Jean Bodin
Jean Bodin (1529 või 1530 Angers, Maine-et-Loire'i departemang – 1596 Laon, Aisne'i departemang) oli prantsuse õigus- ja poliitikafilosoof, õigusteadlane ja majandusteadlane, Pariisi parlamendi liige ja õigusteaduste professor Toulouse'i ülikoolis.
Ta pani aluse tänapäeva suveräänsusemõistele, mistõttu võib teda pidada politoloogia rajajaks. Ta sõnastas majandusteooriad ja "hea valitsemise" teooriad mõjutasid Euroopa vaimulugu.
Bodini kõige olulisem teos on "Six Livres de la République" ("Kuus raamatut riigist"), milles ta käsitles valitsejat kui inimliku õiguse mõjust välistatut ning allutatuna üksnes jumalikule õigusele (loomuõigus).
Teoses "La Démonomanie des Sorciers" soovitas Bodin piinamist nõidade kindlakstegemise usaldusväärse vahendina.
Ta kaitses ususallivust, kuigi tema aeg oli eriti sallimatu.
Tuntud on tema mõttetera "Pole muid rikkusi kui inimeste omad".
Elulugu
muudaJean Bodin, kes oli Michel de Montaigne'i ja Nostradamuse kaasaegne, sündis kodanlikus perekonnas rätsepa pojana tõenäoliselt Angers's 1529.
Ta sai haridust kõigepealt Angers' karmeliitide kloostris, kus ta sai noviitsiks, seejärel Pariisi ülikoolis, kus õppis nii keskaegset skolastikat kui ka renessansiajastu humanismi.
Hiljemalt 1549. aastaks oli ta mungatõotustest vabanenud. On võimalik, et ta oli 1547–1548 segatud hereesiaprotsessi ning et ta elas kalvinistlikus Genfis: dokumentides figureerib tema nimi, kuid tegu võis olla nimekaimuga, sest tema nimi oli sagedane.
Paistab olevat kindel, et ta õppis 1550. aastatel Toulouse'i ülikoolis Rooma õigust. 1561. aastal, kui Prantsusmaal algas kohutav ususõdade aeg, jõudis ta Pariisi ja asus tööle advokaadina.
Pariisis kirjutas ta oma esimese tähtsa teose "Methodus ad facilem historiarum cognitionem" ("Meetod ajaloo hõlpsaks tundmaõppimiseks"), mille ta avaldas 1566 ja mille menu tõttu ilmus 1522 teine, täiendatud trükk. Viidates Platoni "Riigile", pani ta ette uurida ja mõista läbi ajaloo parimaid seadusi, et nendest inspiratsiooni saada.
Jean Bodinil oli kuningas Henri III soosing. Kuningas laskis ta valida Blois' generaalstaatide (1576–1577) saadikuks kolmanda seisuse esindajana Vermandois'st. Ta oli vastu kuninga kavadele tühistada patsifikatsiooniediktidele, langes ebasoosingusse ning sai Alençoni hertsogi, hilisema Anjou hertsogi François de France'i kaaskondlaseks. Kui too 1584 suri, tõmbus Bodin tagasi Laoni, kus ta oli kuninga prokurör. Ta laskis linnal 1589 tunnustada Katoliikliku Liiga võimu, kuid varsti laskis elanikel tunnustada kuningas Henri IV.
Bodin suri 1596 Laonis katku.
Looming
muuda
"Ajaloo tundmaõppimise meetod pani humanismile õigusteaduses tõelise aluse ning teos on arvatud renessansiajastu klassikasse. Ta moodustab terviku Bodini teise suure raamatuga "Six Livres de la République" ("Kuus raamatut riigist"). Esimene kirjeldab ja tõlgendab, teine teoretiseerib ning teeb ettekirjutusi ja ettepanekuid. Bodin püüab mõelda inimühiskondade evolutsiooni ruumis ja ajas. Ta ei iiri mitte tekste, vaid inimeste ajalugu, et tuletada sellest poliitikateadust. Teos esitab riigi loomuse; riigi loomuse määratleb suveräänsus. See teos kuulub riigiteooria klassikasse. Suveräänne riik on Bodini meelest tugevam kui riigi seadused ning allub üksnes loodusseadustele ja jumalikele seadustele. Jean-François de La Harpe on seda teost nimetanud raamatu "De l'esprit des lois" iduks.
1578. aastal ilmus kaks Jean Bodini teost: üks õigusteadusest, teine majandusteadusest. Esimese pealkiri on "Iuris universi distibutio". See on mõtisklus õiguse olemusest, kus ta süstematiseerib Rooma õiguse. Teise pealkiri on "Réponse au paradoxe de M. de Malestroict touchant l'enchérissement de toutes choses, et le moyen d'y remédier" ("Vastus hr de Malestroict' paradoksile, mis puudutab kõikide asjade kallinemist, ja vahend selle vastu"). Seal teeb ta kindlaks seose 16. sajandil aset leidnud hinntõusu ning väärismetallide sisseveo vahel Ameerikas. Ta paneb selles teoses aluse kvantitatiivsele rahateooriale, olles üks esimesi merkantilismi kaitsjaid Prantsusmaal.
Oma aja inimesena oli ta samuti huvitatud astroloogiast ja demonoloogiast (deemonite uurimisest). 1580. aastal avaldas ta teose "De la Démonomanie des sorciers", mis anti välja mitmes trükis pealkirjaga "Fléau des démons et des sorciers". Seal defineerib ta nõia kui inimese, kes võtab midagi ette kuratlike vahenditega (I raamat), uurib, mis on maagia, ning püüab pikkade arutlustega tõestada, et nõidadel on võimeid. (II raamat). Ta käsitleb seal ka kaitsevahendeid ja lubamatuid vahendeid pahategude takistamiseks (III raamat), samuti vahendeid nõidadega tegelemiseks, et neid ära tunda, ja nõiduse kuriteo tõendamist (IV raamat). Selles teoses, mida peetakse üheks paremaks nõidusealaseks teoseks, väljendab Bodin tegelikult oma aja arvamusi; ta usub deemonitega sõlmitud lepingutesse, surnute väljakutsumisse ja kehalisse ühtimisesse deemonitega; ta pooldas nõidade piinamist ja massilist hävitamist, olles lahkarvamusel Jean Wieriga.
Vaata ka
muudaVälislingid
muuda- "Kuus raamatut riigist" (inglise keeles)