See artikkel on lauljast; teiste samanimeliste isikute kohta vaata lehekülge James Brown (täpsustus).

James Brown (sünninimega James Joseph Brown, Jr.; 3. mai 1933 Barnwell, Lõuna-Carolina osariik – 25. detsember 2006 Atlanta, Georgia osariik) oli USA mustanahaline laulja ja laulukirjutaja.

James Brown
Sünninimi James Joseph Brown juunior
Tuntud kui The Godfather Of Soul,
The Hardest Working Man In Show Business
Sündinud 3. mai 1933
Barnwell, Lõuna-Carolina, USA
Surnud 25. detsember 2006
Atlanta, Georgia, USA
Stiilid soul, funk, rhytm and blues
Tegev 1953–2006
Plaadifirma Federal Records
King Records
Try Me Records
Smash Records
People Records
Polydor Records
Scotti Bros. Records
Veebileht http://www.godfatherofsoul.com
Brown koos Rootsi-Ameerika diskor Lars Jacobiga pärast kontserti Tampas 1972. aastal.

Teda on nimetatud soulmuusika ristiisaks. Tõepoolest on mõned kõigi aegade parimad ja innovatiivseimad soulilood tema kirjutatud, kuid ta inspireeris ka paljusid teisi suurkujusid, kelle hulgas olid The Beatles, The Rolling Stones, Michael Jackson ja Prince. Aitas luua funki, esitas oma nägemuse hiphopist ning sai mustanahalise Ameerika innustajaks ja ikooniks.

„Ta oli kunstiteos. Ta oli sama väärtuslik ja haruldane kui ükskõik milline Rembrandti või Picasso maal“

Aretha Franklin

1950. aastad

muuda

Browni enda elukäigus oli pöördeliseks figuuriks Little Richard, kellele Browni ansambel The Famous Flames uksed avas.

Ülevaadet edetabelitesse jõudnud Browni pärandist moonutab pisut see, et tema lood olid R&B, mitte popmuusika edetabelis, ent tema panus 50 Top 10 loo näol varjutab võimsalt nii The Beatlesi kui ka Elvis Presley. Esimene neist oli 1956. aasta "Please, Please, Please", mille tema tulevase plaadifirma King Records boss Syd Nathan ära põlgas. "Try Me" 1958. aastal tõi talle esimese esikoha R&B edetabelis ja debüüdi popmuusika edetabelis.

1960. aastad

muuda

Võtmetähtsusega aasta oli siiski 1962. Browni andekas töötlus Jimmy Forresti "Night Trainist" tõestas, et ta oskab anda tantsuansamblile ja džässipaladele funki hõngu ning selleks, et tema plaatidel oleks eksimatult jamesbrownilik kõla, pole väga tugevat vokaali vajagi. Browni uratused, röögatused, märkused ja käsklused said hästi välja drillitud bändidele sama iseloomulikuks kui tema kriiskav ja raspeldav vokaalpartii.

1962. aasta oli tunnistajaks ka sensatsioonilisele kontsertalbumile "Live at the Apollo", mis oli terav rünnak USA peavoolumuusikale. Album jõudis USA muusika edetabelis 2. kohale. Selle edu sillutas teed järgmistele kontsertalbumitele, näiteks 1971. aasta "Revolution of the Mind", mis salvestati samas Harlemi kontserdihallis.

Ta oli suurim tõmbenumber 1964. aasta kontsertfilmis "The T.A.M.I. Show", kahetunnisel popi ja R&B tuntuimate tegijate paraadil, kus esinesid kõik alates The Beach Boysist kuni Chuck Berryni. Superprodutsent Rick Rubin meenutas, kuidas ta Prince'i bürood külastades nägi, et Browni esinemine "The T.A.M.i. Shows" ketrab seal lõputult ringiratast. "See võib olla," kirjutas Rubin ajakirjas Rolling Stone, "kõige võimsam rock'n'roll'i esitus, mis eales filmilindile on jäädvustatud."

„Brownil oli alati õigus. Ta võis öelda, et kaks pluss kaks on kolm. Kui ma tähendasin, et tegelikult on neli, ütles ta mulle: "Mr Leeds, see on valge mehe luulu!"“

Turneemänedžer Alan Leeds

1965. aastal tegi Brown kaks R&B edetabeli esikohalugu, mis said klassikaks: "I Got You (I Feel Good)" ja "Papa's Got a Brand New Bag". Esimene neist on Browni suurim pophitt.

Mais 1967 "Cold Sweati" salvestamisega sündis ehedaim funk. Juulis tõusis pala järjekordseks R&B edetabeli esinumbriks ja jõudis ka popmuusika edetabelis esikümnesse.

1968. aastal ostis Brown Tennessees raadiojaama, esines Vietnamis USA vägedele ning augustis avaldati veel üks superhitt: hümn "Say it Loud – I'm Black and I'm Proud".

Novembris 1969 salvestas Brown koos Dee Felice Trioga albumi "Gettin' Down to it". Järgmisel aastal tuli koos Louie Bellson Orchestraga album "Soul on Top", kus on ka vana loo "Papa's got a Brand New Bag" uus versioon.

"In the Jungle Groove" oli kogumik Browni kõige funkilikumast loomingust aastatel 19691971. Sellest sai hiphopi eeskujude varasalv järgnevaks aastakümneks, kui mitte kauemaks.

Hilisem elu ja surm

muuda

23. detsembril 2006 jäi Brown väga haigeks ja jõudis mitmetunnise hilinemisega oma hambaarsti kabinetti Atlantas, Georgias. Tema aeg oli hambaimplantaadi töö jaoks. Selle visiidi ajal täheldas Browni hambaarst, et ta nägi välja "väga halb... nõrk ja uimane". Töö tegemise asemel soovitas hambaarst Brownil oma tervisliku seisundi osas kohe arsti poole pöörduda.

2006. aasta jõulupühal suri Brown umbes kell 1:45 EST (06:45 UTC) 73-aastaselt kopsupõletiku tüsistustest tingitud südame paispuudulikkuse tõttu. Bobbit oli oma voodi kõrval ja teatas hiljem, et Brown kokutas: "Ma lähen täna õhtul minema", hingas seejärel kolm pikka ja vaikset hingetõmmet ja jäi enne surma magama.

2019. aastal viis CNN-i ja teiste ajakirjanike uurimine vihjetele, et Brown mõrvati.

  NODES