Indigo

Indigo (vanakreeka keelest ἰνδικόν indikón, 'India', 'Indiast pärinev'; arvatava päritolukoha Ida-India järgi) on taimse päritoluga looduslik sügavsinise tooniga küüpvärvaine. Kasutatakse tekstiili, naha jm materjalide värvimiseks^[1] ning lasuurvärvina maalikunstis^[2]. Üksi või hennaga kombineeritult kasutatakse mõnes piirkonnas keha ja juuste värvimiseks^[3].

See artikkel räägib värvainest; värvitooni kohta vaata artiklit Potisinine; teiste tähenduste kohta vaata Indigo (täpsustus).

Värvainete indeksis kannab naturaalne indigo tähist NB1 (Natural Blue 1) ja sünteetiline PB66 (Pigment Blue 66), küüpvärvainete rühma kuuluvana on ta tähis Vat Blue 1^[4], aine ehituse järgi 75780^[5].

Saamine

Indigot on toodetud mitmetest suurema või väiksema indigotiinisisaldusega taimedest:

värvi-indigopõõsas Indigofera tinctoria ja teised sama perekonna liigid
Jaapanis ja taiwanil subtroopilistes regioonides indigo-käbiõis Strobilanthes cusia
Ida-Aasias enne indigopõõsa introdutseerimist indigo-kirbutatar Persicaria tinctoria, ka Polygonum tinctorum
Kesk- ja Lõuna-Ameerikas añil (Indigofera suffruticosa)
Euroopas sinerõigas Isatis tinctoria

Värvi-indigopõõsas Indigofera tinctoria
Indigo-käbiõis Strobilanthes cusia
Indigo-kirbutatar Persicaria tinctoria
Indigofera suffruticosa
Sinerõigas Isatis tinctoria

Ajaloost

Indigo kuulub vanimate ja tuntuimate värvainete hulka ja seda kasutati juba eelajaloolisel ajal tekstiilide värviseks. Indigovärvi ainsaks allikaks olid kaua taimeosad, nagu sinerõika või indigopõõsa lehed.

1865. aastal tegi Adolf von Baeyer rea uurimusi, millega ta töötas välja erinevad indigo sünteesi meetodid ja tegi kindlaks indigovärvaine keemilise ehituse. Oma töö eest värvainete keemia vallas sai ta 1905. aastal Nobeli keemiaauhinna. Indigo kohta tehtud uurimistöö tulemused mängisid olulist rolli orgaanilises keemias ka edaspidi, eriti avastused värvaine värvuse seose kohta aine või tema derivaatide molekuli ehitusega.

Indigo tööstusliku sünteesi väljaarendamisega 19. sajandi lõpul algas rahaliselt ja ajaliselt oluliselt soodsam indigovärvi tootmine võrreldes traditsiooniliste tehnoloogiatega. See suretas välja loodusliku indigo tootmise ja turu. Enamik tänapäeval toodetavast sünteetilisest indigovärvainest läheb sinise teksariide (denim) tootmiseks.

Vaata ka

Viited

↑ "Eve Järvoja. Välismaised värvained. - Renovatum anno 1991" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2018. Vaadatud 15. novembril 2019.
↑ Joonistamise ja maalimise õpik. Eesti NSV Kunst, Tallinn, 1963
↑ https://bioneer.ee/indigo-looduskosmeetikumina
↑ Vat Blue 1. - worlddyevariety.com
↑ The Color of Art Pigment Database: Pigment Blue, PB

Välislingid

Indigo-kirbutatraga värvimine EKA õppeprogrammis Shibori

[1] "Eve Järvoja. Välismaised värvained. - Renovatum anno 1991" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2018. Vaadatud 15. novembril 2019.

[2] Joonistamise ja maalimise õpik. Eesti NSV Kunst, Tallinn, 1963

[3] ttps://bioneer.ee/indigo-looduskosmeetikumina

[4] Vat Blue 1. - worlddyevariety.com

[5] The Color of Art Pigment Database: Pigment Blue, PB

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]