Jaan Kaplinski

Jaan Kaplinski (22. jaanuar 1941 Tartu – 8. august 2021) oli eesti proosakirjanik, luuletaja, tõlkija ja filosoof. Tartu linna aukodanik.

Jaan Kaplinski
Jaan Kaplinski esinemas kirjandus­festivali HeadRead raames Kloostri Aidas. Foto: Ave Maria Mõistlik, 31. mai 2014
Sündinud	22. jaanuar 1941 Tartu
Surnud	8. august 2021 (80-aastaselt)
Haridus	Tartu 1. Keskkool Tartu Riiklik Ülikool
Elukutse	kirjanik, tõlkija, filosoof
Tuntud teoseid	"Tolmust ja värvidest" "Mitu suve ja kevadet" "Vaikus saab värvideks"
Tunnustus	Juhan Liivi luuleauhind Eino Leino auhind Riigivapi IV klassi teenetemärk Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest Bernard Kangro kirjanduspreemia Loend...
Abikaasa	Küllike Kaplinski Tiia Toomet
Lapsed	Maarja Kaplinski, Lemmit Kaplinski, Lauris Kaplinski, Ott-Siim Toomet, Elo-Mall Toomet ja Märt-Matis Lill
Sugulased	Jerzy Kapliński (isa), Nora Kaplinski (ema)

Ta oli üks Eesti tuntumaid ja tõlgitumaid kirjanikke. Tema luulekogude seas on näiteks "Tolmust ja värvidest", "Valge joon Võrumaa kohale", "Uute kivide kasvamine", "Õhtu toob tagasi kõik", "Mitu suve ja kevadet" ja "Vaikus saab värvideks".

Korduvalt esitati teda Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks.

Elukäik

Jaan Kaplinski sündis Tartus poola rahvusest õppejõu Jerzy Kaplinski ja eestlannast tantsija Nora Raudsepp-Kaplinski pojana.

Ta lõpetas 1958. aastal Tartu 1. Keskkooli ja õppis 1958–1964 Tartu Riiklikus Ülikoolis prantsuse filoloogiat, eriplaani järgi ka strukturaal- ja rakenduslingvistikat. Ta töötas 1964–1972 vanemlaborandina Tartu Riikliku Ülikooli arvutuskeskuses ja sotsioloogialaboris, oli 1968–1970 eesti keele kateedri aspirant ja 1974–1980 Tallinna Botaanikaaias algul nooremteadur, hiljem vaneminsener, tegeldes muu hulgas inimese ja looduse suhete küsimustega. 1980. aastal siirdus ta taas Tartusse, töötas Viljandi teatri Ugala kirjandusala juhatajana ning 1983–1988 uuesti Tartu Riiklikus Ülikoolis, kus ta väliskirjanduse kateedri laborandina juhendas noori tõlkehuvilisi. Hiljem oli ta vabakutseline. 2000. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.

1968. aastast oli Kaplinski Eesti Kirjanike Liidu liige.

1980. aastal sõnastas Kaplinski 40 kirja esimese versiooni. 40 kiri tõi kaasa läbiotsimise ja surveavaldusi. Eesti taasiseseisvumise algusaastatel tegutses Kaplinski poliitikuna, kuulus Eesti Kongressi ja aastail 1992–1995 Riigikokku. Poliitikasse kutsus teda Edgar Savisaar. Poliitikasse edasi jäämist mõjutas töö iseloom ja riigikogulaste pension.

Temast on valminud dokumentaalfilm "Kaplinski süsteem" (2011). 2022. aasta mais loodi Tartus Jaan Kaplinski Selts.

Looming

Jaan Kaplinski esinemas Tallinna Kirjandusfestivalil.
Foto: Ave Maria Mõistlik, 18. mai 2009

Luule

Kaplinski esimene luulekogu "Jäljed allikal" ilmus 1965 noorte autorite kassetis. Selles raamatus võib juba ära tunda autori ainuomase hoiaku, kuigi vormiliselt sarnaneb see tolleaegse luule peavooluga.

1967. aastal avaldatud luulekogu "Tolmust ja värvidest" on Kaplinski mõjukas ja läbimurdeline teos, mis sisaldab tuntud luuletusi ("Vercingetorix ütles", "Me peame ju väga tasa käima", "Üks kuningas oli kord maata"). Silma paistab loodusetaju, mis näib püüdlevat subjekti-objekti piiri kustutamise poole. Suhe ajalooga on pigem tõrjuv, loomupäraselt patsifistlik. Stiil on elliptiline ja metafoorirohke. Vaheldumisi on paigutatud võimsalt voolav vabavärss ja lõppriimilised tekstid, kus väljendus on järsk ja taotleb kirkaid lühivalemeid. Kaplinski ise on selle raamatu kohta öelnud: "Terve luuletuskogu on tegelikult heitlemine piirides, ruutudes, kütketes, enda sõnumine neist lahti, püüd piire liigutada, keset ümber paigutada või temast hoopis loobuda. Kui see viivuks õnnestub, on mina "minata", osaledes kõigis kujudes, värvides ja kõlades, elu küllalisuses, mille vahetu tunnetamine kõigutab selle olematu minu laululaevas pilvede alla."

Põhijoontes samalaadset luulet sisaldab 1976. aastal ilmunud "Ma vaatasin päikese aknasse", kus on palju varem kirjutatud tekste (kõige varasemad juba aastast 1958).

1970. aastate algul muutus Kaplinski väljenduslaad napiks. Seda ennustas juba "Valge joon Võrumaa kohale" (1972), mille tekstid on kirjutatud 1967–1968. Eriti sõnasäästlik on 1970–1972 valminud "Seesama meri meis kõigis" (avaldatud kogus "Uute kivide kasvamine", 1977), kus Kaplinski koostab värsi mõistet hüljates teksti peamiselt ühesõnalistest ridadest, nii et luuletust valitseb graafiline vertikaal. Sõnastus on väga metafoorne, peaaegu mõistukõneline. Enam-vähem sarnases stiilis on ka 1973–1975 kirjutatud poeem "Hinge tagasitulek" (avaldatud alles 1990), kus autor refleksiivselt kirjutab: "kui lihtne on otsida leida metafoor või / kuidas seda eesti keeles peaks nimetama / ja lasta tal minna oma elu elama". Oma poeemi on Kaplinski hiljem iseloomustanud nõnda: "See on šamaani loveretk, kes peab tagasi tooma kadunud hinge. Hinge on meilt röövinud tsivilisatsioon, millesse oleme sattunud ja mida liigse õhinaga teenime, uskudes, et ta on meile annud vabaduse... Hinge tagasitulek tähendaks ka eestlaste taas-saamist päris-eestlasteks".

Minimalistlikku laadi jätkab veel 1982. aastal ilmunud "Raske on kergeks saada", aga metafoorsus on taandunud.

1985. aastal ilmus Kaplinski luulekogu "Õhtu toob tagasi kõik", mis lõi tema eelnenud luuleloomingust lahku. Valitseb pealtnäha lihtne kirjeldus, millesse põimuvad paradoksaalsed mõttekäigud ja müstilised äratundmised. Stiil on vaoshoitud, ilma tunderõhkudeta.

"Tükk elatud elu" (1991) jätkab samas laadis, raamatusse kuulub ka pikem proosaluuletus "Läbi metsa".

Luulekogu "Mitu suve ja kevadet" sisaldab peale Kaplinski enese luuletuste tõlkeid hiina luuletaja Su Dungpo (Su Shi) tekstidest. Järelsõnas põhjendab autor valikut sellega, et teda ühendab Su Dungpoga "kiindumus chan-budismisse".

Raamatus "Öölinnud. Öömõtted" (1998) on Kaplinski avaldanud eestikeelsete luuletuste kõrval rea tekste soome ja inglise keeles, "Sõnad sõnatusse" (2005) sisaldab venekeelseid. 2001. aastal on Kaplinski eestinduses ilmunud Laozi "Daodejing".

2000. aastal ilmunud "Kirjutatud" on Kaplinski luuletuste koondkogu (üle 900 lk), kus autor on teistmoodi rühmitanud kogu oma selleks ajaks ilmunud luuleloomingu (alapealkiri "Valitud luuletused" on eksitav).

Proosa

1980. aastate lõpust hakkas Kaplinski avaldama oma luulele lähedast autobiograafilist proosat: "Jää ja kanarbik" (ajakirjas Looming, 1989, nr 11), "Kust tuli öö" (1990), "Jää ja Titanic" (1995). 1990. aastatel kirjutas ta luule kõrval ka pikemat proosat. Reisikiri "Teekond Ayia Triadasse" (1993) arutleb antiikkultuuri, mütoloogia ja religiooni üle. "Silm" ja "Hektor" (2000) on ulmejutud. "Kevad kahel rannikul" (2000) on vormilt reisikiri, kuid tegelikult erinevaid teemasid puudutav essee, kus muu hulgas leidub tagasivaateid Kaplinski varasemale luuleloomingule. Pühendusteos "Isale" (2003) on autobiograafiline raamat, mis jutustab peamiselt autori noorusajast. Romaani "Seesama jõgi" (2007) tegevus toimub 1960. aastate Eestis, kuid hoolimata autobiograafilistest joontest ja äratuntavatest prototüüpidest on siiski tegemist fiktsiooniga.

Esseed

Jaan Kaplinski mahukas esseelooming on suurelt osalt koondatud kogumikesse "Poliitika ja antipoliitika" (1992), "See ja teine" (1996), "Võimaluste võimalikkus" (1997), "Usk on uskmatus" (1998) ja "Kõik on ime" (2004) jm. "Paralleele ja parallelisme" (2009) sisaldab filosoofilisi arutlusi ja mõtteteri. Kogumik on koostatud aastatel 2000–2001 Tartu Ülikoolis peetud loengute põhjal. Kaplinski keeleteemalised artiklid on koondatud kogumikku "Eesti, estoranto ja teised keeled" (2020).

Populaarteaduslik kirjandus

Jaan Kaplinski armastas lugeda ka populaarteaduslikku kirjandust ja ta on kirjutanud raamatu "Teispool sinist taevast" (2009). Samuti on ta kirjutanud reisikirju.

Väljaspool Eestit

Jaan Kaplinski oli tänapäeva Eesti tuntumaid ja tõlgitumaid kirjanikke. Tema teoseid on tõlgitud inglise, rootsi, soome, prantsuse, heebrea, ungari, läti, leedu, islandi, taani, tšehhi, hiina jt keelde. Kui 2007. aastal tõlgiti Göteborgi raamatumessi jaoks rootsi keelde 21 eesti kaasaegset kirjandusteost (seda nimetati sajandialguse suurimaks eesti kultuuriekspordiks), oli nende seas ka Jaan Kaplinski "Kusagil maailma äärel". Eesti kutsuti selle raamatumessi peaesinejaks.

Tunnustus

• 1968 – Juhan Liivi luuleauhind ("Tolmust ja värvidest...")
• 1985 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Tule tagasi helmemänd")
• 1990 – Eesti Kirjanike Liidu aastapreemia (kodu- ja välismaises perioodikas avaldatud artiklite ja esseede eest)
• 1992 – Eino Leino auhind
• 1995 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Mitu suve ja kevadet")
• 1997 – Riigivapi IV klassi teenetemärk
• 1997 – Balti Assamblee kirjanduspreemia ("Jää ja Titanic", "Mitu suve ja kevadet")
• 1997 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia (esseekogud "See ja teine" ja "Võimaluste võimalikkus")
• 1999 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Silm")
• 2000 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia (luule koondkogu "Kirjutatud", romaanid "Silm" ja "Hektor" ning esseeraamat "Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse")
• 2003 – Max Jacobi auhind (Prantsusmaa)
• 2003 – Tartu linna aukodanik ja Tartu Suurtähe kavaler
• 2004 – Virumaa kirjandusauhind ("Isale")
• 2006 – Riigivapi III klassi teenetemärk
• 2009 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia („Paralleele ja parallelisme”)
• 2010 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
• 2012 – Juhan Liivi luuleauhind ("Nelikümmend aastat tagasi")
• 2015 – Vene preemia
• 2016 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest
• 2016 – Euroopa kirjandusauhind
• 2017 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia (venekeelse autori kirjandusauhind – "Улыбка Вегенера“ („Wegeneri naeratus“))
• 2018 – Andrei Belõi auhind
• 2020 – Bernard Kangro kirjanduspreemia ("Latsepõlve suve", "Piirpääsukese Euroopa. Baikalist Assoorideni")

Teosed

Luule

• Jäljed allikal (1965)
• Kalad punuvad pesi (1966)
• Tolmust ja värvidest (1967)
• Valge joon Võrumaa kohale (1972)
• Ma vaatasin päikese aknasse (1976)
• Uute kivide kasvamine (1977)
• Raske on kergeks saada (1982)
• Tule tagasi helmemänd (1984)
• Õhtu toob tagasi kõik (1985)
• Käoraamat. Luulet 1956–1980 (1986)
• Hinge tagasitulek (1990)
• Tükk elatud elu. Tekste 1986–1989 (1991)
• Mitu suve ja kevadet (1995)
• Öölinnud. Öömõtted. Luuletusi 1995–1997 (1998)
• Sõnad sõnatusse (2005; eesti ja vene keeles)
• Vaikus saab värvideks (2006)
• Teiselpool järve (2008)
• Tiivulise sõrme jälg (avaldamata, vene keeles)

Proosa

• Kust tuli öö (1990)
• Teekond Ayia Triadasse (1993)
• Jää ja Titanic (1995)
• Silm / Hektor (2000)
• Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse (2000)
• Kajakas võltsmunal (2000)
• Isale (2003)
• Seesama jõgi (2007)
• Jää ... (2009)
• Jutte (2014)
• Latsepõlve suve (2019)
• Vaimu paik (2021) (sarjast "Ööülikooli raamatukogu")

Näitekirjandus

• "Neljakuningapäev" (lavastatud aastal 1977, raamatuna ilmunud 2015)
• "Liblikas ja peegel" (kirjutatud aastal 1980)

Lasteraamatud

• Kuhu need värvid jäävad (1975) koos Tiia Toometiga
• Udujutt (1977)
• Kes mida sööb, kes keda sööb (1977)
• Jänes (1980)
• Jalgrataste talveuni (1987)
• Kaks päikest (2005)
• Põhjatuul ja lõunatuul (2006)

Populaarteaduslik kirjandus

• Teispool sinist taevast (2009)

Reisikirjad

• Mõtsa ja tagasi (2014)
• Piirpääsukese Euroopa (2020)

Artiklid ja esseed

• Poliitika ja antipoliitika (1992)
• See ja teine (1996)
• Võimaluste võimalikkus (1997)
• Usk on uskmatus (1998)
• Euroopa piirid ja piirivalvurid (EE 2003)
• Kõik on ime (sarjast "Eesti mõttelugu") (2004)
• Paralleele ja parallelisme (Artiklid ja killud. Sarjast "Kaasaegne mõte"), Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009, 276 lk, ISSN 1736-3136, ISBN 978-9949-19-040-9
• Eesti, estoranto ja teised keeled (Tallinna Ülikool, 2020)

Artikleid perioodikas

• Eesti ja Eurussia..., EPL.ee, 9. september 2009
• Müür ja karneval, EPL.ee, 10. november 2009
• Pügatud Eestimaa. Sirp, 7. november 2014
• Mõni mõte Hiina kultuurist, ideoloogiast, ideaalidest. Sirp, 8. aprill 2016
• Paiga vaim ja vaimu paik. [Vestlus Valdur Mikitaga.] Sirp, 22. jaanuar 2021
• Vajame looduskeerulisemat ümbrust. Sirp, 21. mai 2021

Isiklikku

Jaan Kaplinski ristiisa oli Indro Montanelli.

Viimastel aastatel elas Jaan Kaplinski peamiselt oma maakodus Vana-Mutiku talus Põlvamaal.

Jaan Kaplinski esimene abikaasa oli ajaloolane Küllike Kaplinski (1937), abielust sündis tütar Maarja Kaplinski (1964). Abielust Tiia Toometiga sündisid Lemmit Kaplinski, Lauris Kaplinski, Ott-Siim Toomet ja Elo-Mall Toomet. Anne Lillega on tal poeg Märt-Matis Lill.

Kaplinski talvitas oma abikaasaga Sámose saarel. Ta hakkas kirjanduse vastu huvi tundma pärast vene klassikalise luule lugemist. Kaplinski nimetas oma peaaegu-ristiisaks Indro Montanellit. Nooruses veetis Kaplinski aega luteri vaimulike ja teoloogidega. Kaplinski oli katoliiklane. Ta on end nimetanud müstikuks ja Riigikogu pensionäriks. Teda ristis frantsiskaan ja laulatas jesuiit. Ta sõi väga vähe liha.

Kaplinskil oli diagnoositud amüotroofne lateraalskleroos (ALS).

Vaata ka

• Portreefilm "Kaplinski süsteem"
• Asteroid 29528 Kaplinski

Välislingid

• Jaan Kaplinski Selts
• Koduleht
• Kaplinski blogi
• Sven Vabar "Selline vastaline koer" Intervjuu Jaan Kaplinskiga, Looming 10/2004
• Teet Korsten "See on nii ilus, et ma ei saa lehte keerata!" Intervjuu Jaan Kaplinskiga Põhjarannik, 22. märts 2005
• Teet Korsten Jaan Kaplinski: "Kõige ohtlikum on jääda kinni ühte tõekspidamisse!" Põhjarannik, 24. märts 2005
• Jaan Kaplinski saates "Kukul külas", 15. oktoober 2006, 1. osa, 2. osa
• Jaan Kaplinski intervjuu Kaheksanda Mai Liikumisele
• Kolm luulekogu ja Laozi "Daodejing" PDF-failina (arhiiviversioon)
• Jaan Kaplinski loengud Ööülikoolis
• Külli-Riin Tigasson, Janek Salme. Jaan Kaplinski: eestlased – Euroopa ebausklikud, EPL, 23. detsember 2008
• Kaplinski: NATO-l poleks jõudu Eestit kaitsta, ERR uudised, 2. jaanuar 2009
• Kaarel Kressa. Kaplinski: ka lollust võiks uurida EPL.ee, 6. märts 2009
• Sven Vabar "Jaan Kaplinski ja fantastika" Intervjuu Jaan Kaplinskiga, Looming 4/2009
• Kaarel Kressa, "Jaan Kaplinski vaatab vahelduseks maailma looma perspektiivi kaudu", Eesti Päevaleht, 24. juuli 2009
• Andreas Ventsel. Kaplinski paigalseis, Sirp, 13. november 2009
• Margus Mikomägi. JAAN KAPLINSKI Hiina puhvaika ja Vene viltidega Eesti talves, Maaleht, 31. detsember 2009
• Erik Rand: Eestlastel on säilinud oskus rasked ajad üle elada, epl.ee, 1. jaanuar 2010 (intervjuu)
• Joonas Hellerma. Vaimsuse ajatu seadus Kaplinskis Eesti Päevaleht, 29. jaanuar 2011
• Mihhail Trunin. Mõned mõtted Jaan Kaplinski venekeelse luuleraamatu kohta Sirp, 9. juuli 2014
• Ene-Reet Soovik. Euroopa hääl ja keel. Sirp, 19. veebruar 2016
• Tõnu Õnnepalu. Tõnu Õnnepalu: kõiges, mida Jaan kirjutas, oli alati üks väike muie, ERR, 9. august 2021
• Virolainen kirjailija Jaan Kaplinski on kuollut | 80-vuotias kirjailija kertoi viime vuonna sairastavansa ALS-tautia, Helsingin Sanomat, 9. august 2021
• JÄRELEHÜÜDED ⟩ Jaan Kaplinski mõte ja mõistus jäid temaga viimse hetkeni, Tartu Postimees, 9. august 2021
• Tõnu Õnnepalu. Suured puud. [Järelehüüe Jaan Kaplinskile.] Sirp, 13. august 2021
• Jaan Kaplinski Eesti biograafilises andmebaasis ISIK