John Finnis

John Mitchell Finnis (sündinud 28. juulil 1940) on Austraalia päritolu õigusfilosoof. Ta on University College'i, Oxfordi ja Notre Dame'i ülikooli professor. Tema peateos "Natural Law and Natural Rights" järgib Oxfordi ja katoliku loomuõiguslikku-tomistlikku filosoofilisi traditsioone, vastandudes John Austini ja H. L. A. Harti positivismile.

Looming

Abordi õigsused ja väärused

Artikkel " The Rights and Wrongs of Abortion: A Reply to Judith Thomson" polemiseerib Judith Jarvis Thomsoni artikliga "A Defense of Abortion".

Õnneks ei pea ühtki argumenti abordi kasuks või kahjuks tingimata sõnastama õiguste kaudu. Thomson peaaegu möönab seda. Et ta argumenteerib, vastandades õiguse elule õigusele otsustada, mis toimub subjekti kehas ja kehaga, püüab Finnis näidata, et selline lähenemine teeb probleemi tarbetult keeruliseks ja segaseks. Teatud juhtudel on õigustest rääkimine kohane, kuid see on väga ebamugav ja kohatu, kui jutt on näiteks abortidest, mida tehakse soovita tappa.

Thomson näitab üht probleemide sõlme seoses sellega, millele annavad õigused (eriti õigus elule) õiguse; näitab üht probleemide sõlme seoses õiguse allikaga, öeldes muuhulgas, et paljudel juhtudel peab õiguse talle keegi andma; möönab, et tema argument abordi kohta puudutab ainult seda, mis on moraalselt nõutav või moraalselt lubatav, kuigi õigupoolest on küsimuse all ema vastutus ning alles teiseselt sündimata lapse õiguste ulatus ja allikas.

Kuidas täpsustada õiguse sisu? Thomson mainib 9 õigust, millest 7 puhul on tegu väidetava õigusega isiku teo või tegevusetuse suhtes, mis võib teist isikut mõjutada. Mõnel juhtumil on tegu tegija või tegematajätja õigusega (mida Wesley Newcomb Hohfeld nimetas privileegiks ja tema järgijad nimetavad vabaduseks). Teistel juhtudel on tegu teise isiku õigusega (mida Hohfeldi järgijad nimetavad pretensioonõiguseks (claim-right). Kõigil 7 juhul on tegu "Hohfeldi õigusega" – kolmekohalise suhtega kahe isiku ning nendest ühe isiku teo vahel, kusjuures see tegu puudutab teist inimest. Ülejäänud kahel õigusel, mida Thomson mainib, on teistsugune struktuur. Neil juhtudel käib õigus oma keha või oma elu kohta. See on kahekohaline suhe isiku ja asja või asjade seisu vahel. Õigusi selles mõttes ei saa täielikult analüüsida Hohfeldi õiguste ühe kindla kombinatsioonina (A. M. Honoré. "Rights of Exclusion and Immunities against Divesting"). Õiguse asjale saab tagada (ja tavaliselt peaks tagama), andes õiguse subjektile või teistele Hohfeldi õigusi; aga see, milline Hohfeldi õiguste kombinatsioon selle õiguse kõige paremini tagab, sõltub ajast, kohast, isikust ja asjaoludest. Et moraaliotsustused puudutavad keskselt tegusid, siis moraali kontekstis on tarvis need Hohfeldi õigused paika panna, mitte lihtsalt viidata õigustele asjadele. Thomson keskendub sellele, et õigus elule on problemaatiline, aga ta peaks pidama õigust oma kehale sama problemaatiliseks. Thomson räägib "õiglasest eelnevast pretensioonist oma kehale" ja "õigusest otsustada, mis toimub oma kehast". Aga mõlemat tuleb oluliselt täpsustada, enne kui nende põhjal saab moraaliotsustusi teha. (Ebapiisav täpsustamine tekitab teisigi tarbetuid probleeme. Näiteks sõna "õigus" kasutamisele nii, et sellest, et A peaks B heaks midagi tegema, järeldub, et B-l on A suhtes õigus, et A seda tema eest teeks, väidab Thomson vastu, et niisugune tarvitus paneb selle, kas inimesel on millelegi õigus, sõltuvusse sellest, kui kerge on talle seda enda ning lisab, et šokeeriv on mõelda, et kellegi õigused kahanevad ja kaovad, kui läheb aina raskemaks neid realiseerida. Näiteks ei olevat tal "õigust" Henry Fonda jaheda käe puudutusele, sest kuigi ta peaks tulema toa teisest otsast, et tema kulmu puudutada (ja päästa tema elu), ei ole tal moraalset kohustust tulla Ameerika teisest otsast seda tegema. Aga see vastuväide põhineb lihtsalt sellel, et õigus Henry Fonda vastu pole adekvaatselt täpsustatud. Sest kui me ütleme, et tal on õigus, et Henry Fonda tuleks teisest toa otsast, kuid pole õigust, et Henry Fonda tuleks Ameerika teisest otsast, siis saame soovi korral endiselt tuletada õigusi kohustest.) Näiteks õigus otsustada võib olla kas õigus (Hohfeldi vabadus) teha midagi oma kehaga (eemaldada sealt neerujuhtmed, loode; mis veel? mitte tõsta kätt, et helistada ja teatada vägivallast akna all?) või õigus (Hohfeldi pretensioonõigus), et teised ei teeks (vähemalt mitte ilma minu loata) minu kehaga (lõpetaksid selle elushoidmise, elaksid selles; mis veel?) või nende õigusevormide kombinatsioon omavahel või teiste õigusevormidega, nagu näiteks õigus (Hohfeldi võim) muuta teise isiku õigust (vabadust) oma keha kasutada, lubades tal seda kasutada, või õigus (Hohfeldi immuniteet) mitte lasta oma õigust (pretensioonõigust) olla vaba sellest, et teised oma keha kasutavad, vähendada või mõjutada kolmandate isikute väidetavatel lubadel. Nüüd on selge, et teod, mida õigus endal või teistel lubab, keelab või nõuab, sõltuvad iga konkreetse Hohfeldi õiguse korral sellest, kellega on tegu ja millised on asjaolud. Ja kuigi Thomson seda ei tunnistanud, leidis ta ka sellepärast, et õigus elule on problemaatiline.

Publikatsioone

The Rights and Wrongs of Abortion: A Reply to Judith Thomson. – Philosophy and Public Affairs, 1973, 2:2, lk 117–145.