Kaits
Kaits ehk kadiska (ka käred) on lõkspüünis kalade püüdmiseks, mida kasutati juba kiviajal[1].
Ehitus
muudaKaitsa tiivad ja püüniseosa olid valmistatud kuni 2 cm jämedustest ja ligi 3,5 m pikkustest kooritud kuuse või männivarbadest, mis olid ühest otsast teritatud. Varvad ühendati kasevitstest punutisega. Kaitsa moodustas varbadest tarandik, mis oli neerukujulise põhiplaaniga ning pealt lahtine. Selle üks tiib ulatus kaldani ja teine jõe keskosani. Püünise ümber oli vaiadest tugiseade, mille peal paiknes laudadest lava. Ülesvoolu ujuv kudekala (põhiliselt haug) sisenes tarandikku läbi kitsa prao ning laudisel olev kalur ammutas saaki pikavarrelise kahvaga. Selline püünis oli kasutusel kogu suve[1].
Püügikohad
muudaKaitsakujuline püünisaed on maailmas laialdaselt tuntud. Läänemere piirkonnas kasutati kaitsa rohkesti keskajal. Selle vanavene päritolu nimetus viitab slaavi mõjutustele. Eesti aladel oli kaits kasutusel põhiliselt Lõuna- ja Kagu-Eesti jõgedel[2].
Tänapäev
muudaKadiska definitsioon kehtivas kalapüügieeskirjas on - söödastamata, kuni 1,4 m põhja läbimõõduga ja kuni 0,6 m kõrge püünis, mille neel, kustkaudu kala siseneb püünisesse, peab olema kogu kõrguse ulatuses avatud. Püünis võib olla ankurdatud ja varustatud kuni 1 m pikkuse juhtaiaga[3].
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ 1,0 1,1 Eesti etnograafia sõnaraamat 1995. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn, AS Pakett trükikoda. Lk 45
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2000. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 57
- ↑ Vabariigi valitsuse määrus. 16.06.2016. § 7.2