraanades) tõuseb esile Trimurti, Jumala kolm aspekti, mida esindavad Mahadeevad (suured jumalad): Brahma, Višnu ja Šiva. Puraanades esineb deevadest veel Ganeša, Hanuman ning avataarad (Rāma ja Krišna), samuti jumalannad Lakshmī, Sarasvatī, Parvatī, Durgā, Kālī jt. Hinduistlikus religioosses praktikas pühendutakse tavaliselt ühele deevadest vastavalt perekondlikule või piirkondlikule traditsioonile.

Krišna alistab deemonliku keeristormi Trinavarta

• Kui deevad esindavad eelkõige universumi looduslikke aspekte, siis asurad (mõnikord ka deemoniteks nimetatud) esindavad peamiselt eetilisi ja sotsiaalseid aspekte. Varuna koos Mitraga valitsevad rta (seadmuse), aususe, sõpruse üle, Bhaga valitseb abielu jne. Vritra esineb veedades mao või draakoni kujul, võitleb deevadega (Indra ja Višnuga) ning jääb neile alla.

Peasuunad

Hinduismis on neli peasuunda.

Višnuism

Višnuismis ehk vaišnavismis on keskne kohal maailma hoidja ja armastuse jumal Višnu, kelle tähtsamad avataarad ehk kehastused on Rāma ja Krišna. Rāma on oluline tegelane "Rāmājanas", Krišna "Bhagavadgītās" (osa "Mahābhāratast"). Višnu kaaslane on Lakšmī. Višnuism on kõige levinum hinduismi suund, selle järgijate tunnuseks on kolm püstjoont laubal.

Šivaism

Šivaismis ehk šaivismis on keskne neljakäeline tantsiv, hävitav ja loov jumal Šiva.

Šaktism

Šakti on jumalik, loov vägi, mis korrastab maailma ja hoiab kaose (tamas'e) eest. Kasutatakse palju mantraid (loitse). Šaktismil palju on sekte ja filosoofiaid.

Brahmanit peetakse maailmavaimuks, maailmakõiksuseks. Aatmanon indiviidi hing, mille ajutine asupaik on inimkeha. Šaktismi eesmärk on jõuda arusaamisele, et aatman on braahmaniga üks ja seesama ning ümbersündide kaudu lõpuks ühte sulada.

Karma seaduse järgi määrab inimese eelmise elu tegude summa selle, kellena ta järgmises elus sünnib. Karma seadus välistab andestuse.

Sansaara – inimese hinge taassünd uutesse eludesse toimub vastavalt karma seadusele: vooruslikum elu viib paremasse sündi, halvem elu viib halvemasse sündi. Andestust ei ole, ebavooruslikkus lunastatakse vaid halvema sünniga. Siit tuleneb siinpoolse elu isiklik fatalism – vaesust ja õnnetust peetakse karma seaduse täitumiseks – eelmises elus halvasti elatu tulemuseks. Heade tegude tegemine võimaldab aga parema sünni.

Tähtsamad vabanemise teed: Inimese eesmärk on vabaneda sansaarast ja ühineda Brahmaniga mokša ehk vabanemise saavutamine. Selle saavutamiseks on erinevaid õpetusi.

Koolkonnad

Hinduismis on kuus ortodoksset (veedade autoriteeti tunnustavat) filosoofia süsteemi ehk darshanat: Nyaya, Vaisheshika, Saankhja, Jooga, Mimamsa ja Vedaanta.

Vedaanta

 Pikemalt artiklis Vedaanta

Vedaanta on veedade autoriteeti tunnistava hinduistliku filosoofia peasuund. Vedaanta ideid väljendavad upanišadid, «Bhagavadgītā» ja Bādarājana Brahmasūtra. Nendele teostele on paljud india õpetlased hiljem kirjutanud hulgaliselt kommentaare. Tuntuim vedaanta alakoolkond on advaita-vedaanta ehk advaita.

Saankhja

 Pikemalt artiklis Saankhja

Saankhja (ka samkhya või sankhya) filosoofia peaidee on, et inimese tõeline vaimne loomus on eksituse tõttu langenud materiaalsuse küüsi. Vabanemine ehk kirgastumine tähendab hinge vabanemist mateeria ahelatest, mis saab toimuda läbi tunnetuse arendamise. Sankhya on gnostitsistlik õpetus, mis ei tunnistata jumalaid.

Jooga

 Pikemalt artiklis Jooga

Maharishi Patanjali kuju Indias Haridwaris

Jooga on filosoofia ja süsteem vaimseks arenguks ja vabanemiseks. Olulisemaks tekstiks on Patanjali joogasuutrad, millel põhineb klassikaline ashtanga jooga ehk kaheksaosaline jooga. Jooga liike ja liigitusi on mitmeid: bhakti jooga, karma jooga, jnana jooga, hatha jooga jne.

Kultus

India guru Ramakrishna aastal 1885

Hinduistlik jumalateenistus väga individuaalne, seda viiakse läbi kas kodus, looduses või templis. Erinevused tulenevad sellest, millisesse kasti inimene kuulub või kus ta elab. Palveldakse kodudes, templites ja gurude – vaimsete õpetajate juures. Templiteenistust, mille oluliseks osaks on ohverdamine, protsessioonid ja mantrate (loitsude) laulmine, viivad läbi brāhmanid. Ortodoksse hinduisti kohuseks on vähemalt kord elus minna palverännakule Gangese äärde Varanasi. Populaarsed on kõiksugused rahvapeod ja festivalid, kuhu võib koguneda nii palju rahvast, et sadu inimesi tambitakse surnuks. Kodus peetakse perekondlike pidustustena üleminekuriitusi, st pereliikme siirdumist järgmisse eluetappi. Uskliku püha kohus on rakendada elus ahmisat ehk vägivallatuse ideed, sellega seoses on populaarne taimetoitlus ja loomade austamine. Eriti püha on lehm, Nandi, kui elu andev ema. Templite välisseinu kaunistavad skulptuuride read, nende vahel on seinamaalid erinevatest jumalustest. Maalingutel kirjutatakse koos jumalustega ka pühasid loomi, taimi ja sümboleid. Hinduistlik kunst peegeldab India kultuuris, ajaloos ja religioonis esinevat erinevuste ja vastandite kooseksisteerimist. India kunsti saab mõista ainult mõistes hinduismi, millest on tihedalt läbi põimunud ka muusika. Tähtsamad musitseerimisinstrumendid on sitar ja tabla.

Inimese elus on neli etappi:

1. õppimise aeg ehk lapsepõlv;
2. kodu ja pere loomise aeg;
3. erakuna elamise aeg;
4. kerjusaskeedina rändamise aeg.

Need perioodid on eriti levinud kõrgemates kastides.

Hinduistliku ühiskonna eripära

Puutumatute kast Indias Jaipuris 2007. aastal

Kastid (sanskriti keeles varna – 'värv' (märk otsa ees)) on suletud ühiskonnakihid, kuhu kuulutakse sünnipäraselt, kuid kust vastavalt oma karmale on võimalik järgmises elus liikuda kõrgemale või madalamale. Kastid ei vasta traditsioonilistele seisustele euroopalikus mõttes. Portugali maadeavastajad, kes jõudsid 15.–16. sajandil Indiasse, hakkasid varnasid nimetama lähima omakeelse vastega casta, mis tähendab seisust.

Kastid:

• braahmanid – preestrid;
• kšatrijad – sõdalased, valitsejad;
• vaišjad – talupojad, põlluharijad, kaupmehed, pankurid ja käsitöölised;
• šuudrad – teenijad, varem ka orjad.

Neli peamist kasti jagunevad paljudeks alamkastideks.

Hiljem lisandusid sanjaasid – erakud, rändajad, kelle ainsaks eesmärgiks oli saavutada mokša.

Kolm kõrgemat kasti pärinevad aarja ajastust, neljas tekkis pärast Indiasse jõudmist alistatud rahva baasil. Seadustati Manu seadustes II sajandil.

Väljaspool kaste asuvad haridzanid ehk puutumatud, kes teevad roojaseks peetavaid töid. Ka neil on palju alamkaste.

Igal kastil on oma dharma ehk jumalik korraldus ja kohustused.

Vaata ka

• Sanskriti keel
• Mandala
• Hinduism Eestis

Kirjandus

• BHAGAVADGÎTÂ. Sanskriti keelest tõlkinud Linnart Mäll. Loomingu Raamatukogu, 40/41, 1980. Teine väljaanne: Tartu, Biblio, 2000.
• Mahatma Gandhi. Maailm on väsinud vihkamast. Loomingu Raamatukogu, 41, 1969.
• Mütoloogiad kogu maailmast. Tallinn, Avita, 2002. Lk 92–103 ISBN 9985-2-0640-1
• R. K. Narayan. Jumalad, deemonid ja teised. Tallinn, Eesti Raamat, 1990. ISBN 5-450-00736-1
• Jawaharlal Nehru. India avastamine. Loomingu Raamatukogu, Lk 24–26, 1978.
• Leo Normet. Indiat leidmas. Tallinn, Eesti Raamat, 1977.
• Šukasaptati. Sanskriti keelest tõlkinud Linnart Mäll. Loomingu Raamatukogu, 12/123, 1983.
• VETÂLA kakskümmend viis juttu. Sanskriti keelest tõlkinud Linnart Mäll ja Uku Masing. Tallinn, Eesti Raamat, 1969.