Jean II (Prantsusmaa)

Jean II
Jean II
Lapsed	Charles V
	[muuda Wikidatas]

Jean II Hea (le Bon) (26. aprill 1319 Le Mans, Prantsusmaa – 8. aprill 1364 London, Inglismaa) oli Prantsusmaa kuningas 1350–1364 ja Burgundia hertsog Jean I Hea (1361–1363).

Valitsejatiitel:

„Prantsusmaa kuningas Jumala armust (Par la grâce de Dieu, roi de France/Dei Gratia Francorum Rex).
Tiitlid: Normandia, Anjou ja Maine'i hertsog (duc de Normandie, d'Anjou et du Maine“

.

Noorus

Jean II isa oli Philippe VI (1293–1350) ja ema oli Burgundia Jeanne (1293–1348). Abielust sündis 8 poega ja 3 tütart, kellest suureks sai üksnes kaks poega: Jean ja Orléansi hertsog Philippe de Valois (1336–1375). Isa alustas 1337 Saja-aastast sõda ja viibis sageli sõjas ning sel ajal valitses riiki ema, kes sellega hästi hakkama sai. Ema oli lombakas. Tol ajal peeti füüsilist puuet patu ja kurjuse tunnuseks ning seetõttu ei suhtunud paljud temasse hästi, kuigi pidid kuninga käsul talle kuuletuma. Jeanne oli haritud naine, kes armastas kirjatarkust ja õpetas seda ka poegadele.

12. septembril 1348 suri ema katku. 29. jaanuaril 1349 abiellus isa Navarra Blanche'iga (1331–1398). Blanche oli tuntud niihästi ilu kui mõistuse poolest. 22. augustil 1350 isa suri. Blanche sünnitas 1351. aasta mais postuumse tütre Jeanne'i (1351–1371). Kuigi Blanche'ile tehti pärast seda abieluettepanekuid, lükkas ta need tagasi ning keskendus oma tütre ja noorema kasupoja kasvatamisele. Philippe abiellus, kuid lapsi tal ei olnud; Jeanne suri oma pulmareisil ja temalgi polnud lapsi.

Jean II nimetati 1332 Anjou krahviks, Maine'i krahviks ja Normandia hertsogiks, 1344 Poitiers' krahviks, 1345 Akvitaania hertsogiks ning 1361–1363 oli ta Burgundia hertsog.

Esialgu plaaniti Jeani abielu Inglismaa kuninga Edward II tütre Inglismaa Eleanoriga (1318–1355), kuid poliitilistel põhjustel ei saanud see teoks. Philippe VI kutsus Luksemburgi dünastiast Tšehhimaa kuninga Böömimaa Johanni Fontainebleusse läbirääkimistele, sest kumbki vajas teise toetust. Johann unistas Lombardia vallutamisest ning Philippe lubas talle, et kui tal see õnnestub, ei tee Prantsusmaa talle mingeid takistusi ja tunnustab teda Lombardia valitsejana. Omakorda Johann lubas Philippe'ile 400 jalaväelast, kui peaks algama sõda (varsti Saja-aastane sõda algaski). Lepingu kinnituseks sõlmiti abielu Johanni tütre Böömimaa Jutta (1315–1349) ja Jean II vahel. Jutta, keda Prantsusmaal Bonne'iks nimetati, oli ka vanuselt sobivam abikaasa kui Eleanor, kes polnud veel lapsekandmise ikka jõudnud.

Jean kuulutati täisealiseks 26. aprillil 1332 ning sel puhul sai ta Anjou, Maine'i ja Normandia nimeliseks valitsejaks. 28. juulil 1332 laulatati Jean ja Jutta Pariisi kagupoolse eeslinna Meluni Jumalaema kirikus. Pulmad kestsid kaks kuud ning pulmakülalisi oli 6 tuhat, nende seas Burgundia, Lotringi ja Brabandi hertsog.

19. veebruaril 1350 abiellus Jean II Auvergne'i ja Boulogne'i krahvinna Jeanne I-ga, kes oli Jean II kauge sugulane. Jeanne I oli suurte valduste ainus pärija. Jeanne I esimesest abielust sündinud tütar Jeanne ja poeg Philippe surid umbes 16-aastaselt 1360 ja 1361 pärijateta katku ning Jeanne I valdused jagati suurnike vahel laiali. Jean II oli isegi abielu arvestamata Jeanne I üks lähedasemaid elusolevaid sugulasi ja seetõttu üks peamisi pärijaid.

Valitsusaeg

1350. aastal pärast isa Philippe VI surma sai Jean Prantsusmaa kuningaks Jean II-na ning oli kuningas 22. augustist 1350 – 8. aprillini 1364.

Kuigi Jean II oli Normandia hertsog, ei olnud tal Normandia üle mingit võimu. Normandia jaoks oli merekaubandus tähtsam kui kaubandus mööda Seine'i ja Normandia sidemed Inglismaaga olid tugevamad kui Prantsusmaaga. Ehkki nime poolest Prantsuse alamad, toetasid Normandia suurnikud Saja-aastases sõjas Inglismaad.

Kaardil on Akvitaania hertsogkond punasega ning Brétigny lepinguga loovutatud alad roosaga.

Jean II kogus suure sõjaväe ja läks sellega inglaste vastu, keda juhtis Must Prints Edward. 19. septembril 1356 toimus Poitiers' lahing. Selleks, et teda ära ei tuntaks, riietas kuningas end ja veel 19 rüütlit täpselt ühtemoodi, et neid ära ei tuntaks. Lahing lõppes Prantsusmaale katastroofiliselt. Peaaegu kõik rüütlid kas langesid vangi või said surma. Kui inglased siis uurima hakkasid, keda neil on õnnestunud vangi võtta, selgus, et nende käes on koguni kuningas. Jean viidi Bordeaux'sse, kus teda aastaid vangis hoiti, et lunaraha üle kaubelda.

1358, kui Jean II vangis oli, toimus Prantsusmaa kõigi aegade suurim talupoegade ülestõus žakerii, mis veriselt maha suruti. Ülestõusnute juhid kutsuti läbirääkimistele, aga löödi kohapeal maha, sest kuna nad polnud aadlisoost, ei kehtinud nende kohta sõjapidamise ja viisakuse reeglid.

Brétigny rahulepinguga määrati lunaraha suuruseks 3 miljonit krooni. Nii suurt summat polnud Prantsusmaa riigil võtta. Jean jättis oma vanuselt teise poja Louis' pantvangi ja ta lasti koju lunaraha koguma.

1363. aasta juulis selgus, et Louis on vangist põgenenud. Niisugune käitumine oli alandav ja Jean II otsustas, et peab seetõttu kohe ise Inglismaale vangi pöörduma. Seda nõudsid usk ja au. Õukond püüdis teda ümber veenda, aga tulutult. Ta sõitis samal talvel Londonisse, kus teda pidulikult vastu võeti. Kuid juba mõne kuu pärast haigestus Jean tundmatusse tõppe ja suri aprillis Savoy lossis, mis Wat Tyleri ülestõusu käigus 1381 hävitati.

Jeanile järgnes Prantsusmaa troonil tema vanim poeg Charles V.

Isiklikku ja järglased

Jean abiellus Luksemburgi dünastiast Tšehhimaa kuninga Böömimaa Johanni tütre Böömimaa Juttaga (1315–1349), keda Prantsusmaal Bonne'iks nimetati. Jean ja Jutta laulatati 28. juulil 1332 Pariisi kagupoolse eeslinna Meluni Jumalaema kirikus.

Abielust sündis 4 poega ja pärast seda veel 5 tütart. Kui maha arvata seitsmes ja kaheksas laps, kes mõlemad 4-aastaselt surid, said kõik ülejäänud lapsed täiskasvanuks ja kõigi nende järeltulev sugu kestab tänapäevani. Jutta suri 11. septembril 1349, 11 kuud pärast viimase lapse sündi 34-aastaselt muhkkatku.

Jeani ja Jutta järglased:

Charles (1338–1380), Prantsusmaa kuningas Charles V 1364–1380
Louis (1339–1384), Anjou hertsog Louis I
Jean (1340–1416), Berry hertsog
Philippe (1342–1404), Burgundia hertsog Philippe Julge 1363–1404. Burgundia Valois-Burgundia dünastia rajaja.
Jeanne (1343–1373), Navarra kuninganna, abielus Navarra kuninga (1349–1387) Charles II-ga
Marie (1344–1404), Bari hertsoginna
Isabelle (1348–1372), Milano hertsoginna abielus Milano hertsogi (1386–1402) Gian Galeazzo Viscontiga.

Jean II abiellus 19. veebruaril 1350 Auvergne'i ja Boulogne'i krahvinna Jeanne I-ga, kes oli Jean II kauge sugulane. Jeanne I oli suurte valduste ainus pärija. Esimesest abielust olid tal pisike poeg ja tütar. Jeanile sünnitas ta veel kaks tütart ja kolmanda lapse, kelle sugu ei ole teada, aga kõik teisest abielust sündinud lapsed surid väga noorelt.

Eelnev Philippe VI	Prantsusmaa kuningas 1350–1364	Järgnev Charles V

Vaata ka

Saja-aastane sõda (1337–1453)