Humanism (ideoloogia)
Humanism (ehk inimsus) on maailmavaade, materialistlik ideoloogia ja poliitiline filosoofia, mis lähtub inimesest.
Ajalugu
muudaHiina kultuurile aluse pannud Huangdi ehk Kollane valitseja (2698–2598 e.m.a) ning talle järgnenud mõttetarkadest kuningate Yao (2356–2255 e.m.a) ja Shun’i (2233–2184 e.m.a) puhul rõhutatakse nende inimsuse (mitte jumala) olemust. Hiina klassikalise ajalooraamatu “Shujing” järgi omistatakse Zhou kuningale Wu’le (valitses aastatel 1046–1043 e.m.a) mõte: „Inimkond on kõige võimsam jõud maailmas“. Tema vend Zhou hertsog olevat taas lausunud: „Millest unistavad inimesed. Taevasse pääsemisest? Taevast pole olemas. Meie Tao põhineb moraalil“. Hiina kultuuris domineeriv taoistlik kontseptsioon lähtub kõigele olemasolevale aluse pannud reaalsest sündmusest (Suurest paugust) ning vastandlike jõudude (yin/yang) suhestumisest tekkivast arengust. Tao ehk harmoonia seisund saavutatakse, kui yin ja yang ehk ülesehitav ja lõhkuv jõud on tasakaalus. Teise ajalooallika „Zuo kommentaaride“ (Zuo zhuan, IV saj e.m.a) järgi ütles konfutsiaani klassik Ji Liang oma valitsejale: „Inimene on jumalate zhu ’isand, kõige allikas’. Seega, oo tark kuningas, kõigepealt on inimesed ja alles siis tulevad jumalad“. [1]
India kultuuris esindas inimesest lähtuvat filosoofiat, mis eitas üleloomuliku olemasolu või selle domineerimist, Lokayata (või Charvaka või Brhaspatya, u 600 e.m.a) koolkonna õpetused. See oli kõikehõlmav materialistlik maailmakäsitlus, mille allikaks oli veelgi varasem “Rig Veda”, mis oli osa iidsetest Veda’dest. Need sanskritikeelsed pühakirjad pärinevad ajast 1500 e.m.a või veelgi varasematest aegadest (esimene linlik asundus Mehrgarh tekkis 7000 e.m.a). [2]
Pärsia-aramea kultuuris (ilmselt Indiast lähtunud aarja-veda) aluseks olnud zoroastrism (mazdaism) keskendus inimesele ja tema valikule teha head või halba. Selle usundi suurkujuks oli prohvet Zarathuštra (kreeka Zoroaster) ja domineerivaks maailmavaateks tõusis see Pärsia (tänapäeva Iraani) aladel 600 kuni 650 e.m.a. Selle maailmavaate keskmeks oli valguse ja pimeduse igavene võitlus. Kuna sealsetel aladel oli ja on palju naftat ja gaasi, siis ei ole ime, et valguse sümboliks sai igavesti põlev tuli. Islamit levitavate araablaste vallutuste järel sulandus see religioon osaliselt islamisse, pannes aluse šiiitide sektile. Puhtas vormis kannavad seda usundit edasi parsi hõimud Lääne-Mumbai (India põhja-lääneosa) ümbruses. Selle pühakirjad, Gatha’d, on kirja pandud avesta keeles. Nendes kirjeldatakse inimest iseseisvalt mõtleva olendina. Mõistuse andis inimesele valgusmaailma esindav Ahura Mazda (Tark Isand), kellele vastandub Ahriman (materialistlikku maailma esindav Kuri Vaim). Inimene peab oma maises elus tegema valiku hea ja halva vahel ning vastutama oma tegude tagajärgede ees maise surma järel omandatavas olemasolu vormis või taassünni järel uues maises elus. [3]
Juudi kultuurile on samuti omane dualistlik maailmanägemus (Jahve ja Peltsebul). Kõige selgemalt ilmneb see juudi usulahu – esseenide – õpetustes, nagu võib lugeda Qumrān’i käsikirjadest. Väidetavalt kuulus selle usulahu naatsareti harusse ka Jeesus. Judaismist kandus see dualism üle kristlikku religiooni, Jumala ja Saatana vahelise võitluse kontseptsioonina.
Kreeka kultuuri maailmanägemust on tugevalt kujundanud filosoofid Thales Mileetosest (624–546 e.m.a) ja Xenophanes Kolofonist (570–480 e.m.a), kes kirjeldasid maailma inimesest lähtudes ja tema tegevusest mõjutatuna. Nad ei tunnistanud üleloomulike jõudude olemasolu ega jumaliku arengu printsiipi ning rõhutasid vajadust uurida loodust kui loomulike protsesside tulemit. Filosoof Anaxagoras (500–428 e.m.a) lisas sellesse maailmapilti käsitluse materiaalse maailma ühtsusest (kõik sisaldub kõiges), kuid eristas sellest mõistuse, mis paneb aluse maailma kujundavale liikumisele. Tema kaasaegne Protagoras (491–420 e.m.a) kordas vanade hiinlaste mõtet uues sõnastuses: „inimene on kõigi asjade mõõt“. Epikuros (342–271 e.m.a) sidus taju tõe tunnetamisega ning nimetas seda vahendiks, mis eristab õiget valest. Esimene neist tekitab naudinguid, teine aga põhjustab vastumeelsust.
Kristlike gnostikute õpetus põhines hea ja halva vastandusel (dualismil). Eriti selgelt ilmneb see „Johannese apokrüüfis“ jt „Nag Hammadi“ nime all tuntuks saanud käsikirjade kogumis, milles kirjeldatakse maailma sündi meie jaoks mittetunnetatava üleloomuliku jõu mõtte materialiseerumisena („Suure paugu laadne sündmus) ning inimest jumaliku vaimu kandjana ja materiaalse maailma kujundajana. Inimese surmapatuks on selle järgi „loova vaimu“ omastamine pooljumal Jaldabaoth’ilt (gnostikud kasutavad ka nimesid Saklas, Samael, Jaffe) ning soovimatus seda temale tagastada. Sellest on omakorda välja arenenud kontseptsioon, et inimene suudab seda maailma muuta, kuid teda loonud vaimsed olendid enam mitte.
Mani õpetused (216–276) esindasid samuti dualistlikul mõttemudelilt. Tema universaalreligioon – manism – levis laialdaselt Lähis-Ida ja Kesk-Aasia aladel ning oli valitsevaks religiooniks uiguuride riigis mongolite ja hiinlaste vallutusteni. Euroopa kristlikus keskkonnas esindasid seda paulikaanid, bogomiilid ja katarid. Kõik need usulahud hävitati katoliikliku kiriku ja paavsti poolt algatatud nn albilaste ristisõja käigus aastatel 1208–1209.
Islami kultuuris, varasel keskajal, nn islami kuldajastul (u 750–1258), eriti aga Hispaania mauride valitsusalal, kehtis sõnavabadus ning levis humanistlik, ratsionaalne ja teaduslik maailmakäsitlus. Euroopa oli sel ajal langenud barbaarsusse ja vaimupimedusse. Sealsete islami ja juudi päritolu mõtlejate töödes ilmnes individualistlikke, ilmalikke, religiooni suhtes skeptilisi ja liberaalseid mõttevoole, mis keskendusid inimeste ees seisvate valikute probleemile. Kõik see kadus pärast seda, kui mongolid vallutasid 13. sajandil Kesk-Aasia ja Lähis-Ida ning katoliiklased Pürenee poolsaare alad. Tähelepanuväärne on seejuures, et peale neid vallutusi kadus islamialadelt humanistlik mõttelaad ning ei ole võimalik nimetada enam ühtegi muhameedlasest humanisti. [4]
Euroopa humanism sündis hiliskeskaja Itaalias, pärast seda kui leiti antiikkreeka filosoofide käsikirjade koopiad ning hakkasid levima nende ilmalikku maailmavaadet esindavad vaated. Inglise ajaloolane ja filosoof Quentin Skinner (s 1940) nimetab seda kodaniku- ehk õigushumanismiks, mis sündis ja arenes linnriigi kodanike võitluses valitseva eliidi (signore’de) isevalitsusega – selles tähenduses kattub see mõiste poliitilise vabaduse mõistega. Õigushumanismile pani aluse itaalia õigusteadlane Lorenzo Valla (1406–1457), kes uuris „Constantinose kingituse“ nimelist dokumenti ja tõestas, et see on võltsing. Sellest tulenes omakorda, et Rooma paavsti sellest dokumendist tulenev võimuambitsioon on tühine. [5] Õigushumanismi kontseptuaalsed alused sõnastasid Itaalia keskaegsete linnriikide retoorika õpetajad ja ülikoolide õppejõud (Marsiglio Padovast, Bartolus Saxoferratost jt), kuid neid levitasid ja arendasid edasi Prantsusmaal Pierre d’Ailly (1351–1420), Jean Gerson (1363–1429) ja Jaques Almain (†1515). Inglismaal arendas seda õpetust edasi William Ockham (1287–1347) ja Šotimaal John Mair (1467–1550). [5]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Engelhardt, Ute (2008), "Huangdi 黃帝", in Pregadio, Fabrizio (ed.), The Encyclopedia of Taoism, Routledge, ISBN 978-1135796341, lk 504–6.
- ↑ Lesson 1: A brief history of humanist thought. Introduction to Humanism: A Primer on the History, Philosophy, and Goals of Humanism. The Continuum of Humanist Education. Archived from the original on 7 August 2009. Retrieved 21 August 2009. [1]
- ↑ Cavendish, Richard; Ling, Trevor Oswald (1980), Mythology: an Illustrated Encyclopedia, Rizzoli, ISBN 978-0847802869. lk. 40–45.
- ↑ Ahmad, I. A. (3 June 2002). The Rise and Fall of Islamic Science: The Calendar as a Case Study (PDF). Faith and Reason: Convergence and Complementarity. Ifrane, Morocco: Al-Akhawayn University. Archived (PDF) from the original on 29 November 2014. [2]
- ↑ 5,0 5,1 Quentin Skinner. Uusaegse poliitilise mõtte alused. EKSA. 2020. ISBN 978-9949-684-44-1 lk 293, lk 98-115.